KRISTIINA HEINMETS-AIGRO: lapsed - paharettidest inglid Eesti ühiskonnas?
pilt: erakogu

Internaatkool ei tohiks olla tabuteema Eesti ühiskonnas. Tänase seisuga on meil tekkinud reaalne vajadus, mille nimel tuleks alustada kiiret tööd. Riiklikult suurema järelevalvega koolid on ainuke lootus veel mitteteismeikka jõudnud paharettide ohjeldamiseks ning nendest korralike inimeste kujundamiseks.

Õppimisega halvasti hakkama saavad lapsed saaks tavakool suunata internaatkooli juba esimestest klassidest ja tagada kõikide elukohajärgsete koolide kõikides klassides õppimise populaarsuse ning vähendada halbade mõjude alla sattuvate laste hulka. Käitumishäiretega laste jaoks tagaks internaatkool väiksemad klassid ning eriväljaõppega õpetajad, kellel on vajalik oskus nendega toime tulla.

Iga laps on kulda väärt - ainult sellise mõttega saame muuta ühiskonda õiglasemaks kõigi laste jaoks.

Keerulise taustaga perede lapsed 

Statistika kohaselt oli 2017. aastal materiaalset ilmajäätust kannatavaid lapsi Eestis 10,7% ehk 26 600 last. Tänases kapitalistlikus ühiskonnas, kus igaüks peab enda eksisteerimise eest võitlema, leidub inimesi, kelle jaoks on see keeruline. Needsamad inimesed meie seast ei suuda hakkama saada iseenesega ning kahjuks ei suuda vastutada ka oma laste eest. Olukorras, kus üksikemal tuleb teha kassapidajana topelvahetusi, et ots-otsaga kokku tulla ning - südames valu - seista silmitsi olukorraga, kus tähelepanu oma lastele on olematu. On lapsi, kes suudavad olla ise tublid, kuid ka lapsi, kes vajavad suuremat tuge. Selliste perede lastel on suurem tõenäosus sattuda tänavale kampadesse ning esimesed pisikuriteod pannakse toime juba algklassides. Sotsiaaltöötajate käed on seotud, nii noori lapsi ei saa võtta vastutusele ega saata seadusega kinnisesse erikooli. Suletud õppeasutused on mõledud vanusele 12+, aga mida teha 9-aastaste lastega, kelle jaoks on tavaliseks harjumuseks kujunenud alkoholi ja narkootikumide tarbimine ning koolikohustuse eiramine? Politsei Põhja prefektuuri kriminaalmenetluse talituse juht Roger Kumm on Eesti Päevalehes mõni aasta tagasi kinnitanud, et noorte puhul, kes on alguses pannud toime pisivargusi kuni esimese suurema jõhkra kuriteoni, on näha, et nendega ei tegeleta piisavalt. Enamasti jõlgub laps ringi ning vanemad ei ole sellest teadlikud. Sama kinnitab riiklik kuritegude ennetamise strateegia 2015-2020 aastaks: “Killustunud projektipõhiste ennetustegevuste asemel tuleb seada eesmärgiks viia haridusasutustes ellu tõenduspõhiseid ennetusprogramme ja tagada häid tulemusi andvate programmide kasutamine üle Eesti, lõimides need võimaluse korral õppekavadesse ja õpetajakoolitusse. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata kiusamisvaba haridustee tagamisele ja sellele, et ennetada vägivalda noorte omavahelistes suhetes.”

