„Minu Maroko“ autor Kätlin Hommik-Mrabte: „Islam võlus lihtsusega!“
Fotod: erakogu

Sel nädalal ilmub populaarse „Minu“ - raamatusarja uus raamat. Kätlin Hommik-Mrabte (30) kirjutab „Minu Marokos“ oma eneseotsingutest ja sellest, kuhu nende otsingute tulemusel välja jõudis. Ta jõudis selleni, mida – enese teadmata – otsima läks. Kätlin avastas enda jaoks islamiusu: uue kultuuri, uue maailma, uue elu... Tänaseks elab hetkel ise beebiootel olev islamoloog Kätlin koos abikaasa Mustapha ja poja Jakobiga Kuressaares. Buduaar uuris põneva elu kohta lähemalt.

Kui küsin Kätlini käest, kust pärineb tema huvi Maroko, islamiusu ja muu sellega seonduva vastu, saadab Kätlin mulle vastuseks alles ilmuva raamatu mõned peatükid. Neid lugedes saan aru, et ilmselgelt pole tegemist teemaga, mille saaks kahe lausega kokku võtta. See on elu, mis raamatusüžeeks kui loodud.

Otsis ja leidis

Tsiteerin lõigu Kätlini raamatu teisest peatükist: „Esimesed mälestused, mis mul endast on, pärinevad ajast, mil olin umbes kolmeaastane ja üritasin maailmast mingit ettekujutust saada. Suutsin igasuguseid lollusi välja mõelda, nagu näiteks: miks jänes on just „jänes“ ja mitte näiteks „karu“? Ja kui ema ütleb, et nimesid ei tõlgita, siis miks kodus on mul raamat „Punamütsike“, aga mamma juures „Krasnaja šapotška“? Siin on muidugi tegemist pigem lingvistilist laadi küsimustega kakskeelse lapse maailmast, kuid arutlesin ka sügavamate teemade üle kui nimed.“

Selles peitubki võti – Kätlin oli lapsena, aga ka teismelise ja on täiskasvanuna, nii teadmistejanune ja sihikindel, et oli otsustanud, et ta ei jäta enne, kui on leidnud selle millegi. Millegi, mida ta otsis, millegi, millesse – alguses veel enese teadmata – uskus. (Ometi ei ole raamatu peateemaks usk, vaid pigem eluolu kirjeldus. Kätlini sõnul oleks võinud „Minu Maroko“ olla kirjutatud ka mitte-moslemi poolt – toim)

Kätlini huvi usumaailma vastu oli niisiis temas olemas juba päris pisikesest peale. „Enne islamit uurisin läbi kõikvõimalikud muud religioonid. Islam on ju see, mille kohta meedias nii negatiivset infot levib, et seda ei tahagi mitte puudutada, aga õnneks, kui ma pärast gümnaasiumi lõppu aasta Taanis lapsehoidjana töötasin, olid mul seal moslemitest sõbrad,“ räägib naine, kes alguses ei teadnudki, et tegemist on moslemitega. „Kuid kui teada sain, olin alguses šokis, seejärel aga mõtlesin, et nad on päris normaalsed inimesed ja otsustasin ka islami kohta uurida.“

Uuriski, misjärel muutus kogu ta elu. “Islam võlus mind kohe alguses oma äärmise loogilisuse ja lihtsusega. Ma ei ole selles siiani leidnud midagi, mis mulle kuidagi ebaloogiline tunduks!“

 

Moslemielu viis Pariisi

„Kui olin moslemiks hakanud, tahtsin kindlasti Koraani selle originaalkeeles lugeda.“ Et Eestis aga sel ajal araabia keelt ei õpetatud, astus Kätlin selleks Sorbonne’i ülikooli. Kuna Kätlini parim sõbranna soovis samasse kooli minna, anti paberid koos sisse. „Uurisime, puurisime, sooritasime keeletasemeeksami, saatsime paberid ja sisse me mõlemad saimegi – mina Sorbonne’i ülikooli  araabia filoloogiasse ja tema sotsioloogiasse,“ kirjutab ta.

Esmaspäevast reedeni käis ta hommikuti ülikoolis loengutes, kus alguses vaid  suu ammuli suures vaimustuses istuda suutis. Õhtupoolikutel hoidis aga elatise teenimiseks üht väikest poissi. Laupäeviti ja pühapäeviti kuulas Pariisi peamošees islamiloenguid ning sai sealt lisaks tugevale religioossele pagasile palju uusi sõpru. Ja mitte ainult sõpru.

