ANNELI BEEBIBLOGI: rasedaks jäämine ei olegi nii lihtne!?
Foto: fotostuudio Sumin

Ma olin alati arvanud, et rasedaks jäämine on väga lihtne. Lõpetad vaid kaitsevahendite kasutamise, läheb paar kuud aega ning ongi triibud olemas. Ma ei osanud ka kõige halvemas unenäos ette kujutada, mis meid tegelikult ees ootab ja milline meie teekond olema saab. 

Nagu eelmine kord rääkisin, siis lõpetasin 2016. aasta sügisel pillide võtmise ja asusin usinalt triipe püüdma. Iga kuu enne "päevasid" sai nii igaks juhuks rasedustest ostetud ja kontrollitud, et kas juba olen beebiootel. Sellest sai nagu omamoodi hasart, et äkki nüüd... Möödusid mitmed kuud ning sama kergelt kui mu entusiasm tuli, see ka langes, kui avastasin, et jälle ei miskit. Loobusin testide ostmisest ja proovisin olla positiivselt meelestatud. Ostsin koju ka ovulatsiooniteste ja sättisime vahekordasid selle järgi, millal on viljakas aeg. Ka see aga ei toonud kaasa loodetud triipe. 

Tegelikult esimesed kuud ma veel ei paanitsenud ega kartnud midagi, sest ma andsin endale aru, et olin aastaid endale beebipillide näol hormoone sisse söönud ja mõistsin, et kehal läheb taastumiseks aega. Samas lootsin ju ikka kogu aeg, et äkki sellel kuul "päevad" ei hakka ja ma olen rase. See oli selline pidev enesega võitlemine  ühest küljest saad aru, et kehale tuleb anda aega taastumiseks, aga teisest küljest soovid midagi nii väga ja sa ei mõista, miks see juba ei juhtu. 

Mõned aastad enne seda pidasin isegi plaani pillidega paus sisse teha, sest millegipärast olid mu päevad muutunud hästi verevaeseks. Pöördusin selle murega ka naistearsti poole, sest minu arust polnud see päris normaalne ja uurisin temalt, äkki oleks mõistlik mõneks ajaks pillidest loobuda. Arst kinnitas, et verevaesed päevad on pillidega täiesti normaalsed ning läbivaatuse käigus lisas, et mul on limaskest õhuke, aga ka see on ilmselt tingitud pillide söömisest ning kinnitas mulle, et kõik on kõige paremas korras. Usaldasin too hetk arsti ning jätkasin pillide tarvitamist. 

Olin toona aga ka oma tööelus jõudnud punkti, kus ma polnud enam õnnelik ega rahul sellega, mida ma teen. Ma tundsin kogu aeg, et minus on nii palju potentsiaali ja ma lihtsalt raiskan seda tehes midagi, mida ma enam tegelikult teha ei soovi. Ka see seadis mulle palju pingeid, sest ma lootsin, et jään rasedaks, saan koju jääda ning läbi selle teha oma elus kannapöörde ning kui emapuhkus läbi saab, siis vahetan töökohta.

Ma seadsin lapse tulekule nii suured nõudmised ja lootused, et polnud ka ime, et last ei tulnud ega tulnud. Mitte ükski laps ei tule siia ilma selleks, et vanem saaks läbi lapse oma elus midagi muuta, vaid nad tulevad siia ilma andma meile õppetunde, mida peame kogema ja läbi elama. Iga laps tuleb siia ilma eesmärgiga oma vanematele midagi õpetada. Ma sain jälle kord ühest küljest aru, et ma ei saa tahta last selleks, et läbi tema mu elus midagi muutuks, samas sügaval sisimas ikkagi lootsin, et beebi tuleb ja tänu temale pääsen sellest tööst. 

Kui aga kuud vaid möödusid ning rasedusest polnud mitte mingit märki, mõtlesin, et ehk peaks siiski ka arsti juurde aja panema  kasvõi endale meelerahuks, et mõlema meie tervisega on ikka kõik korras. Kui tavaliselt peab enne arsti juurde pöördumist aasta aega proovima, siis tunnistan, et ma natukene luiskasin ja ütlesin, et aasta on juba möödas. Aja saime juba paari nädala pärast ning üheskoos me sammud sinna siis seadsimegi.