Mai Loog võitleb Jänkutüdrukute õiguste eest
Foto: Erakogu

Eelmisel nädalal esitletud raamat „Minu Tai" üllatab oma erootilise-poliitilise sõnumiga. Buduaar uurib täpsemalt raamatu autorilt, Bangkokis elavalt Mai Loogilt.

Näitad ja kirjutad raamatus oma jänku-kõrvade ja jänku-saba kandmise mängu. Mismoodi näiteks Sinu Eestis elav isa reageeris, kui esimest korda kuulis, et oled Bunny-Girls kostüümiga ringi käinud?

Ma ei tea! Isa on alati andnud mulle tagasisidet mu Eesti Ekspressis ilmunud Bangkoki kolumnite või tele- ja raadiouudistes olnud Tai-alaste intervjuude kohta. Ta kiidab mind, kui olen asjalik, ütleb, et mul on raadios ja teles ilus õrn hääl. Talle meeldib, kui ma olen elegantne, daamilik ja korrektne. Seda jänkuvärki ta ilmselt tahaks, et poleks olemas, nii et sellest ta ei räägi.

Selle „Minu Tai" raamatuga kombid Sa üsnagi eestlaste kombekuse ja harjumuste piire?

Sellest piiride kompimisest ma päris aru ei saa. Kas Eestis on olemas mitu Eestit? Ma loen pidevalt Eesti lehti ja ajakirju ja uudisteportaale. Seltskonnaelu kroonika, peod, show'd  on ikka väga julged ja kombekusest väga kaugel. Ma ahmin õhku ekraani ees, kui piltmaterjali Eesti elust vaatan! Minu jänkutüdruku kõrvade ja bikiinide atribuutika on süütu selle kõrval.
Pealegi ei avalda ma selles raamatus mitte midagi väga privaatset. Isiklikud on tõesti mu emotsioonid, need raputavad ja äratavad. Aga sündmused ise, mida kirjeldan, on olnud maailmale Internetis avalikud juba mitu aastat nii sõnas, pildis, audios kui ka videos.

Kui palju sa oma Eestis elavate lähedaste ja sugulastega konsulteerisid, et mida sobiks avaldada? Kas midagi tsenseeriti välja ka?
Ei, ei ma olen väga iseseisev selles, mida ja kuidas ma ütlen ja teen ning tsensoreid endale ei taha.  Peale minu ei tea ju keegi, mida ma öelda tahan! Tütar Moi luges „Minu Tai" käsikirja küll, tal polnud mingeid probleeme. Muuseas, Moi on kinkinud mulle ühed roosad jänkuõrvad ja sabatuti, arvas, et äkki mul „läheb vaja".

Sa ei taha, et sind kutsutaks feministiks või postfeministiks? Kelleks sind siis kutsuda?
Ei saa ma kellelegi nõudmisi esitada, kuidas mind kutsuda, eriti kui ma pole oma ideesid manifestina esitanud. See ideedekogum alles küpseb mul peas, ma tean, et mul on mõttekaaslasi, ma loodan, et nad tulevad välja. „Eoism" võiks olla selle nimi, mida ma ajan. Eos on kreeka mütoloogias koidu jumalanna. Uus päev peaks koitma juba linnastunud maailma naistele küll. Jah, see päev tuleb pärast feminismi, aga ta tuleb õigel ajal ja ta ei vastandu viimasele. Pole vaja defineerida seda kui "pärast tulevat".
Feminism on ajanud õiget asja ja see töö pole veel tehtud. Õigus karjäärile, võrdsele kohtlemisele, haridusele, tervishoiule ei ole maailma naistel veel igal pool kättesaadav. Aga arenenud läänemaades, kus see on peaaegu juba saavutatud, on hakanud iseseisvad edukad naised märkama, et neil on üks põhiõigus puudu. Õigus olla Võimas Võrgutaja, Naiselik Jumalanna, Seksikas Kiisu, Jänkutüdruk – olla avalikult ja teadlikult naiselik, sensuaalne ja seksikas  ning olla seda ilma ühiskondliku halvakspanu ja siltide kleepimise ees hirmu tundmata. Naistel peab see vabadus olema. Ma ei ütle, et kõik naised peaksid olema Jänkutüdrukud, aga kes tahab olla seksikas, peab saama seda olla! Ka siis kui see pole ta töö, st kui ta pole näitleja, laulja, tantsija, modell või prostituut. See on kõikide naiste põhiõigus – olla meelas, võrgutav ning selle kaudu jumalik ja võimas ning õnnelik. Tundub, et see on lubatud vaid noortele meheleminekueas neidudele, aga kui mees juba käes, ole pere-ema või ontlik tööinimene, aga mitte enam võrgutav naine. Tegelikult siis alles lõbu ju algab – sul on kodus mees, keda saad iga päev võrgutada ning oma võimu proovida. Ja ma ei pea silmas võimuvõitlust, vaid ikka lihtsalt õigust olla sensuaalne, erootiline ja seksikas. See teeb naise õnnelikuks. Mida rohkem õnnelikke naisi, seda parem elu on nii meestel kui lastel. Meil kõigil.
Tehnilise külje juurde tulles: kui feministid nõuavad naistele meestega võrdväärset subjektsust peaaegu igas sfääris, siis mingi maatriksivea tõttu arvavad feministid, et naine kaotab oma subjektsuse kui ta on seksikas, erootiline ning oma võludest mehe üle teadlik.

