ANNELI BEEBIBLOGI: kas tõesti lõpuks ometi rase!?
Foto: fotostuudio Sumin

Nagu öeldud, sain tervendaja juurde aja täpselt siis, kui eelmise aasta aprillikuus Eestis käimas olin. Ma ei julgenud tema juurde minekult eelnevalt miskit loota, aga see mis juhtus, üllatas mind ennastki. 

Tervendaja kabinetti astudes oli tunne täpselt selline nagu oleks kellegi väga lähedase juurde külla läinud. Ta sümpatiseeris esimesest pilgust, olles soe, sõbralik ja niivõrd mõnusa aura ja energiaväljaga naisterahvas, et tundsin ennast kohe nagu kodus. 

Kõigepealt käis ta pendliga üle mu kuldehted, sest kuld on materjal, mis võtab väga kergesti endasse igasugust halba. Seejärel palus ta mul massaažilauale pikali visata, et saaks mu jalatalla all olevad punktid läbi käia. Nimelt asuvad jalatalla all punktid, mille kaudu on võimalik tõhustada organite tööd. Oletatava probleemi puhul saadab organile vastava punkti puudutamine valuaistingu ning sagedaste mõjutamistega keha funktsioon taastub. Nagu arstidki mulle öelnud olid, ütles ka tervendaja, et näeb probleemi mu limaskestas. 

Kui kõik punktid olid läbi käidud, tuli tervendaja mu pea juurde ja seisis seal natuke aega. Mäletan, et mõtlesin vaid: “Mõtle häid mõtteid, mõtle häid mõtteid” ja mu ette kerkis pilt, mida tihtipeale endale ette kujutasin: maja järve kaldal ja hoovis üks plikatirts ringi jooksmas. 

Natuke aega mu pea juures seisnud, lahkus ta ruumist, jättes mind mu mõtetega üksinda. Ruumi tagasi tulles ütles tervendaja mulle, et ma kannan endaga kaasas väga suurt koormat ja mu kõri juures on suur, must kogu. Ma pean lahti laskma ja kasvõi ennast korralikult tühjaks nutma. Tema juurest lahkudes ja autosse istudes ma tundsin, kuidas tahaks nutta, kuid suutsin kuidagiviisi pisaraid hoida tagasi seni kuni vanematekodu uksest sisse astusin… ja siis lasin ma pisaratel voolata. Ma konkreetselt röökisin nutta ja lasin endast välja kõik, mis minusse kogunenud oli: kõik see enese süüdistamine, teiste süüdistamine, et miks neil õnnestub rasedaks jääda ja minul mitte, kõik see stress ja auk, kuhu ma omadega vajunud olin…. ma lasin läbi pisarate sellel kõigel minna. Ja ma tundsin, kuidas mul kergem hakkas, ma oleks saanud nagu uue hingamise ja leidnud ennast uuesti. Ma polnud juba pikka-pikka aega ennast nii hästi tundnud, kui nüüd pärast tervendaja juures käimist ja üht korralikku nuttu. 

Samaaegselt sõin loomulikult edasi ka hormoone ning Soome tagasi tulles oli mul aeg ultrahelisse, kus siis järjekordselt vaadati munarakkude diameetrit, mille järgi arvutati välja, millal umbkaudne ovulatsioon on. Olime sellel ajal ka vahekorras ja jäime lootma, et ehk sellel korral õnnestub rasedaks jääda. 

Möödus kuu aega ja mul oleks pidanud maikuu lõpus päevad hakkama. Juba paar päeva enne menstruatsiooni ütles sisetunne mulle, et midagi on teistmoodi ja ma olen rase, kuid kuna olin varasemalt nii palju pettuma pidanud, siis ei julgenud väga midagi loota. Kui ka paar päeva hiljem polnud päevad ikka veel hakanud, võtsin end lõpuks kokku ja käisin apteegist rasedustesti ostmas. Olin endale ette kujutanud, et kui mul lõpuks peale neid pikki üritamisi õnnestub beebiootele jääda, siis ma lihtsalt puhken suurest õnnest nutma. Testile pissides olin juba enam kui kindel, et nüüd olen rase – sisetunne oli lihtsalt niivõrd tugev. Möödusid mõned minutid ja kui ma lõpuks testi vaatasin, siis seal nad olidki: kauaoodatud triibud. Ma olin rase!