ANNELI BEEBIBLOGI: raseduse katkemine ja leppimine
Foto: fotostuudio Sumin

Uue nädala alguses läksin siis Rakvere sünnitusosakonda kohale, kus alustati tablettidega puhastust. Esimene tablett oli suukaudne, mis tuli sisse võtta arsti juuresolekul. Paar päeva hiljem pidin uuesti haiglasse tulema, kus mind pool päeva jälgimise all hoiti ning ülejäänud tabletid sain. 

Kuna see kõik oli minu jaoks niivõrd raske ja ma ei tahtnud sellel ajal üksinda olla, palusin õe endaga kaasa (eelnevalt olin selleks ka arstilt luba küsinud ja nõusoleku saanud). Õde sai minuga olla aga ainult mõned tunnid ja seejärel tuli mulle toeks abikaasa. Hommikul haiglasse kohale minnes taheti mind panna teiste sünnitajatega ühispalatisse. Palusin pisarsilmil, kas mingit muud võimalust ei oleks, kuhu mind paigutada. Naiste vaatamine, kes lähevad sünnitama või on oma lapse juba kätte saanud oleks kõnealuses olukorras olnud minu jaoks emotsionaalselt väga raske. Õnneks arst mõistis mind ning mind paigutati omaette palatisse, kus mind aeg ajalt vaatamas käidi ning mu olukorra kohta küsiti.

Tabletid kätte saanud ja need endale sisse pannud, jäin ootama verejooksu ja loote väljumist. Möödusid mõned tunnid, kuid verd mul oluliselt rohkem tulema ei hakanud ning kuigi ma nii kartsin seda tunnet, kui loode väljub, ma teda näen ja talle vee peale pean tõmbama, siis see hetk jäi tulemata. Kui ka pealelõunat midagi ei toimunud ning mu enesetunne oli normaalne, lasti mind koju ära. 

Õhtul tõusis mul aga palavik ning üle kogu keha käisid külmavärinad. Kuna olin aru saanud, et palavikuga tuleks uuesti kontrolli pöörduda, siis järgmisel päeval läksime EMO-sse tagasi. Mulle tehti ultraheli, kus selgus, et loode pole veel väljunud ning arst selgitas, et selleks võib aega minna ja mind saadeti sama targalt koju tagasi. Terve nädalavahetuse käisin ringi teadmisega, et laps, keda ma nii väga oodanud olin, on endiselt minu sees alles, aga surnud. Ta nagu on, aga samas teda enam ei ole. See oli minu jaoks väga raske ja kurb ning päevad möödusid suuremas osas nuttes. Ma tänan siiski õnne, et see kõik juhtus Eestis ja mul oli pere kõrval, kes mind toetas ja kellega ma oma tunnetest ning emotsioonidest rääkida sain. Kui katkemine oleks juhtunud Soomes, ma ei kujuta ette kuidas ma sellega toime oleksin tulnud ja hakkama saanud. Nüüd sain Eestis ennast korralikult tühjaks rääkida ja välja elada ning see kuigivõrd leevendas antud olukorda.

Kuna olin oma rasedusest rääkinud päris mitmele inimesele, pidin nüüd neile kõikidele teatama, et ma ei olegi enam rase. Kui lapse kaotamine polnud veel piisavalt valus kogemus, siis igale ühele eraldi kirjutamine ning iga kord uuesti selle valu läbi elamine oli veel eriti raske. Lubasin endale, et kui mul õnnestub kunagi uuesti rasedaks jääda, siis enne kolme kuu möödumist ei räägi ma sellest mitte kellelegi. 

Kui ka uue nädala alguseks polnud loode väljunud ja ma ei teadnud, mis olukord on, otsustasime abikaasaga Pelgusse kontrolli minna. Ultraheli käigus selgus, et loodet enam ei ole ning puhastus oli õnnestunud. Ma ei tea mis hetkel ta väljunud oli, sest mina polnud midagi märganud ning see kõige kardetum hetk jäi mul õnneks kogemata. Tundsin meeletut kergendustunnet  see kõik oli nüüd möödas ja sain eluga edasi minna. 

Kui ühest küljest tundsin kergendustunnet, siis teisest küljest olin omadega läbi. Kuna soovisime abikaasaga siiski last saada, siis mõistmine, et ma pean uuesti triipe püüdma hakkama, uuesti rasedusteste tegema, uuesti arstil ennast rasedusega arvele võtma… ehk absoluutselt kõigega jälle otsast peale alustama oli nii ahistav. Ma olin ju juba rase olnud, kuid see võeti mult julmalt käest. Leppimine teadmisega, et kõik algab jälle otsast peale, võttis mul mõnevõrra aega, kuid leppimine ja eluga edasi minemine siiski saabusid.