Kati Murutar: „Enda kõrvale tuleb valida samasuunaline komplekt vastassugupoole elundeid“
Foto: Scanpix

Kati Murutariga tegi intervjuu tema uue raamatu „Naisena sündinud. Kakskümmend aastat hiljem“ toimetaja ja kirjastaja Epp Petrone.


Nüüd on raamat „Naisena sündinud, 20 aastat hiljem“ mõlema osana väljas - mis tundega seda teost käes hoiad?

Ma ei hoiagi seda käes, autorieksemplarid kadusid mõlema köite puhul, nagu polaarpäikese selle-nädala-ainus-kiir mulle koju jääv eksemplar on kapis luku taga. Sõna otseses mõttes. Mul elab võõrsil mitu kallist teekaaslast, tänu kellele mu tunded tükkis raamatuga on lennanud Stockholmi, Salzburgi, Rooma ja Gainesville'i.

Kas mäletad, mis tunne ja mis olukord oli 20 aastat tagasi, kui su esimene skandaali tekitanud "Naisena sündinud" välja tuli?
Elasime koos kahe väikese lapsega Tartus, mehe vanaema soetatud kodus: raudtee-depoo ühe, kraanafirma teise, raudteelaste ühikas kolmanda akna taga. Olin sisetunde ajel just ära tulnud Postimehest, kus aastakese koosseisulisena fungata püüdsin. Ma kustun puuris kiiremini kui metsalind vangistuses. "Naisena sündinud" jahmatav menu võimaldas mul vabakutselisena FIE-studa. Sellele tänu algas mu Raadio2 otsesaatesari, mille pealt sain pakkumise ETV-sse oma sarja tegema. Ja julguse raamatute kirjutamisega jätkata! See omakorda võimaldas depoost Tartu eeslinna kolida - vaatamata sellele, et just samal ajal oma kirjastuse Elmatar asutanud Alo oli suhteliselt õhus ja ebakindel, nagu alguses ikka ollakse.

Mismoodi see skandaalitorm sind tookord haaras?
Ei haaranudki. Olin vaba ja sõltumatu. Õppisin mitte lugema, mitte kuulama, mitte ligi laskma seda, mis on suunatud minu maha trampimisele. Hea elukool oli. Krunt praeguseks, mil pean ülikõva ja karm olema, et kesta. Igas mõttes.

Mis arvad, kas see ootamatult saabunud skandaalne kuulsus muutis sind kuidagi?

See oli mu iseseisvalt majandamise ja toime tulemise alustala. Tundmatut nime ju väljaanded-jaamad-kanalid ei osta! Kuuldavasti oletati, et see minu kuulsaks saamine on mingi eriti peen strateegia ja taktika. Ei olnud! See oli täiesti vaistlik ja loomulik käitumine. Sisetunde järgi otsustasin, et on vaja reklaami kah ikka teha. Lasin Postimehe fotograafil pildistada lõbusa pildisarja, kus seisan – keemilised lokid peas! Käed üleval. Sinna käte peale oli kavandatud raamat. Et toon teile kandikul. Fotoseeria läks aga meedias niisama käibele. Nii eriline oli see. Reklaami polnud Perona kirjastusel üldse teha vajagi. 30 000 eksemplari kadus vihinal.  Honorari sain kohtus käimise abiga kätte. Selle eest ostsin oma esimese auto.

Ja lisavarustusena sain teadmise, et tülitsedes saadud asi õnne ei too. Pistsin poolteiseaastase tütre autosse ja sõitsin ämma-äia suvila taha metsa äärde tehtud kartulipõldu rohima. Esiteks polnud titega võimalik järvele minna. Teiseks oli vaja rohida. Sõitsin nuttes, sest kõik teised puhkasid ja see tundus ebaõiglane ja panin omadega otse seedermändi!

Nüüdseks olen harjunud, et mina töötan alati, kui teised vaatavad telekat või surfavad Internetis. Teised lamavad samal ajal kui mina jooksen. Tookord oli see vapustus. Sellest hoolimata sünnitasin samade suhtumiste ja tähtsusjärjekordadega klanni veel kolm last. Toonane meeleheide, mis mind honorar-autoga puusse ajas, käib perioodiliselt nüüdki kallal. Miks on mul näiteks vaja maksta igal aastal sadu tuhandeid laenu majakasti eest, kus ma üksi kasin ja koristan, pesumajandusega mässan ja oma loomadel linnaeluga rahul olla püüan aidata? See, et teised mu pereliikmed varjuvad telekasse-arvutisse, näitab, et keegi ei tunne end ses kastis peremehena ega õnnelikuna. Nimetame oma kodu büroo-residentsiks - mis ta ongi. Aga mina tahaksin hoopis linnapiiri taga mõnehektarilist majapidamist, kus mu hobused elaksid minuga koos!

