ABIELUNAINE JOHANNA: MIKS MA TAHAN OMA vana nime tagasi!

„Abielu on midagi sellist, millest iga väike tüdruk unistab. Ka kõik ilusad muinasjutukangelannad abielluvad ju loo lõpus ning iga vallaline või vabaabielus olev naine, keda mina tean, unistab abieluettepanekust. Välja arvatud mina,” räägib Buduaarile Johanna ja selgitab, miks abielu ja nimemuutus talle halvasti on mõjunud. 

Johanna pole kunagi abiellumisest ega pulmadest unistanud. „Mulle on korduvalt öeldud, et ma mõtlen nagu mees. Paljud mehed ei näe samuti abiellumises point’i ja ma mõistan neid väga hästi. See aga ei tähenda, et ma ei oleks suhtes truu või kardaksin end siduda ja pühenduda. Minu meelest piisaks lihtsalt kihlumisest, see on ilus ja lihtne ning kui naine võtab mehelt sõrmuse ja kannab seda, siis see ongi enda sidumine selle mehega. Pulmad ja abielu on minu silmis kommerts, taas kord võimalus panna inimesi raha kulutama. Ma lihtsalt ei näe mingit mõistlikku põhjust, miks mees ja naine peavad olema ametlikult registreeritud ning eriti ebaloogiline on minu jaoks see, miks naine peab oma nimest loobuma ja mehe nime võtma. See kõik on nii aegunud,” ütleb naine ja räägib, et ka kogu see pulmatrall on tema jaoks ebameeldiv. „Külalisena võin hea meelega osa võtta, kuid oma pulmapidu ja selle organiseerimine pole mulle kunagi huvi pakkunud,” tunnistab Johanna. „Minu elus on paraku nii, et kõik need asjad, mis on mulle vastumeelsed, tulevad mu ellu väljakutseks, mis tuleb vastu võtta ja ära teha.” Täpselt nii juhtus ka abiellumisega. Kuig naine on alati kindel olnud, et tema ei abiellu kunagi, pidi ta olude sunnil seda siiski tegema. 

Pulmad vastu tahtmist

Kui Johanna lapse isa ja armastatu sünnitusmajas ühele põlvele langes, läks naine parajalt ähmi täis. „See oli nii ootamatu ja ma ütlesin vastuseks midagi sellist, et muidugi ma võtan su sõrmuse vastu ja armastan ning austan sind, aga palun ärme pulmi tee. Ja tema muidugi rõõmustas nii palju, et ei kuulanud mu lauset lõpuni. Pärast sel teemal korduvalt vaieldes pidime peaaegu lahku minema.” Naine rääkis kallimale oma abiellumisega seotud hirmudest ja ebamugavusest, kuid mees vaid solvus ja ei saanud probleemist aru. „Tema jaoks tähendas see, et ma ei armastada teda. Ta ei olnud kunagi enne ühtegi naist kohanud, kes abielluda ei tahtnud. Lasin end kodurahu huvides mehel ja perekonnal ära rääkida ning tegime pereringis asja ära. Präänikuks oli minu jaoks kauaoodatud reis soojale maale ja reis oli tõesti elu parim. Reisilt tagasi tulles aga jõudis reaalsus kohale – kõik dokumendid vajasid ümbervormistamist uue nime peale ja seda tehes oli mul kogu aeg nutt kurgus. Minu oma perekonnanimi oli nii ilus ja armas mulle. Nüüd siis sain võõra perekonnanime, mis mulle tegelikult üldse ei meeldinud, sest üks teine inimene, kes on mulle väga palju paha teinud, kannab sama perekonnanime.” Ometi lootis Johanna, et harjub olukorraga, kuid aasta hiljem oli tunne sama kehv. „Ma armastan oma meest ja last, aga mulle tõesti ei meeldi abielus olla. Juba esimesest päevast tundsin end ebamugavalt ja kohmakalt ja see on tänaseni nii. Natuke on isegi piinlik, sest olen alati kõikidele rääkinud, et olen abielu vastane.”

Oma nimi ikka kõige kallim

Kõige rohkem on Johannat viimase aasta jooksul piinanud oma perekonnanimest ilmajäämine. „Uskumatu, kuidas see mulle mõjus. Kui mõni vana nimega kiri tuli või kui keegi mind vana nimega kõnetas, siis päris mitmel korral hakkasin lihtsalt nutma – nii väga tundsin oma nimest puudust. Iga nädal vähemalt korra süüdistasin end, et miks ma ikkagi ei veennud meest, et saaksin oma nime alles jätta. Kogu see negatiivsus mõjutas ka meie suhet ja tundsin, kuidas ta mulle aina võõramaks muutus. Nimemuutus oli minust teise inimese teinud ja see uus inimene, kes ma nüüd olin, ei meeldinud mulle. Mu töö enam ei sujunud ja suhe enam ei toiminud.” Lisaks tegi Johannat kurvaks asjaolu, et tema ja ta õde on mõlemad oma perekonnanimest loobunud ning see ühtlasi tähendab, et nende perekonnanime ei kanna enam keegi edasi. „No ja siis veel see numeroloogia teema. Mu sõbranna, kes tegeleb numeroloogiaga, ütles, et nimemuutus muudabki ka saatust ning minu uus nimenumber, mis on nüüd number kaks, toob kaasa ka muutuseid elus.” 

Kuidas ikkagi edasi minna, kui pealtnäha väikesest asjast on tunne nii vale ja kehv? Johanna võttis julguse kokku ja rääkis lõpuks mehega oma probleemi selgeks. „Ma olin kõigeks valmis, isegi lahutama, kui vaja. Õnneks sai mees aru, kui tõsine see probleem minu jaoks on ning me leidsime kuldse kesktee – lisan nüüd oma uuele nimele ka vana nime ja mis eriti tore, mees lubas ka lapsele kaks perekonnanime panna. Ainuüksi sellest kokkuleppest tundsin, kuidas hea energia meie suhtesse tagasi tuli. See tähendab küll taas kord dokumentide ümbervormistamist, aga minu enesetunne ja südamerahu on mulle kõige olulisemad.”

Ilmunud ajakirjas Buduaar