ANNELI BEEBIBLOGI: miks mul siis beebiootele jääda ei õnnestunud?
Foto: fotostuudio Sumin

Enne kui räägin sellest, kuidas me arsti juurde suundusime, siis nagu ma esimeses osas mainisin, elan ma Soomes ja seetõttu oskan rääkida ainult sellest, kuidas meil siinpool lahte asjad käivad. Kõik minu kogemused on seotud Soome arstide ja meditsiiniga ning ma ei anna pead, et Eestis asjad samamoodi käivad. 

Igatahes juba mõne nädala möödudes saime aja arsti juurde. Esimene visiit nägi välja nii, et mõlemalt meilt küsiti üldiseid küsimusi tervise kohta, minult võeti mõned vereproovid ning saime saatekirja arsti juurde, kes on spetsialiseerunud paaridele, kellel laste saamisega probleeme on. Möödus veel paar nädalat ning koju saabus kutse, kus seisis millal ja kus meile uus aeg määratud on. Enne vastuvõttu pidi abikaasa oma spermaproovi laborisse toimetama ja siis ei jäänudki muud üle kui jääda arsti aega ootama. 

Vastu võttis meid sõbralik arst, kes küsis juba täpsemaid küsimusi meie tervise kohta, tõdes, et mehel on kõik kõige paremas korras, tegi mulle täpsema ülevaatuse ning andis saatekirja järjekordsete vereproovide jaoks. Läbivaatuse käigus selgus, et mu limaskest on liiga õhuke ning suure tõenäosusega ongi see põhjuseks, miks mul rasedaks jääda ei õnnestu. Nimelt peab emaka limaskest olema piisavalt kohev, et juba viljastatud munarakul oleks emakas kuhugi kinnituda. Kui limaskest on aga liiga õhuke, pole ka munarakul võimalust kinnituda. Arstiga jäi kokkulepe, et kui vereproovide vastused on käes, helistab ta mulle ning siis räägime juba sellest, mis edasi saab. 

Paar nädalat hiljem arst helistaski ning kuna kõik muud proovid olid korras, jäi kahtlus, et asi on ikkagi mu liiga õhukeses limaskestas. Mulle määrati hormoonid, mis peaksid tsüklit reguleerima ning rasestumisele kaasa aitama. 

Selleks hetkeks olin ma juba muidugi ka targa Google`i abi kasutanud ning otsinud rahvameditsiinist nippe, kuidas limaskesta paksemaks muuta. Sain teada, et mitmed naised soovitavad juua kortsleheteed ning leidus neidki, kes just tänu tee joomisele rasedaks olid jäänud. Kuna meil Soomes selliseid teesid ei müüda, lasin õel endale ühe paki saata. Samuti hakkasin siis hormoone sööma ja tunne oli väga lootusrikas. Eeldasin, et nende kahe toimel õnnestub kindlasti üsna pea beebiootele jääda. 

Kui ma mõne kuu möödudes polnud ikka veel rasedaks jäänud, aga tänu hormoonidele olin juurde võtnud 4 kg, ma kõigepealt vihastasin ja seejärel muutusin kurvaks. Miks ma rasedaks ei jää? Mis mul viga on? Miks on mulle selline koorem antud? Mis ma valesti teinud olen?

Naised, kes samas olukorras on olnud, ilmselgelt mõistavad mu tundeid ja teavad kui raske on iga kuu paluda ja oodata, et äkki nüüd päevad ei hakka ja äkki nüüd ilmuvad testile need kauaoodatud triibud. Ja kui päevad ikkagi hakkavad, tahaks karjuda ja nutta. Mida kauem see jätkub, seda sügavamale masendusse sa vajud. Sa ei pruugi sellest ise aru saada või endale tunnistada, aga nii see on. Ka mina peitsin kõik oma tunded sügavale endasse ega rääkinud neist kellelegi. Ja kellele meeldikski rääkida, et lapse saamine kuidagi ei õnnestu. See on niivõrd isiklik teema, mida ilmselgelt kõigiga jagada ei tahagi. Aga rääkida tuleb ja jagama peab. Mina sain sellest aru alles pool aastat hiljem, et millist koormat ma tegelikult endaga kaasas kandnud olen.