Millist elu elab diplomaadi naine?
Foto: Erakogu

Raamatuga „Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis" saab piiluda ühte üsna salajas hoitud eluvaldkonda. Marje Aksli vastab Buduaari küsimustele.

Ei leia just väga palju eestikeelset kirjandust selle kohta, mis elu elab diplomaadi abikaasa...

Hmm, selle fraasi panin oma raamatu pealkirja osalt natuke nagu tähelepanu tõmbamise mõttes ja kontrastiks vaese maaga. Pidin põhjendama, miks ma Moldovas kaks aastat elasin. Ma ei olnud ju seljakotirändur nagu „Minu Alaska" kirjutanud Maria Kupinskaja või volunturist, nagu oli „Minu Argentiina" kirjutanud Liis Kängsepp. Tegelikult ma ei identifitseeriks ennast enam diplomaadi abikaasana, see aeg jäi Moldovasse.

Kas on ka sinu meelest nii, et enamik diplomaatide naisi võtab omaks salapärase vaikimise ega räägi suurt oma elust?

Viivi Luik ju on kirjutanud väga mõjusaid-mõnusaid Rooma-kirju meediasse ja loodetavasti kirjutab ka Tiina Kaalep kunagi oma elust Portugalis. Ega keegi ole ju sunnitud oma elust raporteerima! Ja võib-olla ei tunneta teised sellist kultuurišokki, et peaksid sellest kirjutades vabanema, vaid elavad üsna rõõmsalt oma elu, eh?

Mis on diplomaadi naise elus keerulist, tundub pealtnäha küll väga ilus ja lihtne põli...?
Tsiteeriksin vastuseks ühte eesti diplomaadi abikaasa blogi, kus ta viitab inglise diplomaadi abikaasa Brigid Keenani raamatule „Diplomaatiline pagas": „See raamat pajatab järelveetavast kaasast, kusjuures järelveetavaks kaasaks on ta ise, st diplomaadi naine. Hmm, masendav. Kuigi jah, väga eluline, tuleb tunnistada. Olen ise tundnud samasuguseid masendus- ja koduigatsushoogusid, nagu ta seal kirjeldab. Olen tundnud, et mul pole võõras riigis valikuid, et ma pole kellelegi vajalik, et olen üksi oma muredes, sest sõbrad-tuttavad on kaugele maha jäänud. Olen tundnud, et olen nagu truu kodukoer, kes terve päeva ootab oma peremeest ja viimase saabudes kargleb rõõmsalt tema nägu limpsima. Ja kui ajapikku tekibki suhtlusseltskond, võib-olla isegi töökaaslased ja sõbrad, siis on aeg kohvrid kokku pakkida ja kolima hakata – kui hästi läheb, siis koju, kui halvemini, siis teise riiki."

Kas sina oled samamoodi end tundud?
Jah, need tunded olid minugi puhul olemas, kartsin samuti olla ilma tööta, käed rüpes istuda. Aga vabatahtlikuna töötamine aitab sõpru leida ja selle maaga suhtestuda.

Miks sa selle "Minu Moldova" raamatu kirjutasid?

Kui Ungari saadiku abikaasa Rozsa Chisinaus kuulis, et ma kirjutan aeg-ajalt Moldova-teemal artikleid, siis soovitas: "Sa, Maria, kogu kõik artiklid kokku ja tee raamat. Et tema üks tuttav on doktoriõppes ja tema kogub kokku ka kõige väiksemad nupukesed ja annab raamatuna välja, et pikendada CV-s oma publikatsioonide nimekirja. Aga mina ainult naersin pead raputades selle peale: "Mul ei ole sellist ambitsiooni."
Aga midagi jäi ikkagi kriipima. Midagi ikkagi kummitab veel. Ja mul on hea meel, et kirjastuses Petrone Print selline sari on ja et see sinna sobis.

Milline siis on Moldova elu?
Ma läksin oma Moldova aja lõpus niiöelda pärismaalaste poolele üle, hakkasin muretsema, kuidas tavalised inimesed nii pisikese sissetulekuga toime tulevad, mis hariduse saavad lapsed koolis, kus pensioniealine õpetaja teenib kopikaid, ning kas noored tüdrukud, kes unistavad rikkast lääne boyfriendist, langevad inimkaupleja küüsi või ei. Mina sain Moldovast ju vabalt ära minna, aga paljudel moldovlastel, kellel pole heal kohal tuttavaid, kes aitaks Moldovas elu korralda, ei ole ju sellist võimalust! Üks mu sõber läkski illegaalselt Itaaliasse tööle kahenädalase Läti viisaga. Asi, mida ma kuidagi kellelegi soovitada ei saa.
Samas, ma tean, et noortel moldovlastel ja eriti mittetulundusühingute inimestel oleks väga hea meel Eesti vastava ala inimestega suhelda, nii et ma soovitan küll kõigil, kellel võimalus ja kes midagi huvitavat teeb, moldova inimestega ühendust võtta ja neile oma kogemustest rääkida, neile külla minna.

Mis elu elava Moldova naised? Kas seal on saadaval ka samasugused kosmeetika- ja rõivabrändid nagu mujal Euroopas? Arvestades, et tegu Euroopa kõige vaesema riigiga?
Linnanaised elavad üsna samasugust elu nagu Tallinna naised. Käivad tööl, kannavad kalleid riideid ja šoppavad kui rahakott lubab. Mango ja United Colours of Benetton olid seal olemas ja just avati Mexx ja Hugo Boss, kõik kallid poed on olemas. Sest Moldovas on ju rikkamaid inimesi ka ja mitte sugugi kõik neist pole mafioosnikud, nagu võiks arvata. On ka lihtsalt karjääri teinud inimesi kohalikes kompaniides, kellel on raha brändide peale raisata. Keskmine Moldova naine on väga kenasti riides, üldiselt ikka pingutatakse välimuse nimel.

