ANNE SMITH: söömissõltuvus ja söömasööstud

Söömissõltuvus on tegelikult samasugune sõltuvus nagu narkomaania, kasiinosõltuvus, alkoholism või muu sõltuvus. Seda on raske, aga mitte võimatu kontrollida. Söömissõltuvuse puhul kahjustatakse enamasti aga iseennast, mitte lähedasi, ning ma usun, et seda alahinnatakse sõltuvushäirena.

Täna räägin oma viisidest ning nippidest seoses söömissõltuvuse ja söömissööstudega.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis mind aitab väga palju food prep ehk toidu ettevalmistamine, makrode lugemine, toidukordade planeerimine ning rutiin. Kui toidukorrad on kontolli all, siis on suurem tõenäous, et ootamatuid isusid nii tihti ei teki.

Tihe söömine ehk iga 3-4 tunni tagant söömine hoiab ainevahetuse kiiremini töös, ei lase veresuhkrul kõikuda ja tänu sellele ei lase ka suurel näljatundel tekkida. See 3-4 tundi on selline vahemik, et kui sööd oma portsjoni ära ja tunned, et tahaks veel, siis juba teadmine, et 3 tunni pärast saab uuesti süüa, lohutab päris hästi. On olnud kordi, kus ma lausa loen minuteid, millal uuesti süüa saab, aga sel puhul on kõige mõistlikum leida endale kiirelt mingi muu tegevus, mis tähelepanu hajutaks. Olen märganud, et söömissööst kestab intensiivselt tavaliselt 20-30 minutit ning kui selle aja jooksul suudad end tagasi hoida, siis edasi on juba kergem või läheb tung üldse üle. Iseendale intensiivselt meeldetuletamine, et see on ainult tunne ja läheb üle, aitab mingil määral ka.

Mina usun, et söömasööstude taga on stress. Ma püüan alati, kasvõi tagantjärele lahti mõtestada, milliseid emotsioone ma püüan ülesöömisega alla suruda. Sügavuti juureldes olen imestusega avastanud, et pealtnäha väikesed asjad või olukorrad on tekitanud minus suurt stressi. Keegi meist ei taha ju olla nõrguke ja oleme harjunud ikka igas olukorras pea püsti hoidma ning tegema head nägu olukorras, kus tegelikult tahaks karjuda või lahinal nutta. Paljud meist on pidanud õppima oma tõelisi tundeid, emotsioone alla suruma ning lõpuks polegi imestada, kui me enam teadlikult ei teadvusta stressiallikaid ning täiskohaga stressikogumine väljendub erinevates terviseriketes (allergiatest söömishäirete ning infarktini).

Üks viis täiskõhutunde saamiseks on süüa aeglaselt ja mäluda toitu rohkem läbi. Varem sõin väga kiiresti ja kugistades. Esimene taldrikutäis läks alla põhimõtteliselt neelates ja teist juba nautisin, kolmanda sõin, kuni ei tundnud muud, kui et enam ei mahu ja vahel hakkas isegi kõhus valus. Peale ülesöömist tekkiv väsimuse tunne, motivatsiooni langus ja kohe algav piinav süütunne olid mind saatvad kaaslased. Ainus kasu, mis ma sellest õgimisest sain, oli see, et muud muremõtted või probleemid ei olnud enam nii aktuaalsed kui ebamugavustunne ning häbi ülesöömise pärast. Võin öelda, et ülesöömine oli minu enesehävituslik viis stressi maandada. See toimis iga kord, AGA gramm grammi ja kilo kilo kaupa süvendas mu ülekaalu rasvumiseni ja rasvumist erinevate terviseriketeni.

Kuna kaalu langetamisel sain üsna kohe aru, et pean oma portsjone vähendama, kuna korraga üle 1 kg toidu söömine ilmselgelt pole tervislik, siis lisaks madala toiteväärtusega toidu suurendamisele taldrikul ostsin omale isegi väiksemad taldrikud ja kasutan dessertkahvleid igapäevatoidu söömiseks. Mulle mõjub kuidagi emotsionaalselt paremini, kui taldrik on täis ja kahvel on nii väike, et juba kohustuslikus korras pean seda rohkem kordi liigutama, et oma pala nahka pista.

Minu puhul ei tööta ka nn patupäevad, sest liialt raske oleks end neil päevil piisavalt kontrollida. Milleks tahtlikult oma elu raskemaks teha! Ma mõtleks liiga tihti toidule, elaks patupäevade nimel ja suudaks juba ainuüksi ühe toidukorraga üüratu koguse kaloritihedat toitu sisse süüa, mis nulliks ükskõik millise dieedi.

Mitte ükski dieet ei ole suutnud võtta mu peast välja ülemõtlemist või olnud minu puhul jätkusuutlik. Ainult elustiilimuutus, probleemi teadvustamine ja iga päev sellega tegelemine ning lihtsalt mitte alla andmine on jätkusuutlik ning viib lähemale eesmärkideni.

Räägi ja jaga oma muret. Ma uurisin pikalt psühhoteraapia kohta, mis puudutaks söömissõltuvust ning käisin kahe psühholoogi vastuvõtul, kes on antud teemaga kokku puutunud. Ühega neist ma ei saanud usalduslikku kontakti ka peale kümnendat vastuvõttu ning teisega, kellega olen juba üle viie aasta kohtunud, jõudsin arusaamale, et söömissõltuvus on mul enesehävituslik pingete maandamise viis, mille olen endale selgeks õppinud juba varajases lapsepõlves. Minu suureks tugiisikuks on olnud ja on mu lähedased ja olgugi, et nad päriselt lõpuni ei mõista, mis tunne on, kui lähed justkui hulluks, kui ei saa kohe nüüd ja praegu toitu juurde võtta või üle süüa, siis nad on siiski mind ära kuulanud, vajadusel meelde tuletanud suuremat eesmärki ning suhtunud mõistvalt mu probleemi.

Söömasööstude puhul sain aru, et on ka teatud kiusatus - toidud, mis tekitavad minus suurema tõenäosusega tungi neist üle süüa. Näiteks valget suhkrut ja nisujahu sisaldavad toidud, maiustused ja kiirtoit üleüldiselt. Olen otsustanud neid nn kiusatustoite vältida või leian tervislikke alternatiive, mis kiirelt ei tõstaks veresuhkrut ning kontrollin ennast. Soovitan siiralt koju rämpstoitu või mittevajalikku kaloritihedat toitu mitte osta. Reaalsus on see, et kui tekivad tagasilöögid, siis on ikka oluline vahe, kas õgid end üle kanafileest, riisigalettidest ja maltsast või šokolaadist, krõpsudest või muust mittevajalikust. Usu mind, palju lihtsam on elada, kui kodus ei varja end mõni ebatervislik ahvatlust tekitav pala. Ükskõik kui kõrgel riiulil või sahtlipõhjas asjade all see patune pala ka ei ole, kui sul tuleb tung üle süüa, on see ainus asi, millest sa mõtled ning enne rahu ei saa, kui see on täies mahus kerre keeratud ning vintskled piinavas süütundes.

Tagasilanguste ajal on kõige olulisem endale andeksandmine ja edasiliikumine! Ei tohi kinni jääda süütundesse ja ebaõnnestumise sundmõttesse! Kui juhtus, siis juhtus, aga nüüd kohe ja praegu rühid edasi ja püüad mõelda, miks see juhtus ja kuidas teha nii, et järgmine kord oleks kergem! Pea püsti ja saame hakkama, sest muud varjanti lihtsalt EI OLE OLEMAS!