Reklaam sulgub sekundi pärast

20 TÄHEMÄRKI

Infotehnoloogia ajastu on loonud meile suurepärased võimalused diskreetselt ja steriilselt lahendada delikaatseid suhteprobleeme. Enam ei ole vaja kellegile öelda, et saame kokku “mul on sulle üks jutt.”

Sellest ei ole kaua aega möödas, kui meedia õhinaga alla neelas skandaali, kuidas Soome peaminister oma tüdruksõbra lühisõnumiga maha jättis. Kusjuures kõmulehed esitasid seda pigem kui uudset võimalust, et “nüüd on ka lühisõnumi teel võimalik oma kaaslast maha jätta”. Ei imestaks, kui mõnes järgmises sopalehes ilmuks tabel maailma originaalsematest mahajätmisvõimalustest. Kindlasti illustreeriks seda edetabelilt lisaks Soome peaministrile ka viide Sex & City episoodile, kus ühele naispeategelase mahajätmisteade märkmepaberiga arvutiekraanile kleebiti.

Lihtsam on tülikaks muutunud partnerile vajalikul hetkel kõikeütlev või lõpetav lühisõnum saata ja ära jääb pikk piinlik vestlus keerulisel ja kummalegi ebameeldival teemal. Võimalusi selleks on piisavalt mitmekesiseid ja seda vastavalt mahajätja fantaasiale: msn, sms, e-mail ja kõigi nende taha on ühteviisi mõnus pugeda, sest need kaitsevad meid võimalike lendavate objektide eest, aga samuti säästavad need käepärased vahendid meid ka vajadusest teise poole pisarate pärast piinlikkust tunda. Enamlevinud on siiski vist mobiililt saadetud lühisõnum, kuna seda on võimalik teha sõltumata ajast, kohast ja internetiühendusest. Mobiilileviga on kaetud terve Eesti. Nutikamad saavad selle sõnumi isegi oma telefonisse valmis kirjutada ja ära salvestada, et võimalusel kohe käepärast saata oleks. Ega sisu ju vastavalt saajale ei muutu – see jääb alati samaks, meile kõigile tuttav “kõik, mul on kõrini.” Kusjuures lühisõnumile kulutatud kroonist pole kahju kah, mingu neid kasvõi paar tükki otsakuti. Vaevalt, et ennevanasti kirjatuvide aegu, keegi oleks raatsinud tuvi jala külge taolist juttu kirjutada, et “meie vahel on kõik läbi, ära mulle enam oma tuvisid saada või ise külla tule – sinu hobuse jaoks ei ole minu tallis enam kohta.” Kardetavasti poleks sellise sõnumiga tuvi kunagi enam tagasi tulnud või kui, siis ilma jalata, mille küljes mahajätmisteade.

Kuid kust ikkagi tulevad need printsid, kes suhte lõpujärgus argpükslikult oma väikese läikiva mobiiltelefoni taha peitu poevad, lootes nii kergemini probleemist lahti saada? Siinkohal jagunevadki meie armsad kaaskodanikest mehehakatised kaheks: on aumehed ja on argpüksid. Argpüksid lahendavad olukordi lühisõnumitega ja arvavad seejuures, et on üsna taiplikud, kuna kasutavad moodsat tehnoloogiat. Mõnes mõttes on siin kindlasti ka oma loogiline seletus, kuna suure tõenäosusega ka tutvuti isegi lühisõnumi kaudu, kui tekstitelevisiooni öistele  tutvumiskuulutustele vastati.

Aumehed on vanamoodsamad, neil on kombeks kohale tulla, et jutud sirgeks rääkida. Parem hoolitseda selle eest, et lahkuminek kummalegi poolele vähem piina valmistaks ja mõlemad oma suud puhtaks saaks rääkida, kui jätta naine nõutult telefoniekraanile ilmunud kahe napi lausega käsi laiutama ja nuttes omi järeldusi tegema. Lahkuminekud ei ole kellelegi kerged, kuid vältida neid ei saa. Rääkima peab ja ükski elektrooniline vidin ei saa kunagi asendama meile siirat silmavaadet ja emotsioone, mida me midagi öeldes oma nägudele maname. Suhe on emotsioonide jagamine ja teadmatus seejuures kõige piinavam karistus, mida me oma kaaslasele välja suudaksime mõelda, aga kas mahajetav kaaslane on tõesti väärt karistamist lisaks sellele tragöödiale, et teed lahku lähevad?

 

Heiki Männik

[email protected]