Reklaam sulgub sekundi pärast

33 KG ALLA VÕTNUD Maila: “Tehke asju enda tahtest ja enda jaoks!”

Veel kaks ja pool aastat tagasi kaalus Maila Maisväli 113 kilo. Maila tunnistas, et peamise tõuke kaalulangetuseks sai ta lapselapselt, kellega koos jäi ühiseid vahvaid ettevõtmisi vanaema kaalu tõttu aina vähemaks. Nii ta ennast kätte võttiski ja asus omaenda tarkusest kaalu langetama. 

"Mul on kaks ääretult ägedat tütart ja juba nii 30 aastat tagasi jätsid nad oma armastuse märgiks (nii meeldib mulle mõelda) mulle nii mõnedki lisakilod. Kuna nad olid ka väga head lapsed ja magasid öösiti ning päeval väga hästi, muutusin ka mina laisaks ja heaks magajaks. Nii saigi neist lisakilokestest mõnikümmend lisakilo. Ja nii ta läks - iga aastaga tuli kilosid juurde. Eks ma proovisin ka varasemalt oma kaalu langetada, no langes ka, aga kuna mul polnud õigeid teadmisi toitumisest ja kehakaalu säilitamisest, siis tulid need langenud kilod robinal tagasi ja ikka veel mõni lisakilo ka. Olin ka piisavalt passiivne - eriti ei viitsinud liigutada ning väga meeldis telekast kõik seebikad ära vaadata," rääkis Maila. 

Kaks ja pool aastat tagasi oli naine oma tippkaalus, milleks oli 113 kilo. Mailat ennast tema kehakaal aga ei härinud, vaid ta kasutas väljendit, et head asja peabki palju olema, eriti head naist. "See polnud häiriv ka vast kellegi teise jaoks, vähemalt keegi seda välja ei näidanud. Mul oli ka siis kogu aeg sõpru ja häid kaaslasi. Mind kutsuti seltskonda, tuldi mulle külla. Armas oli ka see, kui nelja-aastane lapselaps kaissu puges ja ütles, et vansu, sa oled nii soe ja pehme.

Mingi hetk aga tõdesin, et riietega, mida selga panna, kiskus halvaks. Tuli panna selga rõivad, mis mahtusid, mitte need, mis meeldisid. Kleidid ja seelikud olid aastateks mu garderoobist kadunud. Põhirõivastuseks ikka kas teksapüksid või dressipüksid ning kampsunid ja T-särgid. Harjusin sellega ega tundnudki kleitidest-seelikutest puudust. Pidulikumal puhul said ülevalt kummiga viigipüksid jalga pandud ja miskine pluus peale."

Umbes kümme aastat tagasi avastas Maila enda jaoks kepikõnni ning hakkasin koos noore töökaaslasega tegema päris pikki kepikõnnitiire linna peal. Kaal hakkas natukene langema, aga kuna naine valesid asju edasi sõi, polnud kaalulangetus kuigi suur. "Pärast kõndimist oli mul sageli selline protseduur, et peale pesus käimist tuli end premeerida aktiivsuse eest ühe, kahe või kolme siidriga. Sinna kõrvale poest ostetud kartulisalat ja vees soojaks lastud sardell.

Kepikõndi tehes tekkis meil kohe kolleegidega oma sõpruskond, kellega käisime koos väga paljudel rahvaspordiüritustel ja käime siiamaani. Alati pärast sellist liikumist oli ju nii hea olla. Paksukesena olen ma läbinud isegi kaks kepikõnnimaratoni (42 km), aga see liikumine polnud piisav hävitamaks neid kaloreid, mis ma endale lihtsalt sisse ahmisin.

Praeguseks ma tean, et ma sõin väga palju ja väga valesid asju. Kuna olin palju üksi kodus ja tööpäevad pikad ning väsitavad, läksin lihtsamat teed pidi ja ostsin pärast tööpäeva lõppu poest valmistoitu - salatid, poolfabrikaadid, purgisupid ja muud konservid. Ja salatid ikka seda rosolje tüüpi salatid, mitte midagi toorest. Sõin sellist toitu põhiliselt ikka õhtul pärast kaheksat, vahel ka kümne aeg või südaööl. Ega ma väga valmis külmkappi midagi osta võinudki, sest ega hing enne rahu saanud, kui kõik oli otsas. Ja süüa mulle ääretult meeldis. Meeldib siiamaani.