Ainult kolm suvekuud, kui väiksemad lapsed, hobused ja koerad Liu rannas Eedeni moodustavad, on mu elulaad õige. Ülejäänud aja maksab meie pere haigelt palju raha täiesti vale elukorralduse eest. Just pool tundi tagasi joonistasin paberilehe täis erinevaid skeeme, mis otsivad lahendust. Paar kuud julgustasin ennast, et varsti on suvi ja siis, kui lapsed saavad suuremaks, asun endale sobiva elulaadi juurde. See on möga. Inimene peab iga päev õnnelik olema.

Oled sa nüüd, kui „Naisena sündinud“ jätk on väljas, kuulnud ka mingisugust tagasikaja oma prototüüpidelt?
Kuulda on olnud, et 20 aastat tagasi solvusid neist mitmed. Ei ole kuulnud tagasikaja nendelt. Olen küll paljudelt lugejatelt positiivset tagasisidet saanud, kes on raamatut lugenud, see on mu suureks rõõmuks avastanud üsna seda, mille ma sinna sisse kirjutasin. Seal olevat prototüüpidena  ju väga põnevaid kujusid: ühe praeguse partei esimees,  ühe ajakirja peatoimetaja. Presidendi nõunik ja ministreid, saadikuid, pangajuhte ja linnaisasid - keda kõike meil seal on, tõepoolest!

Kes tüüpide ja sündmustega mängitud pasjanssi on lugenud ja kedagi sealt ära tunneb, see pigem naerab kui vihastab. Nõunikuga juhtunu on pangahärrale omistatud, ministri välimus kontserni gurule kingitud jne. Lõbus mäng nii mulle kui ka mind inspireerinud tippudele. Mängus on Eesti suurimad, eliidimat eliiti enam võtta pole.

Kopeerin siia lõigu oma netipäevikust, kuidas mulle aasta tagasi tuli pähe "Naisena sündinud" raamatule järje idee: „Tulime just Katiga tema „Lagerii“ nimelise näidendikogu esitluselt, olime Tartus minu õe esikus, võtsime mu õe juurest hoiust oma lapsed, esitlus oli möödas ja valitses totaalne hajameelne pingelangus. Kati istus esikupõrandal, sikutades oma hiiglapikki ja kitsaid ratsasaapaid jalga, nohisedes nagu pisike tüdruk, ma vaatasin teda ja tabasin uitmõtte: "Kati on nüüd 40, sellest on 20 aastat möödas, kui ta kirjutas." Ja samal hetkel läkski mul suu lahti: "Kati, Sa peaksid kirjutama "Naisena sündinud, 20 aastat hiljem!" Kati vaatas mu poole murdsekundikese ja juba ta vastas: "Jah!" See on uskumatu, kui kiiresti ja implusiivselt tema oma asju otsustab."

Kati, kuidas Sina seda mäletad? Ja kuidas Sa ikka nii kiirelt otsustada julged?
Peaksin veelgi kiirem olema. Mitmeid aastaid elust on õnnelik olemist edasi lükatud. Kuna nüüdseks ma vähemasti tean, kuidas õnnelik olla, siis on igasugune jorutamine juba nõrkuse tunnus. Ma jälestan lodevaid, mugavaid, inertseid ja räpakaid inimesi. Oma tulevikuplaane ma sellistega ei ühita. Ja ma olengi nüüd õnnelikult jälle pisike tüdruk! Olen piisavalt tugev ja isemajandav, et endale oma õnnelik lapsepõlv võimaldada. Mul on patsid ja hobused, suured koerad ja väike majake. Ilus, inspireeriv ja vaba, loominguline ja kaunis keskkond. Selle lapsiku arukuse ja jõuga loodud elukorralduse kavatsen laiendada tervele aastale. Inimesel pole õigust vaid veerandi aastast õnnelik olla.  Elu on selleks liiga hinnaline kingitus.

Kopeeriksin veel: "Läksid nädalad, mul jõudis see idee vahepeal juba peaaegu et meelest ära minna, kui Kati teatas, et tal on nüüd aeg vabaks võetud ja hakkabki kirjutama. Tavaliselt potsatasid need peatükid mu postkasti öösel kella 4 paiku. Murutari režiim, juba tean- keset päeva ei tasu talle helistamisega riskida, ta magab lõunat ja võib kuri olla, kui on unustanud telefoni välja lülitada. Aga hilisõhtust varahommikuni ta siis istub ja vuhib. "

Selline imelik su kirjutamise graafik vist ongi?

Paar eelmist aastat läksin kell 9 õhtul koos Minniga magama, tõusin kell 3-4 öösel ja hakkasin tööle ja siis magasin temaga lõunat. Suvel läks rütm teiseks jah. Nüüd on nii, et neli hommiku- ja neli öötundi moodustavad täispika kirjutuspäeva.

