18 kg ALLA VÕTNUD AIVI: "Kaalu saab langetada ka mõistusega oma taldriku peale vaadates!"
Fotod: erakogu

Aivi Kaljos on terve oma elu olnud normaalkaalus  ei paks ega ka mitte liiga kõhn, kuid tema kehakaalu pani tõusma kaksikute ootamine. Esiteks ei teadnud naine tol ajal tervislikust toitumisest midagi ning vabandas ennast väljendiga, et peab ju kolme eest sööma. Teiseks ei andnud naine oma kehale absoluutselt füüsilist koormust, sest topeltraseduse puhul oli liigutamine üsnagi raske.

Rasedusega arvele võttes kaalus Aivi 65 kilo, sünnitama minnes oli kehakaal tõusnud umbes 100 kiloni ning pärast sünnitust jäi kaal ligikaudu 74 kilo peale seisma. Naine sõnab, et on nüüdseks loobunud enda kaalumisest, aga väikseim number, mida kaalul nägi, oli 56 kilo  ajaliselt kulus selleks ligikaudu poolteist aastat.

"Mäletan, et raseduse ajal ahmisin endale suure hunniku toitu taldrikule. Keegi juuresolevatest inimestest imestas selle peale ja ma teatasin uhkelt, et küll ma pärast sünnitust alla võtan. Vastuseks sain ma midagi sellist, et "jaa-jaa, me kõik arvame nii..." Aga mina päriselt ka arvasin nõnda! Eks ma tundsin, et olen juba juurde võtnud ja üldse on naised pärast lapsi alati kogukamad kui enne lapsi. Valmistasin end juba vaimselt ette, et kui titad käes, tuleb end ikka kätte võtta. Ja nii läks ka. Lapsed olid mul viie kuused kui tundsin, et saan nad tunniks-kaheks issiga üksi jätta ja trennis ära käia (muide, alustasingi oma teekonda trenniga, mitte toitumisega)," räägib Aivi.

Naine jätkab: "Nagu eelnevalt mainitud, seadsin endale juba raseduse aeg esimese eesmärgi, et kui lapsed väljas, siis trenni! Ja kui lapsed sündisid, siis loomulikult ei olnud ma enam ka oma peegelpildiga rahul (venitusarmid ja meeletult välja veninud nahk oli üks asi, aga ümarad sangad, paksud käsivarred ja sääremarjalihaste mitte väljapaistmine kontsadel oli midagi, mida ma sain ise muuta) ning trenni minemise soov süvenes. Miks just tungiv soov trenni minna, mitte toitumist muuta? Sest mingil põhjusel arvasin ma tol ajal, et ei toitu ma ju nii hullusti midagi ja kui kaalu vaja alla saada, siis see tähendabki tossude kulutamist ja meeletut higistamist.

Igatahes lõpuks ma oma sammud trennisaali seadsin (nimelt siis rühmatrenni). Loomulikult koos sõbrannaga, sest kui paljud meist on kunagi end ihuüksi trennisaali vedanud täiesti teadmatuses, kuhu minema peab, kuidas raskuseid kangile kinnitada ja kui suuri hantleid riiulist võtma peab? Tavaliselt on ikka vaja kambajõmmi, kellega koos see esimene hirmus sündmus üle elada ja sealt edasi sain ma juba üksi ka hakkama. Kusjuures ma imestan, et ma pärast esimest trenni üldse tagasi läksin, sest seal sain ma korraliku reality check'i, sest mul ei olnud ÜLDSE võhma ja pidin juba pärast soojendust sussid püsti viskama. Aga mind on elus pidevalt edasi viinud mõtlemine, et ma ei hakkagi oskama kui ma ei ole järjepidev."

Pärast seda kui Aivi mõistis, kui palju peab ta pingutama, et tund aega teistega rühmatrennis sammu pidada, tundus talle imelik endale hunnik pelmeene sisse ajada või süüa praekartuleid rasvaste pihvidega. Seepeale uuris naine, mis see tervislik toitumine endast õigupoolest kujutab ning mida ta oma toidulaual peaks välja vahetama. "Väga paljud inimesed tellivad endale spetsiaalse toitumiskava, mis aitab neil kiiresti kaalu langetada ja samas annab ka kõik vajalikud toitained kätte. Mina ei ole kunagi karbikeste, köögikaalu ja kulbikeerutamise fänn olnud, seega otsisin ma n-ö laisa inimese variante ja alustasin üldse vaikselt.

