ÄMM TAHTIS, et mu laps teda emmeks kutsuks

"Sattusin mõni aeg tagasi lugema ühte lugu, mis rääkis terroriseerivast ämmast ja otsustasin seepale ka oma loo kirja panna. Olen kolmekümnendates aastates noor naine ning oma mehega koos olnud kaheksa aastat. Mees on minust paar aastat vanem ning meie peres kasvab ka 4-aastane tütar. Kui alguses oli ämm isegi täitsa normaalne, siis peale lapse sündi muutus kõik ja ämm läks täitsa hulluks ära. 

Kui paljud mu sõbrannad kurtsid pööraste ämmade üle, siis enne lapse sündi mina vaid naersin nende üle ja ei saanud aru, milles probleem on. Minu mehe ema oli täiesti normaalne. Ta käis sõbrannadega väljas tantsimas, tegeles oma hobidega, pühapäeviti kutsus meid alati enda juurde õhtusöögile, ei toppinud nina meie ellu ja oli igati viks ning viisakas. Ämmal oli ka palju austajaid, kellega ta kohvitamas käis ning nüüd tagantjärele saangi aru, et tal oli oma eluga nii palju tegemist, et tal polnud lihtsalt aega veel meie omasse nina toppida. 

Neli aastat tagasi aga muutus kõik. Nimelt jäin ma rasedaks ja ämm ei oleks saanud õnnelikum olla. Ta korrutas kogu aeg, kuidas ta juba pikka aega lapselast soovinud on ja mida kõike nad koos tegema hakkavad. Ma ei pööranud tol hetkel sellele tähelepanu - eks iga ema on ju lapselapse üle õnnelik. Kui ämm sai teada, et tulemas on tütar, oli ta õnn veelgi suurem. Ta oli endale alati tütart soovinud, aga elu oli teda ennast vaid poegadega õnnistanud. Sealt alates läkski asi hulluks ära. Ta hakkas meeletutes kogustes riideid ja mänguasju kokku ostma. Kui alguses oli see väga tore ja armas, siis lõpuks viskas üle. Ma tahtsin ka ise oma tütrele riideid osta, aga ämm muudkui seletas, kuidas ma ei oska last riidesse panna ja tema teab kõige paremini, milliseid rõivaid beebi kandma peab - on ju tema kolm last üles kasvatanud. Samuti tuli ta õpetama, milline tapeet lapsetuppa panna, kuidas seda sisustama peaks, ei lasknud mul voodit enne sündi kokku panna, sest see toob halba õnne jne. Ma ei saanud mitte millegi üle, mis oli seotud MINU ja MU MEHE lapsega, ise otsustada. 

Ämm tahtis ka sünnitusele kaasa tulla, aga mul oli tolleks hetkeks juba nii ükskõik, et ma hakkasin lihtsalt karjuma ja käskisin ennast rahule jätta. Peale lapse sündi see trall aga jätkus. Ta hakkas suvalistel aegadel ennast meie juurde pressima. Ma ei saanud oma kodus enam üldse rahus olla. Ta õpetas, mida lapsele selga panna, kuidas teda pesta, kuidas mähkmeid vahetada ja üleüldse iga asja kohta oli tal oma arvamus. Samuti tahtis ta mu lapsega muudkui ise jalutama minna, teda mängutubadesse viia, oma sõbrannade juurde kaasa tassida ja hea meelega oleks tütre vist üldse enda juurde elama võtnud. Alguses ma ignoreerisin seda kõike, aga pikapeale hakkas see kõik väsitavaks muutuma. Minu mõõt sai täis aga siis, kui tütreke rääkima hakkas ja ämm arvas, et MINU laps võiks hoopis teda emmeks kutsuda ja mind nimepidi. Ma pole vist kunagi veel vihasem olnud kui siis. Kui ämm tahab, et keegi teda emmeks kutsub, siis võtku kätte ja sünnitagu endale uus laps. 

Peale seda ma lihtsalt ignoreerin teda, sest selline jultumus ületas igasugused piirid. Kui ämm uksekella helistama tuli, ma lihtsalt ei lasknud enam teda sisse ja kõik. Pühapäeviti, kui mees lapsega ämma juurde läks, jäin mina koju. Tema telefonikõnedele ma enam ei vasta. Ma ei saa aru, miks täiesti normaalne ämm nii hulluks ära läks, et enam temaga normaalselt suhelda ei saa. Tegu on ju minu lapsega, mitte tema omaga. Mina ise tean, kuidas oma last riidesse panen, mis mänguasju talle ostan või kuidas teda kasvatan. Ja mu tütrel on vaid üks emme ja selleks olen mina, mitte ämm!"

Buduaarile Maarika