19-AASTANE ELISABETH raskest toitumishäirest: kaalusin 35 kilogrammi
pildid: Instagram

Toitumishäirest paranemine on protsess, mis mõnes mõttes kestab terve elu. 19-aastane Elisabeth Atamanski on terve elu teinud trenni ja olnud aktiivne, ent eelmisel aastal jõudis ta oma elus punkti, mis halvimal juhul oleks võinud lõppeda surmaga. Iseendalegi arusaamatult hakkas ta meeletult trenni tegema ning tõmbas päevase kaloraaži 1000 peale.

Elisabeth meenutab täna, et see kõik sai alguse siis, kui ta taipoksis käima hakkas. "Käisin seal lausa kuus korda nädalas, millele lisaks pöörasin suurt tähelepanu oma toitumisele. See oli nii-öelda stradipauk minu kaalulangusele, mis otse loomulikult andis korralikult motivatsiooni. Alguses oli kõik täitsa titimiti, mingi hetk oli mul lausa ülihea vorm, st jõudu oli, lihast oli. Probleem tekkis aga siis, kui kaal muudkui langes ja langes, aga mina ise sellest aru ei saanud. Minu toitumine oli ka muidugi selline eriti "teadlik", jätsin kohe kõik süsivesikud välja ja toitusin põhimõtteliselt ainult valgust ja juurikatest. Kõige suurem madalseis tuligi eelmisel suvel; kui taipoks jäi ära, hakkasid peas keerlema mõtted, et "pekki, ma lähen nüüd ju paksuks, kui ei käi trennis," novot, siis hakkasingi iga päev jooksmas käima. See muudkui süvenes ja süvenes, iga päev jooksin aina rohkem. Lõpuks oligi nii, et ärkan, panen riided selga, lähen jooksen oma 10 km tühja kõhuga ära, kusjuures tol suvel oli õues lausa 30 kraadi ja tulikuum päike, siis tulen koju ja söön oma 40 g kaerahelbeid vahustatud munavalgega (et mahtu oleks), aga ega kõht ikka täis ei saanud. Lõunaks sõin oma juurikaid kanaga või kodujuustuga ja õhtuks kohupiim marjadega. Selline oligi minu päevamenüü. Kõht oli ikka kuramuse tühi küll ja lõpuks tekkisid jõhkrad unehäired ja ainuke asi, millest ma mõtlesin, oli TOIT. Oli ka öid, kus ma reaalselt lihtsalt ei jäänudki magama, võib-olla hommikul kell 5, ja siis juba 7 äratus ja kohe trenni. Lisaks sellele kõigele muutusin muidugi väga isoleerituks ega käinud pea kuskil väljas. Tagasi vaadates ma mõtlen, et kuidas ma susse lihtsalt püsti ei visanud. 1000 kalorit päevas on ikka väga haiglaselt vähe, aga see number oli mul justkui selline tugev piir, millest ma lihtsalt ei suutnud üle minna," tunnistab Elisabeth.

