ANNE SMITH AASLAID: "Sihikindlusega sügavikust välja"
Pilt: Maksim Toome

„Mul pole kunagi olnud suurt õnnelikku perekonda, jõukust või sülle langenud õnne; kõik võimalused ja edasiminekud, mida olen saavutanud, on tulnud läbi töö,“ ütleb Anne Smith Aaslaid. Ligi kahe aastaga on noor naine kaotanud kaalust 50 kilo.

Buduaari veebis toitumise, spordi ja elustiili teemadel blogiv Anne Smith Aaslaid tunnistab, et peamine põhjus, miks ta kaalulangetamise teekonna ette võttis, oli asjaolu, et tervis vedas teda tõsiselt alt. „Mul oli lõpuks reaalne hirm, et ma varem või hiljem suren või invaliidistun rasvumise ja ebatervislike valikute tõttu,“ räägib naine. „Loomulikult soovisin kanda väiksemaid riideid ja näha parem välja, aga need põhjused polnud piisavad, et loobuda oma söömissõltuvusest ning muuta mõtlemist lõplikult.“

Uusi harjumusi juurutades

Pea kahe aastaga on Anne kaalust kaotanud 50 kilo. „Mu tippkaal on kunagi olnud ka 130 kilo, aga praegust arvestust hakkasin pidama 116 kilo pealt, seega hetkel kaalun 66 kilo,“ jätkab naine. „Eesmärk on pikema perioodi jooksul langetada rasva arvelt kaalu veel umbes 5–7 kilo, aga põhiline on jääda tervislikuks ja suurendada lihasmassi kehas ning arendada tervise ja võimaluste piires jõunäitajaid maksimaalselt.“

Kaalulangetamise algusest on Anne oma toitumisharjumusi ise jälginud, planeerinud ja katsetanud, toitumisnõustajaid kaasamata. „Olen allergik, mul on probleeme madala veresuhkruga ja toitumiskavade jälgimine mulle ei sobi,“ põhjendab ta. „Tean ise oma keha ja vajadusi kõige paremini ning mind aitavad väga palju food prep ehk toidu ettevalmistamine, süsivesikute, valkude ja rasvade arvestamine, toidukordade planeerimine ning rutiin. Kui toidukorrad on kontrolli all, on suurem tõenäosus, et ootamatuid isusid nii tihti ei teki. Tihe ehk iga kolme–nelja tunni tagant söömine hoiab ainevahetuse kiiremini töös, ei lase veresuhkrul kõikuda ja tänu sellele ei luba ka suurel näljatundel tekkida. Niisuguse vahemik puhul sööd oma portsjoni ära ja kui tunned, et tahaks veel, lohutab päris hästi teadmine, et kolme tunni pärast saab uuesti süüa. See aitab ka söömissõltuvust ohjata.“

Aasta eest alustas Anne koostööd ka treeneriga, konsulteerides peamiselt jõutreeningu teemadel. Anne on Eesti meister jõutõstmises ja kunagi intensiivselt harrastatud ala on tal jätkuvalt hinges. „Kuna mitmete vigastuste tõttu ei saa ma mitte kunagi harrastada enam kolmikala* ja pole selge, kas tervis lubab ka rinnaltsurumises enam väga suuri raskusi tõsta, on põhifookus olla maksimaalselt tervislik ning vaadata, kuidas keha paraneb ja areneb.“ Kui tervis vähegi lubab, tahaks Anne jõutõstmises rinnaltsurumist maksimaalselt arendada ning unistab sel alal maailmatasemel võistlemisest.

Lähedaste tugi on tähtis

Oma blogis kirjutab Anne avameelselt enda kauaaegsest ekstreemsest iluideaalist, äärmiselt peenikesest taljest, mida ta varasemalt üritas saavutada nii ekstreemkorsettidega kui muudel ebatervislikel viisidel. Toitumishäiretega kimpus olnud naist vaevasid söömissõltuvus ja segatüüpi toitumishäire. „Söömissõltuvus on mu enesehävituslik pingete maandamise viis, mille õppisin selgeks juba varajases lapsepõlves,“ räägib Anne psühholoogi juures välja tulnud järeldustest. „Toitumishäirele suunatud psühhoteraapiast ma abi ei saanud, küll aga viis aastat kestnud psühholoogi juures käimisest. Minu suurteks tugiisikuteks on olnud mu lähedased ja olgugi, et nad päriselt lõpuni ei mõista, on nad mind siiski ära kuulanud, vajadusel suuremat eesmärki meelde tuletanud ning mu probleemidesse mõistvalt suhtunud.“ Anne usub, et toitumishäirega tuleb õppida elama ning püüda iga päev olla tubli. „Ajaga läheb asi samm-sammult lihtsamaks,“ on naine kogenud. „Ma ei saa öelda, et olen tervenenud, aga kindlasti olen tervem kui kunagi varem ja enesehävituslikku käitumist endale enam ei luba.“

