Anna-Maria Penu: Ei pea armastama vaid ühte riiki ja kultuuri
Anna-Maria Penu

Buduaari küsimustele vastab väga andekas kirjanik Anna-Maria Penu, kellel ilmus hiljuti menukas raamat Minu Hispaania – Läbi maailma iseendani. Uurime Anna-Marialt Hispaania elu ja tema värske raamatu kohta!

1. Anna-Maria, oled üks neist sadadest või isegi tuhandetest noortest Eesti naistest, kes on Eestist lahkunud viimase kümne aasta jooksul...Tunned sa vahel mingit süütunnet ka, et peaksid tegelikult Eestis elama ja eesti asja ajama?
Ei tunne. Esiteks, äraminek oli minu vabatahtlik otsus. Ning oma otsuste pärast ei kavatse ma end süüdi küll kunagi tundma hakata.
Teiseks, mis asi on "Eesti asja ajamine"? Kas ta on tähtsam, kui igaühe enda isikliku asja ajamine? Üks välistab teist? On tal geograafilised piirid? Või on need piirid loomingulised? Kas ta on kindla tähendusega kindlaid tingimusi täitvatele inimestele?
Ma arvan, et ma olen "Eesti asja ajanud"  terve oma elu ja teen seda edaspidigi. Ja seda juba ainuüksi sellise juhuslikkuse tõttu, et sündisin eestlasena ja see on minu identiteedi osa.

2. Kas julged oma kogemuste põhjal soovitada inimestel jätta oma kindel ja turvaline töö ning minna maailma seiklema?
Mina küll pole see, kes kellelegi midagi nii kardinaalset soovitama hakkab ja lastevanemate viha endale vabatahtlikult kaela tõmbab...:-)
See ikka sõltub inimesest ja tema maailmavaatest. Kes mu raamatut loeb, näeb selgelt, et mulle see sobis, oli tol hetkel hädavajalik, andis uue hingamise. Ja lugeja teeb omad järeldused. Kuid fakt on see, et garantiisid pole ei võõrsile minekul, uuel töökohal ega suhetes. Paljud tajuvad ennast ja maailma nende ümber hoopis teisiti, neil on teised unistused, teised vajadused, teised teed ja nad ei tunne radikaalsete muutuste järele mingit igatsust.
Kuigi silmaringi avardamiseks soovitaksin vähemalt ühe semestrigi kuskil välisriigis õppida-töötada ja mitte ainult teise keele, teiste rahvaste, erinevate mõtteviisidega tutvumiseks, vaid eelkõige iseenda pärast. Selle endaga olemise aja pärast, mille uus, võõras keskkond sulle peale sunnib ja mis on taolise kogemuse üks suurim väärtus.

3. Kirjutad raamatus, kuidas tuttavad sosistasid su kohta Eestis omal ajal kuulujutte - et oled Hispaanias prostituudiks... Kas sellistest asjadest avalikkuse ees, raamatus rääkimine on keeruline ka?
Sugugi mitte. Sest see tõik ütleb tunduvalt rohkem nende "arvajate" kui minu kohta. Samas sisaldab selle seiga välja toomine muidugi ka üldisemat kriitikat piiratud mõtlemise ja levinud sildistamiskultuuri pihta, mida esineb paljudes ühiskondades, mitte ainult Eestis ega Hispaanias.

4. Oled sa hiljem nende tuttavatega suhelnud, kes neid jutte väidetavalt rääkisid?
Jah. Sest see lugu pole minu jaoks isikuline. Ma ei too teda raamatus välja kättemaksuks või enesehaletsusest. See lugu sümboliseerib meie aega, ühiskonda, suhtumist ja mõtlemist teistsugusesse, erinevasse. Seda mitmes mõttes ja igal tasapinnal alustades sotsioloogiast ja feminismist lõpetades filosoofiaga. Ja peaks panema küsimusi küsima.

