Reklaam sulgub sekundi pärast

NIPINURK: KUIDAS keeruliste emotsioonidega rahulikult toime tulla?

Monika Kuzmina

pilt: erakogu

Brandon Bays ja Kevin Billet toovad oma raamatus “Valgus tunneli lõpus” esile depressiooniga seotud eksiarvamused ja sõnastavad depressiooni olemuse ümber ning õpetavad samm-sammu haaval, kuidas depressiooni põhjusteni jõuda ja neist vabaneda.

Jagades meiega rännakumeetodi põhiharjutusi ning isiklikke kogemusi, näitavad nad meile, kuidas avastada positiivsus ja rõõm, mis peituvad meie sügavamas olemuses. Kõik sõltub ajastusest Kas peaksime iga kord avalikult välja näitama oma haavatavust, raevu või hirmu, juhtugu mis tahes? Autorid tõdevad oma raamatus, et loomulikult mitte. “Enne kui hakkate ekslikult arvama, et depressiooni langemise vältimiseks peate te olema justkui avatud raamat või õrn lilleke rohus või siis nagu ooperidiiva pidevas katarsises, tahan ma selgelt rõhutada, et me ei pea ilmtingimata oma haavatavust, viha ja hirmu avalikult näitama. Me ei pea sotsiaalselt keerukates olukordades oma emotsioone üks-ühele näitama. On palju paremaid ja toimivamaid variante,” kirjutavad nad. Bays toob näite. “Istusin hiljuti armsate sõprade seltskonnas lõunasöögilaua taga, mis oli täis isuäratavat toitu, kui keegi teisel pool lauda ütles midagi, mis mind kohutavalt ärritas. Olin kindel, et juba hakkab mu nägu punaseks minema, sest vihast oli saamas juba raev. Sain viimasel minutil pidama ja sulgesin mõneks hetkeks silmad. Olin teadlik, et olen selliste inimeste seltskonnas, kellest hoolin, ja et vihale ning raevule voli andmine pole just kõige aktsepteeritavam asi, mida söögilaua taga teha,” kirjutab ta, selgitades, kuidas viha lahtus. “Aastaid tagasi oleks see lugu lahenenud väga lühidalt. Ma oleksin pinnale kerkinud emotsiooni alla surunud ja teeselnud, et kõik on korras. Oleksin summutanud ja vaigistanud viha, mida mu tuttava ütlus minus tekitas. Selle asemel istusin seekord vaikides ja palusin oma kehalt teenet,” seisab raamatus. “Tean, et oled praegu päris vihane ja see on täiesti lubatud. Kas saaksin lükata selle emotsiooni tundmise hilisemaks? Kui luban, et lähitulevikus tunnen selle viha läbi, kuni see lahtub, kas sa lubaksid mul hetkel olla emotsionaalselt neutraalne või isegi positiivne, et saaksin olla seltskondlik ja normaalselt edasi suhelda?” “Suhtlesin rahulikult ja loomulikult lõunasöögi lõpuni ja siis läksid teised kõrvaltuppa kohvi jooma. Sellest ärritumishetkest oli möödas umbes 30 minutit ja alles nüüd sain ma endale lubada selle eelnevalt tekkinud tunde tundmist: vabandasin ja läksin vannituppa. Sulgesin ukse ja istusin vaikuses vanniservale, sulgesin silmad,” meenutab Bays. Väljenda oma emotsioone „Hästi,” ütles ta endale vaikselt, „mis siis enne juhtus? Mida sa tegelikult tundsid?” Ta mõtted liikusid tagasi selle intsidendi juurde, nende sõnade juurde, mida ta enne kuulis, ja taaskord tundis vihahoogu. Seekord võttis ta selle vastu, avas end sellele. Viha aina paisus ja muutus raevuks. „Kuidas sa julged!” kuulis ta enda sees karjet. Mõne hetke pärast lõpetas meenutamise, lasi sisemistel piltidel ja meenunud sõnadel hajuda ning et endaga täielikult aus olla, küsis endalt: „Mida ma sellel hetkel tegelikult tundsin? Mis selle sügavamal tasandil peitub? Mida pean endale teadvustama?” Sekunditega põles see raev temast läbi ja ta liikus sügavamale, hoopiski uude tundesse. Pinnale tõusis tõrjutustunne, nagu oleks teda kõrvale tõugatud, eemale lükatud; alguses oli see õrn, aga seejärel muutus võimsamaks. Ta jäi avatuks ja lasi sel esile tulla. „Mis on järgmine?” küsis ta vaikselt. „Mis veel tahab tundmist?” Tõrjutustunne andis teed enda tajumisele ebaadekvaatsena, mis kasvas ja põles nii heleda leegiga, et näis, nagu neelaks see mindki alla. Ta alistus sellele. See muutus energeetilises mõttes kergemaks ja selle vibratsioon hakkas tõusma, kuni muutus valguseks, mis täitis kõik. Ta lasi end veelgi lõdvemaks ja tunnetas, et kõik on suurepärane, täpselt nii nagu olema peab. Siis ta avas silmad, pesi näo puhtaks ja läks teiste juurde tagasi, õnnelikuna ning vabanenuna; Nad jõid koos kohvi ja laulsid laule. “Emotsionaalne avatus on valik. See ei tähenda, et teete teiste ees midagi piinlikku, ebaviisakat või ebatavalist. Kui avate end ja tunnetate täiel määral oma tugevaid emotsioone, lastes neil olla, ilma neile lugusid juurde mõtlemata, kui lasete neil kulgeda oma loomuliku lõpuni, siis teie keha ja kogu teie olemus mõistab, et see emotsioon ei saa teid enam oma lõksu püüda. Sügaval sisimas teate, et selline emotsioon saab nüüd tulevikus vabalt tulla ja minna, ning et see ei oma enam mingit võimu teie üle, see ei määratle ega juhi teid. Ja teie valulised, depressiooni esile kutsuvad vältimismängud selle emotsiooni ümber lakkavad iseenesest,” kirjutab Bays. “Paljudel inimestel on vaja pisut harjutada, et lõdvestuda, end avada ja tunda; ka minul läks kõige sellega aega. Õnneks on olemas võtteid, mis aitavad, ja meetodeid, mis teevad tunnete endast läbilaskmise turvalisemaks ja lihtsamaks,” tõdeb ta. 24.-25. oktoobril toimub Rännaku intensiivseminar Brandon Baysiga, kus õpid mõistma oma emotsioone, vabaned traumadest ning avastad endas rahu.