20-ndate kriis: noor, ilus, terve ja õnnetu naine

Katkud juukseid, kuna ei saanud enda unistuste tööd, kesklinna katusekorterit ning 25-aastaselt mehele? On aeg heita pilk reaalsusesse!

Mehed ja töö. See on olnud Meriti 20. eluaastate kriisipunkt. “Sellest ajast saati, mil lõpetasin keskkooli, olen töötanud ajakirjanikuna,“ räägib ta. “Ma ei teadnud enam, mis mind tööl motiveeriks. Panin end tohutu pinge alla ning mõtlesin, kuhu ma oma elus jõuan. Minu aastapikkune suhe lõppes ja kui see juhtub ajal, mil sa ei ole enda tööga ka rahul, tunned end ikka päris kohutavalt. See oli periood, kus ma nutsin väga palju,“ lõpetab ta kurva ülestunnistuse.

Ebarealistlikud ootused
Me kõik oleme vaadanud piisavalt televiisorit, et teada, milline näeb välja ideaalne elu: hea töö, kallid rõivad, sisekujundaja sisustatud korter. Pärast sellist ajupesu oleme endale loonud alateadlikult eesmärgi saavutamaks just selline elu. Õnnelikkuse tunne ei tulene disainerrõivastest, see on kõigest retsept, kuidas emotsionaalselt läbi põleda. Õnnelikkus on kontakt, tunne, et sa kuulud kuhugi. See on sinu tutvusringkond, sinu sõbrad ja kõik, millesse oled end investeerinud.

Ainult töö, ei mingit elu
Töötame end hulluks saavutamaks ideaalelu! Ebakindlus, mida tunneme tööl, paneb meid aina rohkem töötama, kuid palganumber jääb samaks. Põhimõtteliselt võib öelda, et oleme üksildased. Lõputud töötunnid kontoris hävitavad inimeste eraelud. Meil kõigil on väljakujunenud kõrge töötahe, kuid kuhu jääb tahe lõbutseda? Kust me leiame aja tegelemaks lähedaste ning iseendaga?

See pidev lause : “Peaks olema, peaks olema, peaks, peaks..“
Vanemad, õpetajad, sõbrad, ülemused ja meedia ütlevad pidevalt, mis meil “peaks“ olema. Meil peaks olema tähtis ametialane töö, raha, täiuslikud suhted, superkeha ning kõrgel tasemel libiido. Kõik see kokku tekitab meis sisemise võistluse, üritades vastata nendele ootustele. Eemaldage endast see “peaks olema“, see toob kaasa süütunde, asendage see lausega “ma tahan“ või “ma valin“. Me ei pea täitma kellegi teise visiooni iseendist!

Keskendu olevikule!
Esiteks – selle asemel et end arvustada ning tuju alla viia unistuste karjääri tõttu, mida sul ei ole, too end tagasi olevikku ning ole tänulik selle eest, mis sul juba on. Selleks võib olla ka killuke päikest, mis paistab hõredate puuokste vahelt. Keskendu sellele, mis pakub sulle naudingut!

Raha tähtsus
Unusta ära, kui palju saad raha oma töö eest, unusta ära sotsiaalne prestiiž ja unusta, mida arvavad sinu sõbrad ning pere sinu tööst. Sa pead mõtlema, mis on sinu karjääri puhul sulle oluline ning mis teeb su südame soojaks.

Kompromiss on kõige alus
Ohverdused, mida oled nõus ette võtma, tulevad pika aja jooksul kasuks. Muidugi võib juhtuda, et sa pead alustama kõige madalamalt ning aja jooksul end üles töötama ning lisaks sellele lõpetama ka ülikooli. Sellest hoolimata – ära unusta oma sihti, mille nimel sa seda kõike teed!

Pea meeles: tunda end hästi on see, mis loeb!
Lõbutse, ole lapsik – naudi elu, tunne rõõmu igast väikesest asjast! Liigutades oma keha (tantsides või trenni tehes), vallanduvad endorfiinid, mis muudavad tuju heaks. Jäta meelde – kõige tähtsama inimese ehk iseenda õnne ei tohi hooletusse jätta.

USKUDA VÕI MITTE?
Astroloogide väitel elavad paljud inimesed suure kriisi üle vanuses 27–30 eluaastat. Selle põhjuseks on Saturn, mis jõuab selleks ajaks samasse punkti, kus oli inimese sünnihetkel. Sellel võib astroloogiliselt nii suur mõju olla, et muudab täielikult inimese elu.

Kriis võib olla igaühel.
Armastatud näitleja Angelina Jolie on tunnistanud, et tema esimene suur kriis närvivapustuse näol saabus 25selt, mil ta veetis kolm päeva haiglas, et sellest välja tulla. Britney Spearsi närvivapustus, millest kirjutas kogu maailm, oli samuti 25selt. Näitleja Winona Rideri kriis saabus 20selt pärast seda, kui Johnny Depp ta südame murdis. Kaunitar koges tõelist depressiooniperioodi.