Reklaam sulgub sekundi pärast

NIPINURK: 1 PRINTSIIP, mille ellu rakendamine muudab sinu elus kõik paremaks

Monika Kuzmina

pilt: Shutterstock

Kui kaotame ühel päeval töö või paiskab mõni keeruline olukord meie elu segi, on väga oluline osata muuta oma suhtumist.

Ja kuigi tundeid hetkega muuta me enamasti ei suuda, oleme võimelised kohe muutma oma tegusid. Muutes tegusid, muudame vältimatult ka tundeid. Tuntud autor Dale Carnegie räägib oma raamatus “Lõpeta muretsemine ja hakka elama” soovitustest, kuidas igapäevaeluga toime tulla ning lõpetada muretsemine läbi Wall Streeti börsimaakleri näite. Kuidas lõpetada muretsemine? “Kas tahate teada, kuidas Wall Streeti börsil raha teha? Tõenäoliselt ei huvitaks see mitte üksnes teid, vaid ka miljoneid teisi inimesi, ja kui ma vastust teaksin, maksaks see raamat tõenäoliselt 10 000 dollarit. Siiski võin teiega jagada ühte head printsiipi, mida edukad börsimaaklerid kasutavad. Järgneva loo rääkis mulle Charles Roberts, kes töötab investeerimiskonsultandina,” kirjutab Carnegie oma raamatus “Lõpeta muretsemine ja hakka elama”. „Tulin New Yorki 20 000 dollariga, mille mu sõbrad olid mulle andnud, et investeeriksin need aktsiaturule,” jutustas Roberts. „Mõtlesin, et mõistan aktsiaturgu kui süsteemi, kuid kaotasin iga viimase kui sendi. Tõsi, mõne tehinguga teenisin päris suure kasumi, kuid lõpuks kaotasin kõik. Mind ei häirinud eriti omaenda raha kaotamine, kuid tundsin ennast kohutavalt, sest olin ilma jäänud ka sõprade rahast – isegi kui nad seda endale lubada võisid. Kartsin nendega kohtuda ja tunnistada, et meie ettevõtmine oli läbi kukkunud. Minu hämmastuseks ei teinud nad sellest mitte lihtsalt erilist numbrit, vaid osutusid suisa parandamatuteks optimistideks.” Roberts teadis, et on teinud riskantseid tehinguid ja lähtunud suuresti teiste inimeste arvamustest. Oli börsitehinguid teinud kuulduste põhjal. “Mõtlesin oma vigade üle järele ja otsustasin, et enne kui uuesti aktsiaturule sisenen, püüan selgeks saada, kuidas see ikkagi toimib. Seega otsisin üles ühe kõigi aegade edukaima börsimaakleri Burton S. Castlesi. Uskusin, et ta võib mulle palju õpetada, sest teadsin: ta on juba aastaid edukas olnud ja see ei saanud olla puhas juhus,” räägib ta. Castles esitas talle mõned küsimused tema strateegia kohta ja kirjeldas siis printsiipi, mis on tema sõnul aktsiaturu üks kõige olulisemaid. Ta ütles: „Ma määran igale oma aktsiaorderile või muule tehingule limiidi. Näiteks kui ostan mingit aktsiat hinnaga 50 dollarit osak, määran selle kahjumi piirnormiks 45 dollarit ja annan müügikorralduse, mis läheb käiku, kui aktsia hind nii madalale langeb. See tähendab, kui aktsia hind langeb viie dollari võrra oma alghinnast madalamale, müüakse see automaatselt ära ja kahjum jääb viie dollari piiresse.” „Kui valid aktsiaid mõistlikult, jääksid nimetatud aktsiatehingu puhul keskmiselt 10, 25 või 50 dollariga kahjumisse. Järelikult juhul, kui piirad oma kahjumi viie dollariga, võid vigu teha rohkem kui pooltes tehingutes, kuid ikkagi kasumisse jääda.” Printsiip kehtib ka murede puhul Roberts võttis selle printsiibi kohe kasutusse. “See on päästnud minu klientide investeeringuid ja teeninud mulle tuhandeid dollareid,” rääkis ta. Mõne aja pärast ta mõistis, et piirmäära printsiipi saab kasutada ka mujal. “Hakkasin limiite määrama ka muredele, mis polnud seotud aktsiaturuga. Määrasin igale mind segavale või ärritavale probleemile limiidi. Sellel on olnud lausa maagiline mõju,” rääkis ta. “Näiteks lõunastan ma tihti koos ühe sõbraga, kes jõuab harva õigeks ajaks kohale. Varasematel aegadel võisin tema pärast lõunalauas pool tundi kannatada, enne kui ta kohale jõudis ja sööma asusime. Viimaks rääkisin talle kahjumi piirmäära printsiibi kasutamisest kõigi oma probleemide puhul.” Mees ütles sõbrale: „Bill, ootan sind täpselt kümme minutit, see on minu piir. Kui jõuad kohale pärast seda, olen läinud.” Autor Carnegie kirjutab, et oleks soovinud, et oleks selle printsiibi aastaid tagasi juba kasutusele võtnud. “Oleksin seda kasutanud oma kannatamatuse, ärrituvuse, enese õigustamise, kahetsemise ja kõikide teiste emotsionaalsete probleemide puhul. Miks mul polnud küll tervet mõistust piiritleda muretsemist igas olukorras, mis mu meelerahu ähvardas, ja endale öelda: „ Dale Carnegie, see probleem on väärt vaid sellisel määral muretsemist ja mitte rohkem.” Miks ma küll seda juba siis ei teinud?”, kirjutab ta oma raamatus.