ANNELI BEEBIBLOGI: rasedana reisil ja väike veritsus
Foto: fotostuudio Sumin

Olime õega nädalase reisi Türki broneerinud juba enne kui ma oma rasedusest teada sain. Lapseootusest teada saades olid mul reisi suhtes kahetised tunded, aga kuna arstid kinnitasid, et rasedana tohib lennukiga lennata ja see ei kujuta mingit ohtu ning olime nädalaks aja maha võtmist õega nii kaua oodanud, siis eelmise aasta juunikuus me reisile suundusimegi. 

Lennukiga sõit möödus kenasti, kuid maandudes tekkis mul kõhus imelik survetunne. Ilmselt oli see põhjustatud rõhumuutusest ning kohe kui lennuk juba täitsa maandunud oli, läks see koheselt üle. Ka reis ise möödus hästi ja ootuste kohaselt. Kuigi lugesin eelnevalt internetist, et ka kõhule võib päikest võtta, siis mina isiklikult seda siiski ei teinud, vaid katsin alati kõhu õhukese rätikuga kinni. 

Külastasime õega esmakordselt ka hamami ehk Türgi sauna, mis oli omamoodi kogemus. Esmalt viidi meid mudavanni, kus saime mudase vee sees ujuda ning ennast sellega kokku määrida. Järgmisena läksime tavalisse soome sauna, siis soolasauna ja seejärel pesti meid puhtaks. Juba see oli omamoodi kogemus, et kui muidu oled harjunud ise ennast pesema, siis hamamis peseb sind keegi teine. 

Hamamis soovitatakse tavaliselt käia kohe puhkuse alguses, sest siis hakkab päike tunduvalt paremini peale. Ka meie õega saime oma vitsad kätte, sest pole just kõige targem mõte kohe pärast hamamis käimist päikest võtma suunduda. Nimelt põlesime mõlemad päris kenasti ära ega saanud mitu päeva korralikult enam päikese käes lebada. 

Nädal päikese all möödus kiiresti ja oligi juba aeg tagasi koju suunduda. Kuigi öeldakse küll, et rasedana võib reisida ja lennukiga lennata, siis tunnistan, et väike hirm oli mul siiski terve reisi aja vältel sees. Mis siis saab kui lendamise tõttu rasedus katkema peaks? Mis siis saab kui Türgis rasedusega midagi juhtuma peaks? Selliseid mõtteid ei tohi küll mõelda, aga paratamatult keerlesid need mul peas. Õnneks oli tagasi Soome tulles üsna pea mul ultraheli aeg (kuna mu rasedus oli alguse saanud täna hormoonidele, siis jälgiti mu beebiootust tihedamini, kui muidu), kus sain kinnitust, et rasedusega on kõik hästi ja ka süda lõi lootel kenasti. 

Kätte jõudis jaanipäev ja läksime mehega tema tädi juurde õhtut veetma. Suitsetasime forelli, tegime salatit ja rääkisime niisama juttu. Enne kui koju tagasi hakkasime minema, käisin vetsus ning paberiga pühkides avastasin, et paberile oli natukene verd jäänud. Ehmatasin kõvasti, kuigi verd oli hästi vähe ning tagasiteel koju rääkisin ka mehele sellest. Temagi muutus murelikuks. Guugeldasin kas selline asi on raseduse ajal normaalne ning leidsin mitmeid kogemusi naistelt, kellel oli samuti raseduse alguses natukene verd tulnud, kuid rasedusega oli siiski kõik korras olnud  see rahustas kuigivõrd. 

Paar päeva hiljem oli mul ämmaemanda aeg, kus rääkisin vahejuhtumist temalegi, kuid ka ämmaemand rahustas mu maha, öeldes, et kuna mul oleks pidanud sellel ajal päevad olema, võib väike veritsus sellest tuleneda ning täiesti normaalne olla. Palusin tal siiski südamelööke kuulata, kuid kuna rasedus oli alles nii väike, hoiatas ta mind, et ta ei pruugi neid leida. Otsis mis ta otsis, kuid südamelööke tal leida ei õnnestunud. Kumbki meist muretsema siiski ei tõtanud, sest nagu ämmaemand eelnevalt öelnud oli, oli rasedust veel liiga vähe südamelöökide leidmiseks. 

Juba mõne nädala pärast pidime terveks juulikuuks Eestisse minema ning olin meie ees ootavat puhkust oodates väga elevil  pidime vanematele teatama, et meie pere on suurenemas ning ühtlasi sai mees juuli keskel 35-aastaseks ja olin selle puhul broneerinud meile spaapaketi. Nii palju häid asju, mida oodata! Kui ma vaid oleks aimanud, kui kõva löök mind varsti ees ootab...