ANNELI BEEBIBLOGI: miks ma lapsi saada ei soovinud?
Foto: fotostuudio Sumin

Kui eelmisel korral alustasin päris algusest ja tutvustasin teile natukene ennast, siis sellel korral tahaksin rääkida sellest, miks ma lapsi saada ei soovinud ning kuidas ma ühel hetkel oma meelt muutsin ning avastasin, et üks pisike põngerjas oleks tegelikult päris vahva. 

Et teie vastu päris aus olla, siis pean täitsa ausalt tunnistama, et tegelikult ei ole mulle lapsed kunagi meeldinud. Ma ei ole kunagi olnud selline emalik tüüp, kes beebisid nähes õndsalt ohkas, neid sülle haarata tahtis ja nunnutada soovis. Pigem eelistasin lastest võimalikult kaugele hoida ning igasugune kokkupuude lastega tekitas minus ebamugavust.

Leidus küll neid tuttavaid, kes mulle oma lapsi sülle anda tahtsid või seda lausa peale surusid, sest kõikidele naistele ju meeldivad beebid. Miks oleksin mina erand olema pidanud? Palun ärge tehke nii, kui inimene pole ise avaldanud selleks soovi. See tekitab vaid ebamugavust, sest ühtäkki ei oska kuidagi olla ega midagi öelda. Peast käib läbi miljon vabandust, kuidas beebi võimalikult ruttu sülest ära saada. Uskuge mind, see ei ole tore tunne. 

Mäletan väga hästi, kuidas ma teismelisena muudkui rääkisin, et mina lapsi saada ei taha. Rääkisin seda veel ka aastaid hiljem abielus olles. Ma ei suutnud kuidagi ennast emana ette kujutada ning sünnituslood tekitasid minus jubedust. Ei ole ju võimalik, et SEALT tuleb laps välja!? Ilmselt oli see ka üheks põhjuseks, miks ma lapsi ei tahtnud.

Selleks oli hirm. Hirm igasuguse uue ees ja selle ees, et elu muutub ja enam ei saagi teha seda, mida tahad ja millal tahad. See hirmutas mind. Olime ju abikaasaga nii kaua kahekesti olnud ja ka kahekesti oli hea olla. Tegid seda, mida tahtsid ja millal tahtsid. Keegi ei sõltunud sinust ja said teha kõike, mida hing ihaldas. Nägin ju küll tuttavate pealt, kuidas laste saamine nende elu muutis ja ühtäkki ei osanud nad enam muust kui lapsega seonduvast rääkida. Nende elu koosnes mähkmete vahetamisest ja  tissitamisest. Ärge saage minust valesti aru  ma saan aru, et see kõik käibki laste saamise juurde ja on täiesti normaalne, aga tol hetkel polnud ma nii suureks muutuseks oma elus veel valmis. 

Mõni mu tuttavatest andis lausa lemmikloomadki ära, sest püha müristus, kui laps peaks põrandal roomama ja karvad talle pihku sattuma. See tundus nii naeruväärsena ja ma ei tahtnud iial muutuda selliseks naiseks, kes väljaveninud dressides diivanil lamab ja iga hinna eest oma lemmikloomasid ära sokutada üritab. Mulle tundus, et see käib paratamatult lapse saamisega kaasas ja ma ei tahtnud endale sellist elu, vaid olin rahul sellega, mis mul oli. 

Ühel hetkel mu arusaam aga muutus. See muutus siis, kui mu õde rasedaks jäi ja pisitütre sünnitas. Ta oli nii tilluke ja armas. Pisikene printsess, kes sulatas kõik südamed ja igaveseks hinge puges. Tema kasvamise jälgimine ning kõrvalt nägemine, kuidas üks pisike piiga asjalikuks ja vahvaks seltsiliseks kasvab, on mulle väga palju juurde andnud. Kuidas ta tädile oma nukusid toob, onuga klotsidest uhkeid losse laob, vanaisa töölt koju ootab või vanaemal aias lehti riisuda aitab... neid hetki ei saa sõnadesse panna. Need on väärt rohkem kui mistahes muud maised väärtused. 

Samuti ei lasknud mu õde ennast käest, vaid nägi ka lapse kõrvalt suurepärane välja. Jah, otse loomulikult rääkis ka tema oma tütrest ja tema kasvamisest, kuid seda kõike oli kuidagi nii tore kuulata ja kaasa elada. Õde oskas ka peale emaks saamist rääkida muust, kui pelgalt mähkemetest ja lutipidelitest. Ja lemmikloom on tal siiani alles. Sellel hetkel ma mõistsin, et naised on erinevad ja emad on erinevad. Jah, leidub neid, kes ennast käest lasevad ja last vabanduseks toovad, kuid on ka neid, kes lapse kõrvalt oma elu edasi elavad. Elu ei ole nii must ja valge, vaid leidub ka teisi toone.

Ma jõudsin tänu õele punkti, kus taipasin, et ma olen lapse jaoks valmis. Ma olen valmis emaks saama ja kuigi see kõik on hirmutav ja uus, on see kõik ka väga vahva ja tore kogemus. Mul läks veel mõned kuud aega enne, kui ma olin täielikult valmis pillidest loobuma, kuid 2016. aasta sügisel ma nende söömise lõpetasin ning asusime abikaasaga triipe püüdma. 

Kuidas ma avastasin, et rasedaks jäämine polegi nii lihtne ja mis edasi sai, loe juba järgmistest osadest.