ÄREVUS - KAS KASULIK või kahjulik tunne?
Pilt: Shutterstock

Ärevus on normaalne tunne, kui oleme ette võtmas mõnd suuremat pingutust: etteastet, eksamit, tööintervjuud või reisi. See hoiab meie „tundlad“ vastuvõtlikud ja aitab parimal võimalikul moel toimida. Mis saab aga siis, kui ärevusest kujuneb pidev kaaslane?

Ei ole inimest, kes poleks kordagi oma elus ärevust kogenud. Ärevus on meile looduse poolt kaasa antud kaitsekilp, mis aitab keerulistes olukordades ellu jääda. Tänu ärevusmehhanismi olemasolule paneme tähele, kui mõni reaalne oht meid ähvardab, olgu selleks teelt välja paiskunud ja meie suunas lendav auto või pimedal tänaval vastu tulev kahtlane inimene. Samas võib ärevusest ootamatult saada hoopis suurim vaenlane.

Piir, milleni ärevus on kasulik ja kustmaalt muutub destruktiivseks, on õhkõrn ja kõigil erinev. Niipea, kui see piir saab ületatud, hakkab ärevus meie vastu töötama. Kui me ei julge enam teepeenral jalutada, kartes igat möödasõitvat autot või väldime härmaras liikumist, peljates igat vastutulevat inimest, on piir ületatud. Kui etteastel lähevad sõnad meelest või klaveri taga ei kuula näpud sõna; kui eksamil on kõik õpitu otsekui peast pühitud, tööintevjuul tuleb suust vaid ebaloogilisi kokutavaid lauseid ning reisist kujuneb puhkuse asemel paanikahoogude jada, on piir samamoodi ületatud.

Normaalset ja igapäevast ärevust ei tasu peljata. Selle asemel, et seda karta ja püüda maha suruda (mille puhul käitub ärevus mõistagi just vastupidiselt!), tasub uudishimu ja imestusega ärevust jälgida – mis põhjusel ta käivitus? Kui põhjus on adekvaatne, siis lihtsalt jälgi, kus ärevus su kehas on peidus; kuidas sa hingad ärevusetunde ajal. Füsioloogiliselt pole võimalik, et ärevus väga kaua järjest kestaks, kui me seda oma mõttega üha uuesti ja uuesti ei loo.

Tunne oma ärevust

Liigse ärevusega toimetulekuks tuleb seda mõista. Kas oled juurelnud, et ärevus seostub alati millegagi tulevikus? Ärevuse tunne ei ole seotud ühegi mõtte ega kogemusega minevikust või olevikust, alati tuntakse ärevust seoses millegi ees ootavaga. Teisisõnu on ärevus ja muretsemine ühenduses millegagi, mis ei ole sugugi kätte jõudnud, ehk kuna tulevik pole veel kohal, ei saaks ju ometi muretseda millegi pärast, mida veel olemaski ei ole… Tundub loogiline, kuid päris keeruline ellu viia, eks ole?

Esimeseks reegliks ärevusega toimetulekul on selle teadvustamine. Vaid momendiks kohaletulek praegusse situatsiooni, 100% süüvimine hetketegevusse, hingamise jälgimine, muusikasse sukeldumine, mõne käeliselt või füüsiliselt keerulise tegevuse sooritamine – olgu selleks raske kindamuster või tantsusamm – ja ärevusel pole enam kohta. Ärevus ei saa kunagi olla praeguses hetkes, seega kõige lihtsam nipp on ärevus „ära trikitada,“ tuues oma mõtted tulevikust olemasolevasse hetke ning viia oma hingamine sügavaks ja rahulikuks. Nii nagu ärevust ei ole siin ja praegu, ei saa ärevust tunda ka rahulikult ja sügavalt hingates.