Popid puudulike hinnetega teismelised 

Teine küsimus on minu kui kolme lapse ema jaoks veelgi valusam. Mida teha nende lastega, kes põhimõtteliselt arvavad, et õppimine ei ole popp ning üldjuhul mõjutavad klassiliidritena kogu klassi. On lapsi, kes sellega kaasa ei lähe, kuid me teame kõik, et teatud vanuses Olla Popp ning kuuluda liidrite hulka, on olulisem kui ema-isa pidevad manitsused, telefonikeelud või meelitused teemal, et õppimine on kõige tähtsam. On vanemaid, kes poevad nahast välja, et lapsed õigele teele juhatada ja vanemaid, kelle jaoks on kahed tunnistusel mööduv või süvenemist mitte vajav nähtus. Vastavalt Eestis kehtivale seadusele on igal koolil kohustus tagada õpilastele põhikooliharidus ehk õpe kuni üheksanda klassini. Aga kuidas kaitsta kogu klassi ning õpetajaid selliste poppide varateismeliste eest, kellel on tunnistusel pooled ained kahed ja riiklik süsteem kaitseb neid, mitte ülejäänud 20-30 last ega aineõpetajaid? Eriti noored õpetajad on olukorras, kus pool tunnist tuleb kulutada korrale kutsumisele, sest vastuhaukumine, mõnitamine ja manipuleerimine on igapäevane.

Tugiisikutega kaasõpilased 

Kolmas teema on eriliste vajadustega lapsed ehk kellel on diagnoositud aktiivsus- või tähelepanuhäire või autismile kalduv, keskendumisvõimet segav erisus, mis tähendab, et nendel lastel on raske alluda tavakooli reeglitele. Kaasava õppe põhimõttest tulenevalt on kohalik omavalitsus ehk kooli pidaja kohustatud looma erivajadustega õpilaste õpetamiseks vajalikud tingimused eelkõige elukohajärgsetes koolides ning vajadusel tuleb tagada õpilasele tugiisik. Tean omast kogemusest, et paljudel juhtudel on sellest abi ning kool koostöös vanemaga suudab kasvatada tubli teismelise, kelle erilisus tähendab tihti ka erakordseid võimed valdkondades ehk tegemist võib olla uue Einsteiniga. 

Paberil ideaalsena tunduvat süsteemi kasutavad osad vanemad enda kaitseks ning koolil tuleb teinekord silmitsi seista olukorraga, kus klassis asub õppima kolm erivajadusega last, kellel on kaasas tugiisik! Kuidas kaitsa teisi korralikke ja tavalisi ilma erilisusteta lapsi, sest nendel puudub õigus protesteerida, et klassis jookseb igapäevaselt ringi kolm klassikaaslast koos kolme täiskasvanuga? Nad ei allu oma diagnoosi tõttu õpetajate käskudele ning koolil on käed seotud. Seadusest tulenevalt on koolil kohustus tagada neile kodukoha koolis haridus kuni põhikooli lõpuni.

Inernaatkoolide süsteem

Eesti haridussüsteemis on tekkinud suur auk, kus hädasti oleks vaja luua riiklikud internaatkoolid juba esimesest klassist selliste laste jaoks, kes on teistmoodi. Lapsed ei ole pahad, vaid nende teod on ühiskonna jaoks vastuvõetamatud ja teevad halba teistele. Nad vajad erisusi, aga nende loomisega ei ole siiani piisavalt tõsiselt tegeletud.

Vastavalt Vägivalla Ennetamise Strateegia raportile aastateks 2015-2020 on välja toodud punkt: “Ennetustegevuse, ohvrite abistamise ja vägivallatsejatega tehtava töö siht peab olema süsteemne terviklahendus. Katkendlik, järjepidevuseta süsteem ei suuda pakkuda ohvritele piisavat kaitset ja abi ega tegelda vägivalla toimepanijatega.“

Omavalitsustel on teada keerulistest peredest pärit lapsed juba lasteaiast saadiks. Lapse saaks suunata juba esimeses klassis internaatkooli, kus tagatakse lapsele õige õpikeskkond ning pärast kooli riiklikult rahastatud huvitegevused. Koolivorm oleks tasuta ning lisatoidukord(korrad) pikapäevarühmas hoolitseks lapse tervise eest.

Sama süsteemi saaks liita puudulike hinnetega lapsed, et koolidel oleks võimalik tagada parim õpikeskkond kõikides klassides. Nende õpilaste jaoks oleks riiklik pikapäevarühm võimaluseks teha koduseid ülesandeid õpetaja abiga koos ning vajadusel tagada lisaõpe kui tunnis on midagi kahe silma vahele jäänud. Oluline on tekitada lastele õppimisharjumus kohe esimesest klassist ja hoolitseda riiklikult, et nad ei satuks kuritegelike harjumuste küüsi koolist vabal ajal.