Sügise saabudes tuli kool ja Elisabeth avastas, et kõik riided on talle suureks jäänud. Sõbrannad nägid Elisabethi üle mitme kuu ning hakkasid muretsema, kas temaga on ikka kõik korras. "Alguses oli see minu jaoks nii jõhkralt õrn teema, et hakkasin iga kord nutma, kui keegi toitu või minu olukorda mainis. Lisaks muidugi sõbrannad, kes väga hullult muretsesid, kuid ei osanud kuidagi aidata, kuna polnud sellise olukorraga varem kokku puutunud. Mingi "plõks" käis mul peas ära, kui rääkisin oma sõbrannast treeneri Meritiga, kes mulle veidi toitumisest rääkis. Samuti oli mul plaan ka jõusaalis korralikult käima hakata, et liha luudele peale saada, aga selleks lihtsalt on vaja SÜÜA, SÜÜA JA SÜÜA. Ma arvan, et suurimaks tõukeks muutusele oligi see väline surve ja muretsemine ja muidugi ka minu hirm selle haiguse tagajärgede pärast. Kuna ma tundsin ka, et mu tervis ikka pole nii korras kui võiks  null energiat, unehäired, hormoonid sassis, suured tujumuutused jne. Muidugi oli algus kõige raskem, just see esimene samm, endale tunnistada, et sa oled haige, sest see on tegelikult puhtalt vaimne haigus. Ja edasine läks juba nagu ameerika mäed, lisasin oma menüüsse ka süsivesikud, mida alguses kartsin kui tuld. Sõin siiski kuskil 1800 kalorit, aga no kamoon, vähemalt midagi, eks ole? Kaal küll veidi tõusis, kuid mitte nii, nagu oleks võinud. Lihas, see vanakurat, ikka ei tulnud ega tulnud, sest no halloo, loogiline ju!?! Tegin tegelikult ikka korralikult HIIT'i ka juurde, mis omakorda veel kulutas. Peas ju need deemonid ikka sosistasid, et "ououou, sa lähed paksuks". Okei, siis tuli talv ja ma tegelikult ise vaatasin juba, et oh, päris kobe tükk ja lihast nagu on, AGA vaadates nüüd neid pilte, siis halleluuja, mis sa ajad, Elisabeth, see polnud muud kui üks nahk ja luu. Igatahes talvel hakkasin ma hästi palju jälgima fitnessimaailma inimesi ja lugesin megalt infot juurde. See oligi vist see hetk, kui ma nagu väga tahtsin ikka selle alaga tegeleda ja asja tõsiselt kätte võtta. Siis käis peas nagu järgmine "klõps" ja ma hakkasin ikka nagu NORMAALSELT toitu näost sisse ajama, muidugi mitte mingeid komme ja krõpse, aga täitsa tavalist toitu. Enne seda ma muidugi kasutasin igapäevaselt MyFitnessPali ja kaalusin kõike grammipealt, sest ma kartsin nii väga, et see paar grammi peegeldub välimuses, aga NO MU EESMÄRK OLIGI JUURDE VÕTTA, aga no kurja, võta näpust, aju võib sulle ikka korralikult pori näkku loopida, nii et sa ise ei märkagi. Siiani ma kasutan MyFitnessPali, aga lihtsalt teistel eesmärkidel. Pigem mulle lihtsalt meeldib seda kasutada, sest siis tean täpselt, mida söön. Aga ma kasutan seda pikem nagu periooditi, nii et mingi aeg kasutan ja siis vahepeal teen väikese puhkuse ja püüan olla intuitiivsem," tõdeb ta.

Viimased kuus kuud on Elisabeth elanud nii, et ta ei piitsuta enam ennast ja saab öelda, et ta on tervislik. "Alguses olin ikka veidi rangem, aga nüüd suudan väga vabalt nautida ja süüa. Selline tõsine ja reaalselt teadlik rauatõstmine ja toitumine on olnud kuskil märtsist/aprillist saadik. Nüüd olen ka seadnud endale reaalsed eesmärgid, mille nimel pingutada."

Kõige mustemas augus kaalus Elisabeth 35 kilogrammi. "Jah KOLMKÜMMEND VIIS, ja ma olin 18-aastane, 153 cm pikkune tüdruk. Nüüdseks olen oma kaalu saanud 44 kg kanti, mis minu kehamassiindeksi kohaselt on enam-vähem normaalkaal. Aga olgem ausad, siin see kaal mind absoluutselt ei huvita ka. Praegu on eesmärk lihtsalt massi kasvatada, et olla ikka korralik naisherakles, nagu armas Kaisa Abner (bikiinifitnessist) ütles. Lisaks tahan kindlasti treeneri käe alla saada ja mine tea, ehk jõuan ka mina aastate pärast lavale, sest see mõte kripeldab mu sees juba päris pikka aega," tunnistab Elisabeth, et huvi fitnessimaailma vastu on tal suur.