See 113 kilo sai fikseeritud ka töötervishoiuarsti juures. Seal ilmnes ka meeldiv tõsiasi, et mu tervis oli tegelikult suht korras ja mingeid märkimisväärseid probleeme veel polnud."

Peamise tõuke seekordseks kaalulangetuseks sai Maila oma lapselapselt. Nimelt meeldis/meeldib neile (praeguseks juba kahe lapselapsega) palju koos ette võtta - käia erinevates kohtades, proovida uusi asju, seigelda ja ringi tuuseldada. Vahel pidid nad aga millestki huvitavast loobuma puhtalt seetõttu, et oli kohti, kuhu laps üksi minna ei tohtinud, aga vanaema ei saanud kaasa minna, sest ei mahtunud. "Või pidin tirtsule ütlema, et ups, vansu on natukene raske selle asja jaoks ja ei tohi sinna peale või sisse minna. Siis ma nagu tabasingi end mõttelt, et kurja küll, kui paljudest ägedatest asjadest MINA ilma jään. Just MINA jään ilma, mitte lapseke. Lastel toredad ja tublid vanemad käivad ka koos lahedaid tegevusi tegemas, laps ikka saab osa, aga MINA ISE jään ilma. Sain aru, et ma ei taha olla enam pidevalt seikluste pealtvaataja. Tahtsin osa saada sellistest vahvatest tegemistest.

Nii ma võtsingi end kokku ja asusin omal käel omaenda tarkusest kaalu langetama ning tasapisi see õnnestuski - sain aastaga maha kümme kilo. Loomulikult kogus seegi, aga ikka mitte piisav, et elu täiel rinnal nautida. Siis märkasin sotsiaalmeedias gruppi "Süües saledaks". Lugesin sealt teiste postitusi, nende edulugusid, õnnestumisi ja nippe. Ja siis tuligi mul mõte, et üksi ma edasi ei saa, vaid mul on vaja kambajõmmi. Tegingi sinna gruppi postituse stiilis, et otsin omasugust, kes teoorias on oma arust tugev, kuid praktika ikka liipab kahte jalga korralikult. Leidsingi sealt endale kaaslase, küll kümneid kilomeetreid eemalt, aga ta oli suht minu mõõtu, pikkust paar sentimeetrit rohkem, kaalu mõni kilo vähem ja vanuses ka mõni aasta noorem - suhteliselt ühesugused.

Alustasimegi koos pekile tule andmisega. Innustasime, hurjutasime, kiitsime, laitsime - olime hästi ausad teineteise vastu. Iga kolmapäev oli meil kohustuslik teineteisele oma kaalunumbri teatamise päev. Ja see asi toimis, toimis sajaprotsendiliselt. Meil oli olemas võistlusmoment. Oli ju hull soov teisele ära teha, teisest tublim olla. See mind aitas kõvasti, kuigi olin juba aru saanud, et kõik, mis teen, teen endale. Nii meil see ettevõtmine kestiski aasta otsa. Aastaga langetasime oma kaalu kumbki 20 kilo.

Mulle polnud see teekond raske. Harjusin suht kiiresti tarbima minu jaoks teistsuguseid toiduaineid ja valmisroogasid. Menüüst jäid välja absoluutselt kõik poetoidud ja poolfabrikaadid, sardellid mu toidulauale enam ei sattunud ning alkohol oli juba varasemalt mu elust vaikselt kadunud. Kogu toidu valmistasin ise, ükskõik kui kiire mul ka oli. Ja kiire on mul pidevalt, sest iga kilo kaotusega muutusin ma järjest aktiivsemaks.