Teine, juba keerukam nipp on ärevuse sügavuti mõistmine. Ärevus ei ole tunne iseenesest, selle taga on peidus alati midagi muudki. Miks etteaste laval või eksam liialt ärevust põhjustavad? Kas oled mõelnud, ehk kardad sa üle kõige, et sa pole piisavalt hea, kukud läbi, valmistad pettumust? Äkki on ärevustunde taga hoopis sügavam hirm, et kui sa ei soorita mõnd tegevust piisavalt hästi, siis sind ei väärtustata, ei hinnata, ei armastata?

Ärevuse põhjuseks võib olla ka hoopis iseendaga tülis olemine. Võib-olla teed sa tööd, mida vihkad, elad koos inimesega, kellega sisimas sooviksid juba ammu lahku minna, sunnid end iga päev trenni minema, kuigi keha juba ammu karjub, et anna mulle natuke puhkust? Ehk oled sa oma rahulolu liialt palju üles ehitanud välisele, ja arvad, et kui sa ei näe piisavalt hea välja, ei ole piisavalt peenike, ei oma piisavalt ilusaid riideid ega käi piisavalt peentes kohtades, oled sa kuidagi kehvem, vähem väärtuslikum?

Ma näen oma teraapiapraksises pidevalt juhtumeid, kus inimesed on kimpus kas ärevuse või masendusega, ja põhjuseks vaid see, et ei elata oma südame ja sisetunde järgi. Meie ühiskond nõuab, et me vastaksime teatud standarditele, mahuksime mingisse kindlasse kasti. Aga tõsiasi on see, et meil kõigil on erinevad elud, soovid ja ka oma tee. Kui südame hääl räägib ühiskonna häälele risti vastu, ei jäta ka meie emotsionaalne pool reageerimata. 

Kui ärevus on hommikul esimene külaline 

Vahel räägivad inimesed, et ärevus ei olegi küll millegagi seotud, kuid on esimene külaline hommikul –  vaevu silmad lahti tehes on ta juba kohal. Kui peas tiirleb liiga palju keerulisi mõtteid, võib see tõesti nii juhtuda.

Parimaks viisiks hommikust ärevust seljatada on enne voodist väljatulekut, enne mõne nutiseadme pihku võtmist ehk enne kui üleüldse midagi muud teha, viia kogu tähelepanu iseendale. Öelda endale „Tere hommikust!“ Sirutada end nii pikaks ja laiaks kui võimalik. Tunnetada, kuidas me pärast ärkamist saame mõnuga pikeneda ja laieneda. Teha kasvõi kaks minutit hingamisharjutusi – näiteks praktiseerida teadlikult rahulikku hingamist, hoides samal ajal tähelepanu oma kehal, jälgides, kuidas keha hingamise rütmis liigub, kuidas liiguvad õlad, rinnak, kõht. Võib viia tähelepanu hingeõhu liikumisele oma kehas. Kui võimalik, ava aken ja hinga sisse karget hommikuõhku. Pane tähele, kuidas värske õhk sinusse siseneb ja hingamisteedesse öö jooksul kogunenud mittevajalik väljub. Siruta ja hinga rahulikult. Jälgi ennast ja hinga rahulikult. Tuletan meelde, et ärevusel ei ole rahuliku hingamise juures kohta  ja see on sinu otsus, kas võtad esimese asjana hommikul vastu ärevuse või rahuoleku.

Alles siis, kui oled võtnud korraks kasvõi mõne minuti endale ja teadlikult aeglustunud, võid lennata oma hommikuste tegevuste juurde. Me peame loomulikuks igahommikust hammastepesu, kuigi see võtab paar minutit väärtuslikku aega. Miks siis mitte pidada sama loomulikuks hinge ja meele hügieeni? Endale kahe lisaminuti leidmine ei keera hommikut pea peale, küll aga võib päästa kogu päeva.

Tekst: Kaia-Kaire Hunt, terapeut ja koolitaja, raamatu “Emotsioonide alkeemia” autor

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar jaanuar - veebruar 2019.