Missugust reaktsiooni on inimestes esile kutsunud su erootilised YouTube'i videod?
Jah, mu muusikavideod on üleval ka Youtube'is, aga algselt on nad tehtud kõik illustreerima Mai Mood muusikat Myspace Music veebilehel. Nii, et need on tegelikult muusikavideod. Jah, neis on ka erootikat, see on mu teema, mu missioon, olen ma aru saanud. Aga reaktsioon... ma ei näe ju inimeste nägusid, kui nad oma arvuti ees istuvad ja mu videosid vaatavad/kuulavad.  Mu sõbrad ja Myspace fännid teavad, mida on iga kord uuest videost oodata, ja nad naudivad neid. Inimesed, kes midagi enne mu tegemistest ei tea, on algselt šokis. Aga siis jääb neil midagi kummitama ja siis hakkab meeldima. Olen saanud palju head vastukaja ala professionaalidelt, tele- ja muusikatööstuse inimestelt. Neile meeldib mu „uudsus, värskus, üllatav vaatenurk ning tugev emotsionaalsus". Muuseas noisehead.com lehel, mis asub New Yorgi muusikavõrgustikus, on huvitavat tagasisidet lugeda mu populaarseima Mai Strawberries video kohta.

Kas plaanid lauljakarjääri, kas oled kusagil ka laiv-esinemas käinud?
Ma ei laula ju! See on üks imelik asi, see mu „lauljaks olemine". See algas mu Mai Strawberries laulu tegemisega ja nüüd on mul juba üle kümne loo... Selgub, et paljudele inimestele meeldib mu hääl, nad saavad elamuse neid lugusid kuulates. Mul on ka tore olnud neid lugusid teha, need on otsinud mu seest väljapääsu.
Kaks aastat tagasi Myspace Music veebi tehes oli mul väga loll tunne. Justkui oleksin ma mingi valetaja, et ma pole ju muusik ega laulja ja nüüd siis teen avalikku muusikasaiti! Hiljem nägin, et Myspace on täis igasugusied „muusikuid". Mõned taovad panne vastamisi, ruigavad ja itsitavad kaasa, lindistavad selle ja ja saavad fänne üle maailma. Kõigil hea meel ja ajab naerma! Nii et mul see häbitunne kadus ära. Mu abistaja Piggy on küll ka pressinud, et pean laivi tegema, aga tema ongi muusik ja tal on teised sihid. Mina ajan vaid oma missiooni asja. Laiv esinemine pole seal veel kangastunud.

Ja oled kirjutanud ka inglisekeelse erootilise romaani – millest see räägib?

„Mango Maiden" ehk Mangopiigad, mille kirjutasin 2005. aastal,  räägib blondidest ürgeevadest sensuaalses modernses urbaniseerunud oriendis – Bangkokis, Tais. Naistest, kes naudivad iseend ja mehi, sest kõik mehed on pärlid ning erinevate rõõmude allikad. See raamat on positiivselt emotsionaalne ja väga sensuaalne.

Mis on sinu kogemus, kui keeruline-lihtne on leida inglise keeles kirjastamise võimalust?
Keeruline! Vähemalt mulle siin ja siiani. Võibolla pole olnud õige aeg. Aga oma rida olen edasi ajanud:  häppeningilaadsed Jänkutüdruku, Merineitsi jms elusündmuste lavastused, kus sõbratar Eve lustlikult kaasa mängis, mu temaatilised Myspace fotojutustused, laulud, muusikavideod, üksikud novellilaadsed blogid, üks projekt tehtud, võtsin kohe uue käsile. Kuid teema on olnud see sama, mis Mangopiigades. Selle aasta juunis hakkasin mõtlema, et küll oleks tore, kui keegi telliks mult raamatu. Et tahaks juba taas kirjutada. Ja hopsti, siis tellitigi mult raamat „Minu Tai".  Mingis mõttes on see raamat nüüd „Mango Maideni" romaani ideede tutvustus ja edasiarendus.