Enamus "süüd" mu kaalukaotusel on kindlasti toitumise muutmine, kuid tähelepanuta ei saa kindlasti jätta ka liikumist. Eriti suur roll oli mu aktiivse liikumise tagamisel pisikesel Lisellel, kelle ema vajas vahel abiks kedagi, kes käiks tema tibulinnuga jalutamas. Kuna olin just siis alustanud oma kaalulangetusteekonda ja otsisin „abivahendeid“, mis mind aitaks ja oleks toeks, siis olin suure rõõmuga nõus võtma oma vabadel päevadel pisipiiga (oli siis kuuekuune, kui alustasime) lõunatudu jalutuskäigud enda hoolde. Me käisime paaril-kolmel korral nädalas vähemalt 15 km päevas jalutamas. Lapsekese uni kestis kena kolm tundi kindlasti ja nii me siis jalutasimegi kergliiklusteedel linnast välja ja tagasi. Saan suure julgusega Lisellet nimetada täiesti kindlalt parimaks personaaltreeneriks, kes saab olemas olla.

Võtan praegu ka erinevatest rahvaspordiüritustest osa. Linnas liigun siis kas jala või jalgrattaga, ühistransporti kasutan väga vähe ning eraldi trennis ei käi. Vahel niisama jalgrattaga sõitmas või keppidega kõndimas. Miskeid erilisi nippe mul pole. Saan täielikult aru, et see on minu elu, mida ma elan, ja ma ise saan elada ta selliseks, nagu mulle meeldib. Minu mõtetes ei eksisteeri, et ma pean ja minu jaoks ei ole olemas väljendit, et ma üritan - neid on palju, mis mu peas mõtetena puudu on. Ma teen, sest mulle meeldib. Ma ei ürita, sest ma võtan kätte ja teen ära. Jah, loomulikult on asju, mida peab tegema, näiteks tööl käima, et saaks aktiivselt ja seikluslikult vabal aja elada, aga seda "peab" saab ka mõttes meeldivaks teha.

Mu enda peas pole praegu mingit ideaalkaalu. Tean, et kehamassiindeks on mul ka praegu kõrge. Olin 113 kilo, nüüd olen 80 kilo. See ongi minu jaoks ideaalkaal. Olen selles kaalus püsinud juba päris pikalt, ikka üle poole aasta kindlasti. Mulle kohe nagu meeldib selles kaalus olla, no tegelikult mu kehale meeldib selles kaalus olla ja ega mind see ka ei häiri.

Üldiselt oli mu kaalulangetusprotsess mulle suht lihtne. Ma olen ise ka mõelnud, et kuidas see mulle keeruline polnud. Enamjaolt ikka räägitakse, et on keeruline. Loomulikult oli mulle meeletu suur abi kaaslasest, kellega me aasta otsa koos pekile tuld andsime. „Pekile tuld“ oligi meil hüüdlauseks. Ääretult suur abi oli Facebooki grupist "Süües saledaks" ning tema looja Signessa Kalmuse nõuannetest. Eriti tänulik olen ma muidugi oma lastele - nende positiivne hinnang ja lõbusad laused minu ergutamiseks, kui kokku saime, olid ikka nii innustavad, et ei lasknud mul kordagi teelt eksida. Meenub kohe üks lause, mis oli nagu esimene märk, et on juba ka visuaalselt näha, et midagi kadunud on, oli see, kui tütar ütles mulle, et emps, kuule, sulle hakkavad piirjooned tekkima. Ja niimoodi rõõmsalt ja lõbusalt ja protsessi nautides lahkuski mu kehalt 30 kilo.

Töötan haiglas intensiivravi osakonnas ja teen nii öö- kui ka päevavalveid. See on selle teekonna jaoks ikka päris segav faktor. Olin teekonna alguses 52aastane, praegu 55. Nii et igasuguses vanuses ja töö ning unerütmiga on hea tahtmise juures kõik võimalik.

Kõigile teistele soovin, et tehke asju enda tahtest ja enda jaoks, mitte kellegi teise pärast. Nautige teekonda, küll see sihtpunkt ka ükskord saabub."

Maila enne kaalulangetust:

Maila nüüd: