ANNE SMITH: kuidas ma alaealisena koristaja üritasin olla

Ma olen viimased nädal aega väga haige olnud ning ka praegu võitlen viirushaigusest terveks saamisega, aga täna on esimene päev, kus ma end paremini tunnen ja võtsin vastu otsuse muuhulgas kodu koristada. Seoses sellega ma mõtlesin, et ehk teil on jõulueelsel perioodil juba kergelt villand kaalulangetamise teemadest ning seekord ma jagan oma  mälestusi sellest, kuidas ma ligi 10 aastat tagasi Tartus elades koristajana kätt proovisin. 

Üldiselt, nagu enamus inimkonnast, ma koristamist ei naudi ning mul on ka tuvastatud tolmuallergia allergoloogi poolt, aga ega sellepärast midagi tegemata elus jäänud ju pole, eriti alaealisena, kui tahtmist on, hormoonid möllavad ja raha läheb alati vaja.

Alaealisena koos sõbrannaga otsustasime me kõigepealt proovida kätt kodukoristamises. See tundus väga sõbralik amet ja koos on ju kõike toredam teha. Motivatsioon oli laes ja tööd pakkus meile üks kohalik ettevõte. Millegipärast sattusid just meile nädalavahetuseti poissmeeste korterite kraamimine ning lõbusa kiire koristustöö asemel võitlesime me rusikasuuruste tolmurullide, kotitäite taara, vahel okseloikudega, aga alati täispaugutatud kondoomidega, mis voodi all olid mumifitseerunud kummalisteks kookonit meenutavateks käntsakateks. 

Ühel hetkel võtsime me julguse kokku ja uurisime tööd pakkunud firmast, kas on ka muid objekte peale poissmeeste korterite. Koheselt pakuti meile tööd ehitusjärgses koristuses. Meil puudus ka selle konkreetse töö osas täpne ülevaade ning firmast ka öeldi, et peaasi, et õigel ajal õiges kohas oleme ja küll me hakkama saame.

Kui ka sina täpselt ei tea, mis on ehitusjärgne koristus, siis võin Sulle kinnitada, et see on hullem, kui Sa arvata oskad. Kui ehitusmehed kandsid respiraatorit samal objektil liikudes, töötades ning möllates, siis mina ja mu sõbranna kablutasime selle ehitustolmu, erinevate värvide ja muu haisu ning kola keskel uhkelt vähemalt kaks esimest tööpäeva miniseelikutes ringi. Miniseelik kuulus meie paari outfiti juurde seniks, kuni me lõplikult veendusime, et see töö polegi nii glamuurne, lihtne ja äge kui alguses arvata võiks. Meie ettekujutus oli pigem selline, et peame lihaseliste noorte seksikate ehitusmeestega aega veetma ning aegajalt kuskilt midagi puhastama ja mingit prügi üles korjama. Reaalsus oli aga loomulikult midagi muud. Seksikate töömeeste asemel oli hambutud ning poolhambutud vaid vene keelt kõnelevad kuldses eas härrad, kes alustasid hommikut suitsu ja õllega ning lõpetasid selle viina ja suitsuga. Keegi ei tea, kuidas pooled neist tüüpidest tellingute peal ellu jäid, puuri endale kätte ei lasknud või alkoholimürgitusse ei surnud, aga töö said ajapikku tehtud ning meie olemasolu nad õnneks või kahjuks meie meelest ei märganudki. Lisaks meile oli ehitusplatsi töökohal ka asjalikumaid ja kogenenumaid ehitusjärgseid koristajaid, kõik meist vähemalt 2-3x vanemad naisterahvad, kes viisid meid reaalsusesega kurssi ning tööd iga mööduva minutiga kuhjusid ning kergest koristusest oli asi taaskord äärmiselt kaugel. Me vedasime kips-ja saepuruplaate, korjasime kõikvõimalikku prahti ning sodi, hingasime paksu hirmsat tolmu ja värvi ning jumal-teab-mis-keemiat veel päevast päeva oma ilusatesse rikkumata beebiroosadesse kopsudesse ning aeg-ajalt suutsime end kuskile ära lüüa või kriimustada. Kõikvõimalikke kruvisid, naelu ja muud kräppi vedeles laiali ning vedada, tirida, kraamida sai igas kaalus erinevaid ehtusjärgseid asju. Isegi tolmuimeja, mis meile anti, meenutas pigem eelajaloolist dinosauruse-koletist, see oli suur, raske ja tegi veel hullemat häält, kui mina, kui ma olen avastanud, et mõni kuri inimene on viimase riisigaleti oma imelisse kerre keeranud. Ma mäletan hästi, et kui objekti viimane ülesanne oli pesta ehitustolmust puhtaks värselt valminud kontorihoone aknad. Tavalisest aknaspesust oli asi kaugel ja sain redelite peal testida oma kõrgusekartust nii palju kordi, et ma kartisin lõpuks ehitusjärgset tolmu rohkem kui kõrgust.

Mul on kohutavalt hea meel, et olenamata raskustest me kunagi alla ei andnud ja ka miniseelikutes ning meeleheite hetkedel suutsime lõpuni minna ning olukordade üle nalja visata. Nüüd, ligi 10 aastat hiljem ma pole kindel, kas ma samades olukordades nii positiivset meelt suudakas säilitada, aga olen õnnelik, et tollal nii läks ja edaspidi olin eelnevalt rohkem kursis reaalsete töökohustuste ning tingimustega. Kahju, et mul sellest ajast pildimaterjali pole jagada, aga kahte pöörast külmetavat liiga vähe riides alaealist pole vast liiga raske ettekujutada.

Selleks korraks kõik, ilusat jõuluootust kõigile!