Tänaseks on Elisabeth oma kehaga rahu teinud. "Mina näen ennast juba päris normaalsena, kui nii öelda. Võrreldes end eelmise minaga olen uhke, et olen jõudnud siia, kus ma praegu olen. Olgem ausad, see progress aastaga on olnud ikka kardinaalne. Ma võin öelda, et olen rahul, aga nüüd pole muud kui KÕVASTI tööd edasi teha, et saada aina paremaks ja sihtida oma eesmärkide poole. Ma olen selle ajaga õppinud nii tohutult palju tundma ennast ja oma keha, mistõttu saan ma sellega päris hästi läbi."

Jäätis ja kaneelirullid on Elisabethi lemmikud, kuid sõnad cheatday ja cheatmeal talle ei istu. "Need sõnad hakkavad mulle kuidagi vastu, sest keda ma petan? Ennast? Eelistan pigem sõna treatday või treatmeal. Vot sellega on selline lugu, et ma olen proovinud erinevaid võimalusi. Treatday minu puhul eriti hästi toimida ei taha, sest ma olen see, kes REAALSELT ei saa pidama, ma võingi süüa lihtsalt ära kaks suurt kasti jäätist, kaks tahvlit šoksi, paki kaneelirulle, ma lihtsalt ei saa pidama, pigem tekib kerge ülesöömishoog. Ma eelistan teha nii, et mul on nädala sees kontrollitud ja puhas toitumine ja nädalavahetusel ma lihtsalt luban endale, kui tekib isu, ma lihtsalt püüan kontrollida, et ma nagu hullluks ei läheks selle söömisega. Muidugi ka nädala sees kui reaalselt on mingi konkreetne isu, siis ma söön seda. Aga üleüldiselt mul ei ole mingeid jõhkraid isusid iga päev, mulle väga maitseb tavaline lihtne toit. Kõige lemmikumad treat'id on aga minu puhul kindlasti MAGUS. Mind ei isuta eriti krõpsud, pitsa vms, aga kui jutt läheb magusa peale, siis hoia ja keela. JÄÄTIS JA KANEELIRULLID on asjad, milleta mina elada ei suuda, lisaks muidugi kõik muud koogid ja šoksid," naerab ta.

Aga mida siis Elisabeth tänasel päeval sööb? "Üldiselt ma söön nädala sees väga lihtsalt, pole mõtet asja keeruliseks ajada. Vaatan, et rasv, valk ja süsivesik oleks tasakaalus ja nii ta ongi. Toidukorrad on nagu ikka: hommiklõunavahepalaõhtusöökvahepala. Hommiku MUST-HAVE on puder, ma olen reaalne sõltlane ja ma lähen magama selle nimel, et hommikul putru süüa. Sellega lihsalt saab nii palju mängida ja katsetada. Okei, vahel isegi söön kaks korda päevas putru, kuna mul lihtsalt tekib jõhker isu selle järele. Lõuna ja õhtu olenevalt isust, aga enamasti valguallikas on siiski kana, punane kala, kodujuust vms. Sinna juurde siis kõik muu, kas kartul, riis, makaronid vms ja rasvana oliiviõli, pähklid ja avokaado peamiselt. Ja no enne und on mul ka must-have kohupiim mingite marjade ja pähklitega näiteks ja ma avastasin enda jaoks, tänu Kaisale (bikiinifitnessist Kaisa Abner), kohupiima kamaga, noo halleluuja ma olen seda praegu kuu aega igal õhtul söönud ja no ei viska koppa ette lihtsalt. Okei viimasel ajal on mul ka mingi räme leiva fetiš, mulle lihtsalt nii jõhkralt maitseb leib, ma ei tea, mis teema sellega on," kirjeldab Elisabeth oma toitumist.