5. Kas ma saan raamatust õigesti aru, et käisid demonstratsioonil "Minagi olen teinud aborti"? Kas selline julgus on sul kaasa sündinud või oled tasapisi nii julgeks arenenud - niisugustest tabuteemadest ei räägita tavaliselt isegi mitte teki all...
Jah, käisin küll, kuid minu meelest pole siin julgusega suurt pistmist: mind ümbritsesid paarkümmend naist, kes karjusid palju kõvemini kui mina...:-)
Ega ma kümme aastat tagasi seda kõva häälega poleks välja öelnud, aga õnneks tuleb vanuse ja elukogemusega tarkust ning enesekindlust juurde. Selge on see, et abort puudutab lähemalt või kaugemalt suuremat osa naisi maailmas ja teha sellest tabuteema tegemine on lihtsalt julm nii tervislikus kui ka sotsioloogilises mõttes. Täna pole 100% kindlat rasestusmivastast vahendit, seega, kõige muu luhtudes, peab olema naisel see võimalus. Ka teema ümber hõljuv müüdivõrgustik ning moonutatud "tõed" teevad tohutut kahju. Lõpuks on kannatajaks ikka naine, kes jääb tabu-kliimas oma mures üksi ja kelles tekitatakse innukalt seda kristlikku süütunnet naise enda otsuse pärast oma keha ja elu üle.
Muide, on põhimõtteline vahe neil, kes üritavad aborti keelustada ja neil, kes on abordi poolt. Viimased jätavad naistele, kes ei soovi aborti teha, vabaduse seda mitte teha. Esimesed aga sunnivad oma radikaalse ilmavaate ülejäänutele peale valikuvõimalust, otsustusvabadust jätmata. Ilmselt arvates, et naised pole võimelised ise oma keha ja elu üle otsustama...

6. Mis töid sa Hispaanias siis täpselt teinud oled ja millega nüüd tegeled?
No hetkel olen prostituut... :-)
Tegelikult olen vabakutseline ajakirjanik, kuid olen teinud nii tantsija kui ka baaridaami tööd. Esimest kauem, teist vähem, kuigi baariomanik arvas, et ma olevat baari taha lausa sündinud... Mida tähendab baari taha sündinud? Ei-ei, minu jaoks see kompliment polnud. Oleks seda öeldud mu tantsuoskuse kohta, oleks hoopis teine lugu! :-)

7. Oma feministlikust arengust jutustad ka. Mis võiks Eestis olla teisiti sinu kui feministi meelest? Mis meil ses suhtes paremini ja halvemini on kui Hispaanias?
Oi, see teema on nii pikk ja lai, läheb nii sügavale, et ühes vastuses on seda võimatu öelda. Miks? Sest Eesti on nagu teised riigid maailmas: patriarhaalne riik patriarhaalse kultuuri, patriarhaalse kasvatuse, patriarhaalse haridussüsteemi ning kõige eelneva tõttu ka üldiselt patriarhaalse maailmavaatega. Naisele ja mehele on määratud teatud traditsioonilised, stereotüüpsed rollid, millest kõrvaleastujaid ülistatakse igasuguste kaunite tiitlitega nagu "lõdva püksikummiga", "lits", "lesbi" (NB!), "rongaema", "tuhvlialune", "pepupoiss" jne ja kus erinevaid iseloomuomadusi tõlgendatakse vastavalt soole erinevalt. Näiteks kui naine vihastab, on ta hüsteerik. Kui vihastab mees, on tal tugev karakter... jne. 
Kindlasti on paljud seda märganud, ja kes pole, jälgige ümbritsevat! See pole nii vaid Eestis, igal pool. Ja siit edasi niiti tõmmates võimegi jääda arutama, näiteid tooma ja analüüsima nii ennast kui ka teisi.
Seega on seda "parem-halvem" valemit suhteliselt võimatu välja tuua, sest probleemid on tingitud igal pool maailmas ühel ja samal, eelnevalt mainitud põhjusel. Kuigi võib öelda, et Eestis on märgata positiivseid algeid, et sünnitamist hakatakse pidama ühiskondlikuks väärtuseks ning mitte enam iga pere eraasjaks. Emaduspuhkus ja emapalk on Eestis ju imetlusväärsed! Samas pole emadusega seotud müüdid, kodune tööjaotus, tööle tagasiminek, osalise tööaja võtmine (ligi 84% võtavad seda majapidamises naised!), millega kaasneb väiksem palk ja tulevikus väiksem pension ning naiste, kes on emad, karjääripüüdluste mõistmine sugugi muutunud. Ka riiklikul tasemel tegeletakse Eestis võrdõiguslikkuse ja sootundliku suhtumise istutamisega justkui vastutahtmist, mis jälle Hispaanias on vastupidi tunduvalt paremas arengujärgus.
 