Mida tegid teised diplomaatide abikaasad Chisinaus?
USA saatkond – suurim saatkond Moldovas – üritas oma diplomaatide abikaasadele leida poole kohaga tööotsi. Naised said olla kultuuriürituste korraldajad ja sekretärid. Saksa saadiku naine tegi lastehaiglasse mängutoa mänguasjadega ja liumägedega, sest „naer ja mäng ravib haigusi paremini kui arstirohi". Belgia diplomaadi abikaasa, kes oli hariduselt arhitekt, tegi koos Rootsi diplomaadi abikaasaga vabatahtlikuna linnaparki lastele suure mänguväljaku. Teised diplomaatide naised korraldasid kohalike kunstnike tööde oksjoni ja andsid osa tulusid haigla naisteosakonna tualettide ja dušinurga kaasajastamiseks.
Ka paar meest olid seal ka „diplomaadi abikaasa" staatuses, üks seadis sisse maailmatasemel köögi ja nautis kokkamist, küpsetas leibagi. Teine kirjutas kohalikule ajalehele kolumni 'Ameeriklane Chisinaus' ja hakkas hiljem tööle inimkaubanduse ohvritega. Muretses temagi, et tema konkreetne professionaalne profiil – ajakirjanik ja filmitegija – on nüüd muude teemadega sogasemaks aetud. Aga sellega tuleb leppida, et elulugu näeb diplomaadi abikaasal ikka välja nagu lapitekk. 

Muide, miks öeldi vanasti Kišinjov, aga nüüd Chisinau?

Ki-ši-njov on Moldova pealinna venepärane nimi, rumeeniapäraselt kirjutades saab sellest Chi-si-nau.

Kas Eestil võiks Moldovaga olla samasugune side kui Gruusiaga? Millegipärast me teame nii palju Gruusiast ja nii vähe Moldovast...
Äkki on Moldovas ka vaja üht sõda, siis hakkame ka Moldovat armastama? Vabandust, halb nali. Äkki on vaja karismaatilist liidrit nagu Shaakasvili oli, vabandust, on? Moldovas ei ole eksootikat, pole lumiste tippudega mägesid, pole sooja merd, pole lehvivate vuntsidega meeslauljaid, kes, roos hambus, sõjast ja armastusest laulaks. Aga Moldoval on vahvad folkrokkarid Zdub si Zdob, keda võiks Viljandisse folgile kutsuda. Moldovas on vahvad kunstnikud, on ausat käsitööd, on head veini ja sügisel tonnide kaupa arbuuse, viinamarju ja virsikuid. 

Kas Moldova on nüüd uus hea odav veinijoomise koht? Sest odav seal ju on? Ja vein on seal vist ka hea?
Tõesti! Miks ei võiks mõni eesti turismifirma korraldada veinituure Moldovasse, kombineerides neid käsitööringiga Moldova külades! Moldovas on maailma pikimad veinikeldrid, tõesti-tõesti! Vein on seal hea ja käsitöö on aus.

Kellel sa soovitaksid Moldovasse reisida?

Ma soovitaksin Moldovasse reisida neil, keda huvitab, mis on saanud endisest Nõukogude Liidu riigist. Moldovat saab eriti soovitada praeguse majanduslanguse ajal, nii küüniliselt, kui see ka ei kõlaks. Siis näeme, et meie elul Eestis pole viga midagi ja et tegelikult peame olema õnnelikud, et meil on kõik suhteliselt hästi läinud.

Pärast Moldovat oled elanud veel mujal riikides, kus?

Pisut Austrias, Viinis, ja siis Makedoonias ja Lätis. Makedoonia oli imearmsa loodusega ja sõbralike inimestega, kuigi kohutavalt prügine maa. Tahtsime näiteks pealinna Skopje lähedal asuvatesse mägedesse piknikule minna, kuid seal oli raske leida kuut ruutmeetrit lagastamata murulappi! Neilgi oleks kasu eestlaste prügikogumisaktsiooni „Teeme ära" kogemusest.  Maavärina läbi elanud ja praegu ilmetu sovjetliku arhitektuuriga Skopjes oli vanaaegset hõngu säilinud vaid albaanlaste linnaosas teisel pool jõge. Seal oli minarette ja türgi basaare ja häid restorane ja vahvaid kohvikuid. Ja muidugi oli ka Riia väga armas, ja Viin ka!

Missugune on teie pere reaalsus nüüd? Kes otsustada saab, kus te viie aasta pärast elate? Kas su mees, tema tööandja, sina?
Mu mees ei ole praegu roteeruv välisteenistuja ja me oleme praegu valinud, et me praegu ei lähe kuhugi. Oleme pärast lakkamatut kolimist teinud Kanadasse, Ottawasse laisa ja turvalise pesa. Võib-olla kunagi hiljem otsustame kolimise kasuks taas.

Kui see sinu otsustada täiesti oleks, millistes maailma kohtades tahaksid veel mõnda aega elada?

Mina tahaks elada riigis, mille keelt ma oskan või mida oleks lihtne kiiresti ära õppida. Siis saan kohalikus ühiskonnas osaleda ega pea sealt kirjutama, kui raske on olla nö „diplomaatiline pagas"!


Buduaar.ee