Kas Naisena sündinut oli lihtne kirjutada?
Kuni vana tekst mind ennast ahistas, ei suutnud üldse kirjutada. Aga siis leidsin võtme ja läks käima. Ah, mis ta siis ära ei ole kõigest kogu minu elu kogemust oligi vaja! Aga neid teadmisi-tähelepanekuid-üldistusi kasutada on juba kergem kui neid hankida. Kõlab nagu kujund, aga nii ongi. Ja veel lõik mu netipäevikust: "Ma arvasin, et Kati teeb need uued tekstid umbes samasuguses stiilis nagu oli vana tekst: kolmandas isikus ja ilukirjanduslikus hoogsas stiilis. Tegelikult aga on see uus vahelkirjutaja hoopis minategelane ja kogu stiil on hoopis teine. Endasse vaatavam, maailma üle arutavam, kurvem, kibedam ja rahulikum. Pole seda nooruseaegset kutsikalikku hoogu."

Oli see sul teadlik otsus see teistmoodi stiilis teha või oli see nii naturaalne, sinu enese muutumine võrreldes 20 aasta taguse ajaga?

See rollimäng, mina kui Astra – oligi võti, mille leidmine aitas mu kirjutamises järje peale. Distantseeris mind kui üht Astra-komponenti. Kõige enam iseennast kirjutasin nüüd hoopis poolvillasesse Mallesse, nagu lugejad juba mulle läbinägelikult tagasi on sidunud. Aga Astrana kehastusin paksuks ühelapseemaks, piiratud karjäärimõrraks tema korterielu õnnetus kitsarinnalisuses. See oli huvitav. Natuke vastik, siis kaastunnet äratav, siis rusuv ja jube ja lõpuks ma leppisin. Pääsesin tuhandetele ülekaalulistele vales keskkonnas vale ametit pidavatele massi-naistele sedavõrd ligi, et hakkasin neid mõistma ja armastama  nii, et kinkisin Astrale lõpuks. Võtku ja saagu. Viie või kümne aasta pärast vaatame, mis tast sai.

Tsiteerin veel enda blogi: "Enamus Kati uuest raamatust ausalt öeldes painas mind (ja see on ju võimeka raamatu tunnus!). Toimetasin esimest osa maikuus, nädal enne oma Barcelona-reisile minekut. Ja kui lõpuks lennukis istusin, isegi kui kaks päeva hiljem palmide all kõndisin, siis olid ikka need varjud mu mõtetes, ma ei saanud sellest tekstist nii lihtsalt välja. Esimese osa lõpp oli muidugi ka pingelisem ja valusam kui teise osa ehk kogu romaani lõpp. Tundus, et head lahendust tulema ei saa, olid vaid mustad vihjed.  Aga tegelikult saabub õnnelik lõpp. Ootamatult."

Kas sa ise kirjutades tunnetasid seda painajalikkust?
Jah, mul oli Astra paksu perset, nii füüsilist kui hingelist, kuradi raske kanda! Mind ka painas ja õõvastas, aga ma sain Astra sees piineldes aru, kes on need tädid, kes täidavad büroosid ja asutusi. Ametinimetus koosneb seitsmest sõnast miks ja milleks? Hakkasin neti-kommareid ja tänavapildis tooni andvaid virilaid maske läbi nägema. Aitäh Astrale selle eest!

Ja kas see niiöelda helge lõpp oli sul juba alguses plaanis?
Häpiend või midagi - jälle tuli oma rollidrägonit mängides ju üks eit eest ära koristada, et anda Astrale kätte hapu viinamari, mille poole ta nii kaua küünitas. Seda kätte saades saab vaene Bridget Jones Eesti Moodi teada, et ta on kogu elu unistanud täesti mõttetust mehest. Nagu Scarlett O'Hara Eesti Moodi.

Muide, ma arvan, et eestilik Bridget Jones ongi melanhoolne, väga väikese huumoriga, aga selle eest koduselt depressiivne tädi. Aga kogu maailma Ashly Wilkesid, meesihaldusobjektid, on samas sarnased: mitte keegi neist ei vääri ohvreid ega oma õigest kursist kõrvale kaldumist.

Valikuvõimalusi on nii palju, et endale tuleb kõrvale valida selline komplekt vastassugupoole elundeid, mis kulgeksid samas suunas nagu sa ise. Nende paariselunditega kohanemine nõuab nagunii kompromisse ja enese vägistamist. Mida väiksemad need kompromissid on, seda ausamalt käitud iseenda kui Jumala loominguga. Sulle ei antud elu selleks, et kellegi tilli pikendada või kellegagi kaasa lohiseda!

 

Buduaar.ee