8. Kas oli ka selliseid seiku, mida sa raamatust välja võtsid protsessi käigus? Ja miks? Räägi mõni lugu...
Jah. Tunnistan, et 5 joodud rummijoogi asemel panin raamatusse, et neid oli vaid 3.
Et emasüdamel oleks kergem lugeda... :-)

9. Oled sa nüüd Hispaaniaga kohanenud? Räägi mõni lugu enda kohanemisest (või kohanematusest).
Seitse aastat on pikk aeg ja ma tunnen end siin väga hästi, koduselt. See ongi mu kodu, kuigi mu ema arvab teisiti:-)
Mulle meeldib millised nad on ja milline mina siin olen, kes minust siin on saanud. Tunnen end vabalt ja õnnelikuna, saan teha, mis mulle meeldib, õpin asju, mida ma eales pole õppinud ja mu elukvaliteet, hoolimata sissetulekute vähenemisest, on tunduvalt tõusnud. Siiatulek ja siin elamine on mulle nii palju andnud nii isiklikus kui ka laiemas plaanis, et kui ma ka siit peaks kuhugi mujale edasi kolima, ei suudaks ma Hispaaniat eales unustada. Ta käiks minuga kogu aeg kaasas. Nagu Eestigi. Õnneks ei pea me armastama vaid ühte riiki ja ühte kultuuri, eks ole?!:-)
Aga kohanemisest ja sinna juurde kuuluvatest väikestest raskustes saab mu raamatust väga hea ülevaate. Üks värvikaim ja korduma kippuv dialoog seoses minu päritoluga on näiteks selline, kui kord vaatas ämm mulle pärast perekondlikku lõunasööki pikalt otsa ja ütles: „Sa oled ikkagi tegelikult ju venelane, eks ole?"
„Ei, ma olen eestlane".
„Aga te olite Venemaa koosseisus?"
„No tegelikult oli asi nii, et me olime NSVL-i poolt okupeeritud. NSVL-i kuulus küll ka Venemaa, teiste riikide kõrval, aga me pole Venemaa. Me oleme Eesti!"
Mu ämm oli jutuotsa kaotanud umbes sõna „okupeeritud" juures.
„Ma ei tea," raputas ämm laudlina sirgeks tõmmates pead. „Mul üks sõber, kellel oli mitu aastat suhe ühe sealt sinu maa kandist pärit naisega, ütles küll, et sa oled ikka Venemaalt pärit".
Eesti oli tema jaoks kaugel asuv tundmatu objekt, mida ebamugavuse vältimiseks tuleb välismaalase juuresolekul alati „sinu maaks või sinu kodukülaks" nimetada. Näiteks kord, kui Rooma reisisin, küsis mu ämm, miks ma sinna lähen, kas see on mu koduküla lähedal?
Ja sellised need meie vestlused ämmaga üldplaanis välja näevad...

10. Teed Hispaania-uudiseid Eesti raadiole ja kuuldavasti olla sul oma fännklubi keskealiste meeskuulajate hulgas? Oojaa, mu isa võrkpalli treeningukaaslastele ja ka tema kolleegidele olen nende heatahtliku tähelepanu eest äärmiselt tänulik!:-)

11. Kas plaanid ka mingit muud raamatut?
Ma võin ju plaane teha, aga siis tuleb tavaliselt elu vahele... Nii et, eks elu näitab!:-)

/Toimetas: Merlyn Uusküla/