Umbes kaks aastat enne lõplikku otsust end kätte võtta sõi Anne küll sama tervislikult kui praegugi, aga korraga kordades rohkem ja harvem ning tal esines ka söömasööste. „Samuti harrastasin ületreenimist, mis viis tihti ülekoormusvigastuste, söömasööstude ning pideva enesepettuseni,“ jätkab Anne. „Kui praegu söön väiksema taldrikutäie toitu korraga ja iga 3–4 tunni tagant, polnud varem probleem näiteks korraga kilo sushit ära süüa ning ülejäänud päeva süütundes ja näljas veeta. Mu niigi aeglane ainevahetus oli aeglane ning keha talletas kõik, mis kätte sai – korraga ja liiga palju. Ignoreerisin pikki aastaid oma allergiaid ning seetõttu olid mul pidevalt seedehäired ja keha vaevles lisastressis.“

Alla anda ei tohi!

Lisaks regulaarsetele ja väiksematele toidukordadele väldib Anne nüüd toite, mis tekitavad tungi üle süüa. „Näiteks hoidun täielikult valgest suhkrust ja nisujahu sisaldavatest toitudest ning eelistan tervislikke maiustusi ja kiirtoitu. Samuti väldin allergiat tekitavaid toiduaineid. Olen otsustanud vältida nn „kiusatustoite“ või leian tervislikke alternatiive, mis kiirelt ei tõstaks veresuhkrut.“ Kohvi asemel joob senine kirglik kofeiinifänn nüüd isetehtud suhkruvaba toorkakaod vahustatud taimse piimaga ning vähemalt kaks ja pool liitrit vett päevas. Alkoholi tarvitab Anne vaevu paar-kolm korda aastas ja suitsetanud ei ole ta kunagi.

Suurimad vead, mida inimesed kaalu langetades ja treeninguga alustades teevad, on Anne meelest  ületreenimine, liiga harv söömine, allergiate ja talumatuste vältimine, enesepettus, toitumishäired, ebastabiilne eluviis ning vähene uni. „Olen kõigi nimetatutega hädas olnud ja võin kindlalt väita, et kaalulangetamine on kompleksne kättevõtmine,“ märgib naine. „Ka ükski dieet ei aita pikaajaliselt,  aitavad ainult muutused elustiilis ja mõtteviisis.“

Enda sõnul on Annet enim aidanud tema teekonnal lähedased ja sisemine soov saada terveks. „Algul esines tagasilangusi väga palju, aga sisendasin endale, et kui neisse kinni ei jää, ei kuku ka päriselt, ja nii oligi,“ räägib Anne. „Üks väike eksimus või toidukord ei tohi dikteerida tervet päeva, nädalat või edasist toitumist. Eksimine on inimlik ning meelekindlus ja vigadest õppimine edasiviiv jõud. Eksid, komistad, kukud – ja liigud edasi. Ükskõik mis, aga lõplikult alla ei anna!“

Anne ei varja, et on terve elu olen õppinud läbi omaenese vigade. „Küllap on see nii ka edaspidi,“ oletab ta. „ Olen aru saanud, et kui ise end ei aita ega sunni, ei sünni ka edasiminekuid. Mul pole kunagi olnud suurt õnnelikku perekonda, jõukust või sülle langenud õnne; kõik võimalused ja edasiminekud, mida olen saavutanud, on tulnud läbi töö. Kui mul on eesmärk, olen väga sihikindel ja motiveerin end tegema kõike selle saavutamiseks. Kindlasti kasvab ajaga ka oskus end fokusseerida ning distsiplineerida.“

Teistele noortele naistele, kes tahaksid kaalu langetada ja paremasse vormi saada, ent ei ole osanud kuskilt alustada, soovitab Anne: „Liigu ja toitu tihti ning võimalikult tervislikult, maga hästi, hoolitse enda eest ning ära mõtle üle. Kui oled täiesti hädas ega oska alustada, pöördu toitumisnõustaja, treeneri või psühholoogi poole.“

„Tavaliselt rõivastun vastavalt tujule, olukorrale, mugavusele ja pigem alternatiivsemalt kui tavapärane mood,“ räägib Anne oma riietusstiilist. „Kunagi kandsin ainult musta värvi, aga nüüd on lemmikuteks ka roosa ning muud toonid. Mulle on oluline, mida ma kannan ning lähtun iseenda maitsest ja konkreetsetest riietusesemetest, mitte brändist või moest.“ Annele meeldib taaskasutus ja ta pooldab rohelist mõtteviisi. „Armastan riiete ümber tegemist, tuunimist, erilisust, omapära ning alternatiivsemaid valikuid. Mu kapis leidub väga erinevaid rõivabrände kuni iseõmmeldud riieteni.“

Ööklubides käia Annele üldiselt ei meeldi ning pidutseb ta väga harva. „Mulle meeldivad intiimsemad koosviibimised, lauamängud, geopeitus, erinevate projektide kallal nokitsemine ja käsitöö,“ toob ta välja. „Olen elava loomuga ja loov inimene ning mulle on äärmiselt oluline pea iga päev looduses liikuda.“

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar jaanuar - veebruar 2019.