ANNELI BEEBIBLOGI: mis mul viga on, et ma rasedaks ei jää?
Foto: fotostuudio Sumin

Talvest oli märkamatult saanud kevad ning kuigi sõin hormoone ja jõin kortsleheteed, siis kauaoodatud triipe polnud ikka kuskil. Olin märkamatult langenud musta auku, kust ma tagantjärele mõeldes omal jõul välja enam ronida ei oleks osanud. See kõik aga muutus üsna pea. 

Vahepealse aja jooksul olin vahetanud töökohta. Ma olin juba pikemat aega tundnud, et töö, mida ma teen, ei paku mulle enam mitte midagi, vaid hoopis vastupidi  see imeb mind energiast tühjaks ja ma pole enam õnnelik. Ma tundsin, et see hoiab mind tagasi ja minus on nii palju potentsiaali teha midagi muud ning tähendusrikkamat.

Ma vaagisin ning kaalusin seda mitu kuud, sest olin ju arvanud, et jään rasedaks ning mul õnnestub tänu sellele antud tööst vabaneda ning hiljem midagi muud asemele otsida. Sa võid küll elus plaane teha, aga kui need pole ikka loodud täide minema, siis täide need ka ei lähe. Muutusin peale töökoha vahetust palju-palju õnnelikumaks ning tundsin, et olen oma hinges saanud mõnes mõttes rahu tagasi  ma tegin lõpuks tööd, mis mulle kogu aeg meeldinud oli ja mis mulle rahuldust pakkus. 

Samuti olin vahepeal helistanud arstile ning kuna hormoonid, mida olin mitu kuud söönud, ei andnud soovitud tulemust, määrati mulle teised, mis pidid siis munarakke stimuleerima. Pidin sööma neid menstruatsiooni kolmandast päevast alates kuni seitsmenda päevani, seejärel umbkaudse ovulatsiooni ajal käima ultrahelis ning seal siis munarakkude suuruse järgi arvutati välja, millal oleks õige aeg vahekorras olla. 

Taas kord olin esimene kuu lootust täis ning uskusin, et lõpuks ometi õnnestub rasedaks jääda ja üsna pea olemegi juba kolmekesi. Ja jälle kord pidin pettuma  ma ei olnud rase. Kuigi ma üritasin igatemoodi positiivne olla ja korrutada endale, et küll lõpuks ka meie lapse saame, selleks läheb kõigest natuke rohkem aega, siis langesin ma endalegi märkamatult aina sügavamasse masendusse. Ma süüdistasin ennast, mis mul viga on… miks kõik teised naised jäävad rasedaks, aga mina mitte. Otsisin vigu enda minevikust, et kindlasti olen kellelegi kunagi paha teinud ja nüüd karistatakse mind sedasi. Kuklas tagus koguaeg mõte, et normaalsed naised jäävad rasedaks ja saavad lapsi, ju siis ma ei ole normaalne, sest pole suuteline rasedaks jääma. 

Selline süüdistamine ei mõju aga otse loomulikult hästi, vaid võtab sult energia ja elurõõmu. Ma mingis mõttes sain sellest aru ja ka välja näitasin, et minuga on kõik korras, aga tegelikult olin sisemuses pooleks rebitud ja katki. Nüüd tagantjärele mõeldes tohi ennast süüdistada iial selles, et sul ei õnnestu rasedaks jääda. Osadel meist võtab see lihtsalt kauem aega ja osade teekond selleni on pikem. Kõik tuleb omal ajal ja siis, kui me selleks ka tegelikult valmis oleme.

Õnneks oli mu abikaasa kõige selle juures väga toetav. Ta kinnitas kogu aeg, et kui on õige aeg, küll ka meie lapse saame. Ta ei väsinud kordagi mu pisaratest ega süüdistanud mind, vaid oli mu jaoks olemas just siis, kui teda vajasin. 

Kätte jõudis 2018. aasta aprill ning tulime nädalaks mehega Eestisse puhkama. Ma olen alati uskunud igasuguseid tervendajaid ja selgeltnägijaid ning tundsin, et olen oma elus jõudnud sinna punkti, kus vajaksin ka ise mõne abi. Postitasin sotsiaalmeediasse, et otsin tervendajat, kes tegeleks lastetusega ning üsna pea kirjutas mulle üks naisterahvas ning soovitaski ühte. Saatsin tervendajale sõnumi oma murega ning uurisin, kas tal oleks aega mind vastu võtta. Ma ei tea kas ta tundis läbi sõnumi mu koormat või oli tal juhuslikult oma tihedas graafikus aega, aga igatahes sain aja täpselt selleks ajaks, mil Eestis käimas olime.