Reklaam sulgub sekundi pärast

AADE KOLUMN: terve elu käib üks võitlus

Kõik me võitleme terve elu. Igaüks võitleb oma teemadega, aga paljud ka kehakaaluga. Mulle on aina raskemaks teemaks muutunud kehakaal. Mitte ainult iseenda, vaid ka teiste kehakaal.

Saan aru, et kõik terviseblogijad tahavad suunata inimesi tervislikult toituma ja enda kehakaalu kontrollima. Kuid kas tõesti olen ma ainus, kellele tundub, et seda kõike on liiga palju? Ükskõik kuhu lehele netis satud, on ikka ja jälle hullult treenitud kehadega pildid ning paar trenniharjutust koos suurte lubadustega, et igaüks võib selliseks saada. Võibki. Tõesti võib. Kuid sellega tekitatakse juba väga noorel inimesel nägemus, milline on ideaalne keha. Nagu olekski ainuõige välja näha igati trimmis. On ju väga-väga-väga ilusaid naisi, kes on kurvikad. Miks nende pilte trennireklaamide peal pole? Miks on alati piitspeenikesed neiud, põsed aukus ja kintsud nii peenikesed, et jumala eest keskelt kokku ei puutuks????

Näen tüdrukuid, kes 12-13aastaselt ennast piitsutavad toidu ja trenniga, nii et endal hakkab kõrvalt jube vaadata. Kui natuke toiduga kuskil patustatakse, siis tekivad kohe suured süümekad. Kehad on selles vanuses välja arenemata, kuid nemad endale seda ei teadvusta. Psüühikas juba augud enesehinnangu teemal, mis aina kasvavad. Kuskilt pähe raiutud ideaalkaalu pilt silme ees ja sellega kasvatakse suureks, kuid suurem osa nendest pole  endaga kunagi rahul. Mis siis, et kaal on tegelikult korras ja keha on ilus, aga ikka on midagi nende arust puudu.

Tean seda omast käest. Ma ei olnud väiksena paks, kuid veidike suurema kondiga ehk tõesti. Mäletan, kuidas öeldi kogu aeg, et need riided sulle küll selga ei lähe, mis õele, sulle peab ikka suurema numbri ostma. Sina ei jaksa hüpata nii kaugele või nii kõrgele... Milleks selliseid sõnu lapsele pähe raiuda?

Ma olen 38-aastane ja siiani kuskil kuklas kükitavad need hääled lapsepõlvest. Vanemad peaks mõtlema, mismoodi ennast lapsele väljendada. Kui vanemad kasutavad sõnu, et sa oled liiga suur ja see ei mahu sulle jne, siis vennad-õed hakkavad kasutama samu sõnu. Lõpuks ongi taas üks laps juures, kes saab endale vaimse häire. Mida vanemaks saad, seda hullemaks see peas kasvab. Lõpuks ei sallita oma peegelpiltigi. Tekivad buliimiad, anoreksiad ja depressioon.

Eks minulgi on olnud neid perioode, kus on vaja kangesti alla võtta. Tagantjärele mõeldes olen ma vist tõesti KÕIK kaalu alandavad tooted läbi proovinud. Mõned on ikka päris julmad olnud nagu Reductil. Peale nelja päeva nende söömist sattusin haiglasse. Nii halb oli, et silmi ei saanud lahti hoida. Nägin kõike 3D-na, kõndida ei jaksanud, rääkisin, nagu tuline kartul oleks suus, selg valutas jne. Kuid mu tahtmine kaalu langetada oli nii suur. Eks ma võtsin vahel mõned kilod alla, kuid mulle tundus, et see tuli muust elupingest, mitte nendest dieetrohtudest.

Mingi aeg olin ma nii kõhn, et õlakondid punnitasid ja avara kaelusega pluuse kanda oli inetu. Ma ei saanud ise ka aru, kas olen kole või ilus, kõhn või ikka paks. Teate, mis mind kõige rohkem vihastas, kui tagantjärele mõelda? See, kui paar naisterahvast tulid ja ütlesid, et noh, Aade, nüüd oled kõhn ja võid meiega välja peole tulla küll.

Ma mõtlen, et kellel on üldse õigus öelda, millises kaalus inimene on ilus või milline ei ole? Seda võiks saada inimene ise otsustada, mis on tema jaoks piirkaal. Inimesel peab endal see klõps käima, kas tahta alla või juurde võtta. Kuid seni, kuni seda klõpsu pole käinud, siis ei saa ka teda hukka mõista. Keegi ei näe teise sisse, ei tea tema hingevalu või -rõõme. 

Mulle meeldivad kurvikad naised. Alati on meeldinud. Kuid kasvõi riidepoodi minnes vaatavad sulle vastu XS-suuruses riided ja kui oled veel liivakella kujuga naine, siis jäädki pükse otsima. Vastasel korral ostad ja õmbled kõik ümber. Lõpuks hakkadki mõtlema, et oled liiga suur, paks ja kole.

Üldse on millegipärast nii, et komplimente tehakse üksteisele väga vähe. Kas siis ei tehta seda kadedusest või õelusest või on lihtsalt raske positiivseid sõnu öelda. Me võiksime rohkem mõelda sellele, kui ilusaks ja heaks võid sa tegelikult teise inimese päeva teha mõne väikese sooja sõnaga.

Mul on mõned kliendid, kes tulevad tõesti iga kord juuksurisse ja ütlevad ilusaid positiivseid sõnu. Tänava peal tuli täiesti võõras naine ligi ja ütles, et peab mulle ütlema, kui särav ma olen. Need sõnad panevad sind nägema asju palju positiivsemast nurgast. Tekib energia särada ja olla õnnelik.

Igaüks on erinev ja ilu on vaataja silmades. Usun, et igaühel on hea tunne, kui teda tunnustatakse. Proovige ennast avada ja minge juba tänasele päevale vastu uue ja paremana. 

Buduaarile Aadelt