ANNELI BEEBIBLOGI: need kauaoodatud triibud
Foto: fotostuudio Sumin

Kuigi olin alati arvanud, et kui lõpuks rasedaks jään, puhken suurest õnnest nutma, siis sedasi ei juhtunud. Jah, ma olin väga õnnelik, aga kui sa midagi nii kaua oodanud ja lootnud oled, siis sa ei suuda seda mitte kuidagi uskuda ja küsid endalt korduvalt: kas tõesti see lõpuks juhtuski? Jah, juhtus küll, minu triibud olid testil alles ka pärast korduvat kontrollimist. 

Ma ei suutnud mitte kuidagi ära oodata, et abikaasa juba töölt koju jõuaks ja saaksin rõõmsat uudist ka temaga jagada. Helistasin kohe ka oma õele, kes sai mu esimesest lausest aru, miks ma helistan ja karjatas mulle õnnelikult telefoni: sa oled rase!? Kinnitasin, et nii see tõepoolest on ja võtsin talt lubaduse, et ta vanematele midagi ei räägiks. Pidime 2 kuu pärast Eestisse puhkama minema ja tahtsin emale-isale nii tähtsast uudisest ise silmast-silma rääkida.

Õega kõne lõpetanud, jäin abikaasat töölt koju ootama. Ootaja aeg on pikk ja kuigi ta saabus koju juba paari tunni pärast, tundus see terve igavikuna. Kui ta lõpuks uksest sisse astus, ei suutnud ma kuidagi oma elevust varjata ja palusin tal diivanile istuda ning silmad sulgeda. Seejärel võtsin padja all peidus olnud testi, ütlesin, et ta võib silmad avada ja näitasin talle kauaoodatud triipe. Temagi oli väga õnnelik ning kallistas ja musitas mind. Järgmisel päeval tõi ta selle kinnitamiseks mulle ka suure kimbu roose. 

Kohe järgmisel hommikul helistasin ka haiglasse ja kuna rasedus oli alguse saanud tänu hormoonidele (või siis tänu tervendajale, seda ei saa ma ilmselt kunagi teada, kas rasestuda õnnestus hormoonide või tervendaja läbi või siis hoopiski nende kahe kaasabil), pandi mulle paari nädala pärast aeg varajasse ultrahelisse, et vaadata, kaugel rasedus on ja kas kõik on hästi. Ehk kas loode on hakanud arenema nii nagu peab, ega tegu pole emakavälise rasedusega jms. Esimese ultraheli ajal oli aga rasedust veel liiga vähe ning nii sain uue aja, kus selgus, et kõik on hästi: lootel süda lõi, rasedus oli emakasisene ja ka muidu oli kõik hästi. Tähtajaks öeldi 31. jaanuar 2019. 

Ma ei suutnud suurt õnne ainult endale hoida ning seetõttu rääkisin suurest uudisest ka lähedasematele sõpradele, kellel kõigil oli meie üle väga hea meel. Too aeg ei osanud ma ka unes ette kujutada, et juba mõne kuu pärast pean oma tegu väga kahetsema ning mitte iial ei tasu liiga vara kõigiga kõike jagada  see võib väga kurjalt kätte maksta. Aga selle osani jõuame juba õige pea.

Enne kui oma rasedusest teada sain, olime jõudnud õega broneerida nädalase reisi Türki. Mul olid selle reisi suhtes kahetised tunded  ühest küljest tahtsin väga minna ja olin seda reisi oodanud, kuid teisest küljest olin kahtleval seisukohal, sest rasedus oli alles nii alguses ja ma ei teadnud, kas lennukiga sõit on hetkel just kõige mõistlikum. Konsulteerisin ka arstiga, kes kinnitas, et kindlasti ei ole lennukiga reisimine rasedusele kuidagi ohtlik ning soovitas mul jätkata tavapärast elu. Seda oli arstil väga lihtne öelda, kuid minul raske jälgida. 

Kui oled 2 aastat üritanud rasedaks jääda ning see lõpuks õnnestub, siis paratamatult mõtled natukene üle ning ehk alateadlikult hoiad ennast liigselt mulli sees, sest kardad nii väga, et midagi halba juhtub ja üks hetk sa polegi enam rase. Üritasin aga iga hinna eest mõelda positiivselt ning igasugused halvad mõtted endast eemale hoida ja nii me õega reisile suundusimegi.