ANNELI BEEBIBLOGI: kuidas kõik alguse sai?
Foto: fotostuudio Sumin

Olen 33-aastane Rakverest pärit naine, kes on tänaseks 14 aastat Soomes elanud. Olen oma mehega 9 aastat abielus olnud ning üsna pea näeb ilmavalgust meie esimene kauaoodatud laps. Meie teekond lapse saamiseks oli aga kõike muud kui kerge. Lisaks sellele, et see võttis aega lausa 2 aastat, oli teekond täis ohtralt pisaraid, pettumust, valu ja kurbust. Tahaksin teid endaga sellele pikale teekonnale kaasa võtta ning seetõttu alustan oma juttu täitsa algusest. 

Olin abikaasaga tutvudes 14-aastane, tema oli minust 3 aastat vanem ehk 17. Jah, me olime küll noored, aga algusest peale oli meie vahel tugev klapp ja teineteisemõistmine  ilmselt on need kaks meid ka kõikide nende aastate jooksul koos hoidnud. Ma pole kunagi kohanud teist meest, kellega niivõrd hästi klapiksin ja kes mind mõistaks nii nagu tema. Julgen arvata, et ka tema ütleks minu kohta samad sõnad. Omavaheline klapp ja teineteisemõistmine on aga suhte juures olulised asjad. Kui terve muu maailm sind ei mõista, siis leidub üks inimene, kellele julged rääkida ka kõige salajasematest mõtetest ja sa tead, et ta saab sinust aru ega mõista sind hukka. 

Pärast keskkooli lõppu kolis abikaasa Soome oma tädi juurde, mina jäin Eestisse. Igatsus oli teinekord meeletu. Kuna tol ajal oli helistamine teise riiki väga kallis, hoidsime me ühendust läbi interneti. Istusime vahel pool ööd üleval ning rääkisime  sellest, mida tulevikult ootame, millest unistame jms. Kirjutasime üksteisele ka kirja teel. Mäletan siiani, kuidas põnevusega sai järjekordset kirja oodatud ja kui see ükskord kohale jõudis, siis ei jõudnud ära oodata, et selle avada saaks. Loomulikult oli meil ka raskeid aegu  vahemaa oli pikk ja nägime niivõrd harva. Kui tahtsid midagi selgeks rääkida, pidid seda tegema kas läbi interneti või sõnumite teel. See aga pole sugugi see, mis näost näkku probleemidest rääkida ning kohe teise reageeringut näha. Hakkama me aga saime ning kui mina samuti keskkooli lõpetatud sain, kolisin Soome mehele järgi. 

Kuna olime kokku kolides üsna noored ning tahtsime kõigepealt endale jalad alla saada ja elu näha, ei mõelnud me too aeg kumbki lapse saamisele. Ka 9 aastat tagasi, kui abieluranda sõudsime, ei rääkinud me lastest. Tegelikult olime selleks ajaks üsna kaua kahekesi olnud ja meil oli ka kahekesti hea ning tore. Ei pidanud arvestama kellegi teisega, said teha asju enda järgi, läksid siis, kui tahtsid ning elasid vaid endale  ilma lasteta elu juures on kahtlemata omad plussid. 

Kuskil 2 aastat tagasi tundsime aga, et lõpuks oleme lapse jaoks valmis. Leidsime, et meil oleks ühele pisikesele beebile niivõrd palju anda ja pakkuda. Me saaksime kõik koos ringi kärutada, õhtuti lapsele unejuttu rääkida, üheskoos maailma avastada, kasvada ja areneda. Kui me aga lõpuks selle suure sammu tegime ja tema jaoks valmis olime, ei tahtnud beebi meid kuidagi üles leida.  

Tegelikult see, et ma üldse mõtlesin lapse saamisele, oli minu jaoks väga tähtis ja oluline samm. Olin umbes teismeline, kui kõva häälega kõigile kuulutasin, et mina küll emaks saada ei taha ja ma ei plaanigi kunagi lapsi saada. Olin enam kui 100% kindel, et ilmselt nii ka läheb ja minust ema ei saa. Ei muutunud minu arvamus ka siis, kui mehe leidsin, abiellusime ja ühise kodu soetasime. 

Miks ma siis aga lapsi saada ei tahtnud ja mis muutus? Kuidas ma aru sain, et see kõik ei käigi nii lihtsalt, et täna jätan pillid ära ja homme olen rase? Kuidas meil lõpuks õnnestus lapseootele jääda? Milline on meie teekond peale seda välja näinud? Kõigest sellest juba järgmistel kordadel.