Miks sa seda romaani siis eesti keeles välja ei anna?
Siis peaks seda ju tõlkima! Tõlkisin paari oma ingliskeelset jutustust, mis Myspace-i blogis ilmunud, nüüd „Minu Tai" tarbeks. Raske! Emotsioonide adekvaatseks väljendamiseks on mõlemas keeles nii erinevad vahendid ja võimalused. See on asja üks külg. Teine on see šokimoment. Kui „Minu Tai" on juba šokeeriv ja sa küsid, mis mu pere arvas, siis rohkem erootikat on ju veel šokeerivam? Vist... Mul kisub süda krampi, kui mõtlen, et panen oma lähedased neile ebameeldivasse, piinlikkusse olukorda. Hästi ebamugav tunne. Ma ei julge praegu oma õe ja isa meilegi lugeda. Istuvad avamata mu inboxis.

Tais on viimasel ajal olnud ärevad poliitilised sündmused, inimesed olid näiteks lennujaamas päevade kaupa lõksus. Kas need sündmused  kuidagi sind või su sõpru on ka mõjutanud?
Mul läks hästi, sest mu tütre Moi siiatuleku ajaks oli lennujaam taas töökorras. Üldiselt püüdsid taid teha siia lõksujäänute elu heaks, nii et enamusele oli see rohkem seiklus ja lõbu kui tragöödia.

Mis sa arvad, kas sa ka ilma Taisse kolimata oleksid jõudnud sellesse elufaasi, et hakkad erootikat nii oluliseks pidama? Või oli see just erootiline Tai, mis sinus selle külje esile tõi?
Kui ma vaatan ajas tagasi, siis see teema on minus kogu aeg olnud. Latentne mõnikord, seda küll. Tai aga mõjutab kindlasti. Emmanuelli sündroom, teate ju küll. Siin on kuumust, värve, maitseid, lõhnu, naeru ja tundmusi - kõike küllaga. Päike kõrvetab, vihm kallab, kõik on intensiivne, tugev ja haarav. Siin ei saa olla tuim ja kange. Veri mühiseb ja pulbitseb kehas, silmad löövad särama.

Mille üle su külla tulnud eestlastest sugulased-tuttavad kõige rohkem Bangkokis imestavad? On midagi, mille eest neid hoiatad, mille suhtes neid ette valmistad?

Hoiatan päikese eest! Päikesekahjustused nahal on pöördumatud. Aga Eestis on ju moes pruun ja päikesepõlenud olla, nii et see on nagu tuuleveskitega võitlemine. Üldiselt on inimesed juba palju reisinud ja üllatusmomente jääb kõigil vähemaks. Ehk imestatakse luksust ja modernsust ja puhtust kõige rohkem, aga ka massiivsest suurlinlikkust. Bangkokis on kõike, eksootikat ja kaasaegsust, rikkust ja vaesust, ilu ja koledust, ehk see kontrastide värk on ka eestlasele üllatav. Ning muidugi inimeste rohkus. Eesti on ju inimtühi Aasia suurlinnaga võrreldes.

Kunagi kolisid sa Taisse (inglasest) mehe pärast, siis läksid temast lahku. Kas sa oled vallalisena rahul või otsid alateadlikult siiski uut partnerit, mis sa arvad?

Mis alateadlikult? Ammu Universumile tellimus sisse antud!

Kas oled valmis päikeseliselt Taimaalt ära kolima ja kui, siis kuhu?
Jah olen valmis lahkuma. Tundub, et mingi eluetapp on läbi saanud.  Läheks sinna, kus algab uus etapp. Veel ei tea, kus see on!

Oma palgatööna uurid sa telereklaamide mõju Aasia turgudel. Kuidas sa seda täpsemalt uurid?

Vaatan numbriridu ja kirjutan need jutuks, mis läheb kliendile, kes reklaamib, ja reklaamiagentuurile, kes reklaami tegi. Numbriread tekivad andmetöötlusest. Meil on üle Aasia iga päev väljas tuhanded intervjueerijad, kes küsivad inimestelt igasuguseid küsimusi brändide, telereklaamide, ostmisharjumuste kohta. Mina tegelen uute reklaamide analüüsiga kolme kuu jooksul pärast reklaami linastumist  India, Hiina, Malaysia, Taiwani, Tai ning Filippiinide teleekraanidel. Kas bränd on kosunud, kas uut reklaami nähti, kas midagi sest mäletatakse, kas reklaami ja uue toote sõnum on kohale jõudnud... Mu leping ei luba sel teemal kahjuks midagi täpsemalt muljetada.

 

Buduaar.ee