Pariisis tudeerides tutvus Kätlin interneti teel oma tulevase abikaasaga. Internetti juhtus ta sel õhtul pooljuhuslikult, samuti nagu sinna islami jutulehele, kus ta polnud juba aastaid käinud. „Sattusin täiesti juhuslikult jutustama ühe noormehega, kes mulle kohe meeldima hakkas, eriti just seetõttu, et ta ei küsinud midagi mu enda kohta – rääkisime väga neutraalsel pinnal, rahvusvaheliselt inglise keeles vaid islamist ning oma nägemusest, mis koht peaks islamil meie elus olema. Mina ei teadnud, et tema on marokolane, ei teadnud midagi tema väljanägemise, pere ega alguses isegi mitte vanuse kohta. Tema omakorda ei teadnud, et mina olen eestlanna, seega ei osanud midagi aimata ka minu välimuse kohta,“ meenutab Kätlin. Jutuajamine oli nii huvitav, et lubati mõni teine kord tagasi tulla. Muide, Kätlin on üldiselt netitutvuste vastu. „kuid nagu elu näitab, võib vahel meie endiga juhtuda just see, mille vastu oleme.“

Kätlin oli varem kategooriliselt keelanud endal end kellegagi siduda. Talle tundus kurb, et paljud huvitusid mitte temast, vaid tema kehast, sinistest silmadest ja blondidest juustest. „Sellepärast olin mitu aastat kategooriliselt keeldunud end sidumast, isegi kui abieluettepanek tuli mošeeloengu käigus. Ma mõtlesin alati: „Mida ta minust teab? Ta ei tunnegi mind, näeb vaid mu siniseid silmi!“ See ongi põhjuseks, miks minu netisõbra, marokolase Mustapha ettevaatlik ettepanek mulle palju rõõmu valmistas ja ma selle ka vastu võtsin. Temaga olin ma rääkinud, ilma et ta oleks mind näinud. Ta ei teadnud, et olen blond ja sinisilmne, ta teadis vaid minu põhimõtteid ja elufilosoofiat. See oli mees, kelle kõrval rahulikult vananeda. Loomulikult vahetasime seejärel ka fotosid – igaks juhuks, sest abielu mehe või naisega, kes kohe üldse füüsiliselt ei meeldi, ei ole ka mingi lahendus. Suhtlesime nii üle aasta, kuni ma ülikooli lõpetasin. Seejärel viis mu tee Kuveiti, kus Mustapha parasjagu töötas!“

Kuveidis abielluti, kusjuures abielu käidi registreerimas kokku kuus päeva! “Kuveidis registreeritakse välismaalaste abielud välisministeeriumis. Seal on selleks otstarbeks kohtunik ja religioossed asjatoimetajad. Kuna aga iga päev on tööl eri kohtunik, saime ka iga päev isesuguse nimekirja pabereist, mida pidime esitama, ja ikka oli midagi puudu,“ meenutab ta.

 

Islam – rahumeelne religioon

Eelarvamused ja jutud, nagu oleks islam agressiivne religioon, lükab Kätlin ümber. „Kõik, kes vähegi islamit tunnevad, teavad, et tegelikult on islam väga rahumeelne religioon. Sõna „islam“ tuleb araabiakeelsest tüvest SLM, millega on üles ehitatud igasugused sõnad, mis väljendavad rahu. Tervitus „assalamu alikum“ tähendab näiteks „rahu olgu teiega“. Koraan ütleb selgelt (4:29-30): „ ... Ja ärge tapke endid! Tõesti, Jumal on teile Halastavaim. Ja kes seda teeb läbi vägivalla ja ebaõigluse, selle heidame Me tulle. Ja see on Jumalale lihtne.“ ja (5:32) „ ... Kui keegi tapab hinge (inimese), ja see ei ole tehtud teise hinge eest (st surmanuhtluses mõrvarile) või ülekohtu eest maa peal (st suurte sooritatud kuritegude eest surmanuhtluses), siis oleks ta justkui tapnud kogu inimkonna ...“.“

„Igas religioonis leidub sekte ja eksiteel olevaid järgijaid. Tuleks vaadata hoopis õpetust, mitte üksikute indiviidide tegusid. Kahjuks on nii, et alati, kui mõni moslem sooritab jubeda teo, nimetatakse ta kohe moslemist terroristiks. Samas, kui serbalsed sooritasid Bosnias jubedaid tegusid, tappes ja vägistades süütuid naisi, ei kutsunud keegi neid kristlikeks terroristideks, nagu ka mitte Põhja-Iirimaa aktiviste ega Baski äärmuslasi. Kui paremäärmuslikud kristlased pommitasid abordikliinikuid USA-s, ei kutsutud neidki kristlikeks terroristideks,“ selgitab Kätlin ja jätab õiguse- ja süümõistmise kohtunikele.

 

Mari-Liis Helvik