Näiteks vahetasin saia saibi vastu välja, valge riisi täistera riisi vastu, tavalised makaronid täisteramakaronide vastu, praetud toidud hautatud/keedetud toitude vastu välja jne. Taldrikureegliks tegin pool taldrikut salatit, veerand taldrikut riisi, kartulit, makaroni või mis iganes parajasti söögiks oli ja ülejäänud veerandile liha. Aeg-ajalt viitsin ka smuutisid keerutada, aga laisa inimese nipiks on mul pool klaasi joogijogurtit ja pool klaasi keefirit (nii ei tundu see "jogurt" nii magus ja lääge nagu nad muidu pakis on  vaadates veel joogijogurtite suhkrusisaldust, siis ei kutsugi väga tarbima). Magusaisu rahuldasin näiteks riisigalettidega, kuhu määrisin mett peale, aga ka müsli, tumeda šokolaadi, meega magustatud kama, tervislike batoonikeste või muu taolisega.

Minu köögis on alati olemas ka õunad ja banaanid, kui näksimisvajadus jalust niidab. Loomulikult pistsin teinekord ka Snickersi šokolaadi nahka või lubasin endale "tavalist" jäätist, aga üldiselt olid minu valikud tervislikud (on ka praegu). Igatahes kui sain toitumise trennile juurde lisatud, hakkasin ka tulemusi märkama  kätel piilusid mingi nurga juba alt lihased välja ja lõualott hakkas väiksemaks muutuma. Need väikesed muutused andsid aga motivatsiooni juurde ja isegi kui vahepeal tundus, et mitte midagi ei muutu, siis mõne kuu möödudes tagasi vaadates oli ikka mingeid erinevusi näha. Tõestasin endale, et alati ei pea toitumiskavasid jälgima, kaloreid lugema ja toitu kaaluma  kaalu saab langetada ka lihtsalt mõistudega oma taldriku peale vaadates," rääkis Aivi.

Mingil hetkel avastas Aivi, et on jäänud kaalunumbritesse kinni. "Näiteks ärkasin hommikul üles, tundsin end jube hästi, kõht oli tühi ja peeglist paistis, et kilo-kaks on viimasest kaalumisest kindlasti alla läinud. Selle kinnitamiseks astusin kaalule. Pekki! Ühtegi kilo polnud kadunud! Pigem oli kiloke hoopis juurde tulnud.. Läksin jälle peegli ette ja see "püss keha" oli kadunud... Nüüd nägin hoopis, et on jah seesama ümmargune nägu ja lihased pehmenduse alla peidus. Ühesõnaga minu hea enesetunne oli kadunud. Õnneks sain ma sellest aru ja lõpetasingi enda kaalumise ära. Kui riided selga lähevad ja peegelpildiga rahul olen, on kõik hästi. Lõppu võiks veel mainida, et minu truu trenniskäimine ja pühendumine viis selleni, et mulle pakuti võimalust minna ja õppida BodyCombati treeneriks, millest ma õnneks ka kinni haarasin ja nüüd võib mind näha saali ees keksimas väikeses Rakveres, Sinu Spordiklubis."

Aivi sõnul pole kaalulangetamine tegelikult raske. Eriti kui kaal on suurem, lähevad ka esimesed kilod kergelt  seda tuleb lihtsalt ise tõeliselt tahta. "Kui inimene midagi väga tahab, uurib ta välja, kuidas seda saada ja teeb oma elus vastavad valikud. Mina alustasin oma kaalulangetamist ju hoopis tagurpidi (kõigepealt trenn ja siis vaikselt muutsin toitumist), ei jälginud kindlaid kavasid ega kaalunud oma sööki, kuid tulemused tulid. Soovitan kõigil kasvõi väikestest muutustest alustada (nt vähendada kohvile lisatavat suhkrut iga nädal poole lusika võrra või proovida meega; hoida kapi peal puu- ja juurvilju, et näksimisvajadust rahuldada; mõelda üks samm ette, mida järgmiseks söögikorraks süüa, et ei tekiks emotsioonioste ja kiirtoidu söömisi). Alati tabavad kaalulangetajaid ka rasked hetked (ka mind muidugi), aga iga päev on uus võimalus ja ühest halvast valikust ei lähe me keegi kohe paksuks."