Reklaam sulgub sekundi pärast

ANETI LUGU: ta jättis meile vaid korterivõtmed ja pangakaardi

Kärgperede, vabaabielude ja iseendale elamise ajastul on perekond muutunud üheks kõige ebakindlamaks asjaks, millele laps loota võib. Varem elasid vanemad tihti koos vaid laste pärast, nüüd seda peaaegu keegi enam ei tee. Minnakse lahku ja igaühe eesmärk on oma elu nautida. Mis aga saab lastest? Oma lugu jagas meiega Anet, kes tänaseks on saanud 24aastaseks. Kõik see juhtus temaga kümne aasta eest, nii et aega mõelda ja analüüsida on olnud piisavalt.

Kuni 14aastaseks saamiseni oli Anetil ideaalne perekond: ema, isa ja õde. Siis aga vanemad lahutasid. Aneti isa kolis uue naise juurde ning sellest ajast saati suhtles isa tütardega väga harva. Ka ema leidis uue mehe, kuid kõik muutus veelgi, kui ema tegi otsuse kolida uue mehega välismaale. Tütardele ostis ta kahetoalise korteri, mis tähendas, et nad olid sunnitud päeva pealt iseseisvuma. Anet meenutab: "Mäletan, et olin 14, kui ema kolis uue mehega välismaale - mulle jäeti korterivõtmed ja pangakaart." 14aastane Anet oli teismeliseeas, kus niigi kõik olukorrad tunduvad tavalisest dramaatilisemad ja 18aastasel õel oli veel liiga vara emarolli astuda, seega oli ilmselgelt antud olukord tüdrukutele liiga raske katsumus.

Tüdrukute elu oli küll muutunud, kuid mitte seisma jäänud. Tuli edasi minna ja tavapäraseid asju teha nagu teisedki. Nad käisid koolis, tegid pärast pikki koolipäevi ise süüa ja hoidsid oma korterit korras. Kõik tundus olevat hästi, kuni Anetil tekkisid paanikahood ja ta ei saanud enam öösiti magada. Ta tundis ennast üksiku ja mahajäetuna. „Ema polnud, või noh oli, aga teda polnud minu jaoks olemas, kui ma teda kõige rohkem vajasin, olin ju kõigest 14. Ta saatis meile igakuiselt raha, kuid ei muretsenud meie pärast ega helistanud meile.” Anet hakkas käima psühholoogi vastuvõttudel, kus teda nõustati ja kirjutati välja antidepressandid, kuid olukord näis lootusetu. Anet tundis, et rohud ei aita, midagi ei muutu, ema ei tule tagasi ja ta peab teistelt tuge otsima. Tüdruk on tänulik, et tal on väga toetav õde ja sõbrannad, kes on tal alati olemas. 

Praegu elab Anet koos oma elukaaslasega omaette korteris, kuid tunneb, et mida lähedasemaks ta inimestega saab, seda rohkem avaldub tema kaitsehoiak ja usaldamatus. „Tunnen, et lapsepõlves juhtunu käib minuga iga päev kaasas. Mul on inimesi väga raske usaldada, ma ärritun täiesti suvaliste teemade ja asjade peale, nähvan inimestele nii, et ma ise sellest arugi ei saa. Proovin ennast järk-järgult parandada ja aru saada, et see kõik tuleneb sellest, et olen varem nii palju haiget saanud. Ma ei tohiks teisi selles süüdistada ja nende peal oma viha välja elada.“ Anet võtab siiamaani antidepressante edasi, sest tunneb, et tabletid annavad talle power'it terveks päevaks. Ta võrdleb neid justkui tavainimese igahommikuse smuutiga. Aneti ja ta ema suhted pole kahjuks siiani paranenud. Suhtlus on minimaalne ja kohtutakse vaid jõulude ajal, kui tütar emale külla läheb. 

Anet soovib kõikidele emadele ja ka tulevastele emadele südamele panna, et lapsed jäävad lasteks ning ükskõik kui vanad nad ka poleks, soovivad kõik ema õrnust ja hoolitsust. Anet toob välja, et kui ta oleks saanud valida, kas igal ajal toeks olev ema või igakuine pangaülekanne emalt, siis ta valiks kahtlemata selle, et ema oleks jäänud nende juurde Eestisse ja aidanud neil suureks kasvada. „Olen mõelnud selle peale, kui ema olekski Eestisse jäänud, mis siis teisiti oleks olnud? Selle küsimuse vastusele jään alati pikalt mõtlema ja ma ei kujuta ette, mis kõik oleks teisiti olnud. Kuid üht ma usun, et iga muutus ja seik elus on millekski vajalik, kes teab, järsku see muutiski mind tugevamaks ja tänu sellele saan elus paremini hakkama.”