ANNELI BEEBIBLOGI: mõtteid pärast raseduse katkemist
Foto: fotostuudio Sumin

Olen saanud mitmeid kirju küsimusega, miks ma oma lugu jagada otsustasin ning arvamusi, et nii kurvad ja negatiivsed asjad tuleks pigem enda teada jätta ning nendest mitte rääkida. 

Otsustasin oma lugu jagada seetõttu, et kahjuks on sellised kurvad lood osa elust ning selle asemel, et neid vaiba alla pühkida, tuleks neist julgelt rääkida. Juba ainuüksi sellepärast, et naised, kes on raseduse katkemise üle elanud, teaksid, et nad pole oma murega üksinda ja on ka teisi, kellega on juhtunud sama asi.

Enne kui see kõik minuga aset leidis, ei osanud ma isegi kordagi mõelda, et rasedus ei pruugi minna plaanipäraselt ning on oht katkemisele. Arvasin, et kui juba õnnestub lapseootele jääda, siis loomulikult läheb kõik hästi ja 9 kuu pärast hoiad süles juba enda imearmast beebit. 

Pärast seda, kui mu rasedus katkes ning ma julgesin sellest rääkida, selgus üllatuslikult, et neid naisi, kellega on juhtunud sama, on rohkem kui esialgu arvata võiks. Sellest lihtsalt ei räägita. Ühest küljest on see täiesti mõistetav. Kes ikka tahab millestki nii kurvast rääkida? Pigem üritatakse selline kogemus kuskile sügavale enda sisse maha matta ning oma eluga edasi minna. Kardetakse ka hukkamõistu ja näpuga näitamist, et näe, ju ta siis tegi ise midagi valesti, et ta rasedus ära katkes. Paraku on põhjuseid, miks see juhtub, väga palju ning katkemine ei sõltu mitte kuidagi naisest endast. 

Raseduse katkemisest peaks aga just rääkima. Minu jaoks oli näiteks väga lohutav teada, et ma ei ole ainus ning nii hea ja vabastav oli rääkida kellegagi, kes oli sama asja läbi elanud ja sind mõistis. Teid justkui ühendab miski ja te saate teineteisest täpselt aru. 

Tunnistan siinkohal, et ka mina olen proovinud katkemise kuskile sügavale südamesoppi maha matta ning seda mitte meenutada. See on lihtsalt midagi nii traagilist, mida ei sooviks ka oma vihavaenlasele. Ma ei taha sellele enam mõelda ning kaotusvalu uuesti üle elada. Olen oma eluga edasi läinud. See kogemus jääb igaveseks minuga. See on mind tugevamaks teinud ning pannud mõistma, et paljud asjad siin elus ei sõltu meist endist. Üks pisikene ingel taevas on alati minuga. 

Kõige raskem katkemise juures oli leppida teadmisega, et ma pean kõike otsast peale alustama. Ma olin olnud nii õnnelik, kuid see võeti mult julmalt käest ära ning ma pidin jälle nullist alustama. Ja kui mul peakski õnnestuma uuesti rasedaks jääda, olin enam kui kindel, et terve raseduse saadaks mind hirm, et äkki sama juhtub uuesti. Kõike seda jälle uuesti üle elada… Ma ei olnud kindel, et ma jaksan seda kõike otsast alustada ja olen selleks valmis. 

Soov päris enda last saada oli aga suur ning ei möödunud kaua, kui alustasime abikaasaga triibupüüdmist uuesti.