Selliste laste puhul peaks saama rakendada 3 süsteemi:

  1. Poolinternaatsüsteem, mille kohaselt viibib laps koolis kogu päeva. Tavakoolile lisaks hoolitsetakse lapse huvitegevuse korraldamise ning kodutööde korrektse tegemise eest kooli ruumides pärast tundide lõppu. Vastavalt kokkuleppele vanemaga läheb laps koju õhtul kella 19.00ks.
  2. Internaatsüsteem, kus on võimalik viibida koolis esmaspäeva hommikust kuni reede õhtuni. Programm oleks sobilik lastele, kelle kodu asub koolist kaugemal või laps on sattunud juba õrnas eas pahuksisse seadustega. See tagaks raskustes peredele kindluse, et lapsed on hoitud ning nende eest hoolitsetud.
  3. Täisinternaat, kus laps pääseb koju erivajadusi ning kodust olukorda arvestades koolivaheaegadel ning nendel nädalavahetustel, mis on tugiisiku ning lastekaitsetöötajatega paika pandud. Lisana võiks kasutada mentor-programme, kus eeskujuliku käitumise ning heade hinnete eest võimaldatakse külastada mõnda noorte jaoks olulist kontserti või kohtumist eeskujuga. Olen kindel, et Liis Lemsalu või Getter Jaani leiaksid oma graafikus aja tulla noortega vestlema ning innustama püüdlema suurte eesmärkide suunas.

Ärevushäiretega laste puhul annaks internaatkool võimaluse luua väiksemad spetsiaalsed klassid, kus kasutusele saaks võtta erinevaid meetodeid, mida tavakooli suurtes klassides pole võimalik rakendada. Õpetajad oleksid eriväljaõppe saanud, tagatud oleks suurem tugiisikute ning tugipedagoogide süsteem, mis võimaldaks raskesti distsipliinile alluvate lastele individuaalset lähenemist. Need lapsed vajavad tihti suuremat märkamist ning nende vajadusi silmas pidav programm toetaks tugevalt nende sotsiaalset ühiskondlikku küpsust.

Kristiina Heinmets-Aigro täiendav kommentaar loole (avaldatud muutmata kujul 27.02.2019)

"Head sõbrad!

Paar nädalat tagasi kirjutasin arvamusloo, mis puudutas lühidalt mitmeid lastega seotud murekohti meie ühiskonnas. Arvamusloost on avaldatud nimetu ajakirjaniku poolt Kroonikas ühekülgne kokkuvõte, mis ei toeta minu artiklis tõstatatud diskussiooni, vaid näitab seda halvas valguses. Ma vabandan, kui minu seisukohad olid kaheti mõistetavad ja need sügavalt solvavalt puudutasid mitmeid kaasmaalasi. Meie ei tohi peita pead liiva alla teemade ees, mida justkui ei eksisteeri meie ühiskonnas või me ei taha seda tunnistada, et eksisteerivad. Üks nendest on õppeasutus, (internaatkool, õpikodu, koolkodu või mõne muu nimetusega) kus saaksid suuremat hoolt ja tähelepanu need lapsed, kelle jaoks on see tänaseni kättesaamatu kas eriõppe, väikeklasside või tugiõppe näol! Samuti suureneb meil igal aastal nende laste arv, kes juba esimestes klassides satuvad halvale teele. Minu soov oli algatada diskussioon, et leida lahendusi nende olukordade lahendamiseks. Ma tänan kõiki toetuse eest ja olen siiralt tänulik võimaluse eest, et minul on jätkunud julgust, mitte pugeda kaunilt sõnastatud loosungite taha, vaid algatada diskussioone ebapopulaarsetel ühiskonnas eksisteerivatel teemadel. Me peame ühiskonda viima edasi ja leidma lahendused iga lapse erilisuse normaalsuseks muutmiseks.

Lugupidamisega Kristiina Heinmets-Aigro"