Armu pärast kade

Sama kehtib ka armastusega- armume, oleme õnneuimas, kuid varem või hiljem puutume me kokku jäleda, närvesööva ja elada- olla mittelaskva armukadedusega. Kus paganama kohast see ebameeldiv ja painav tunne ometigi tuleb?
Räägitakse, et osadel inimestel on see tingitud tema madalast enesehinnangust: „Äkki on see teine minust parem?”. Jah, see on üks võimalus, ma arvan.. Teine on ilmselt kartus oma kallimast ilma jääda. Kolmas kategooria on arvatavasti inimesed, kes on totaalsed kontrollifriigid ja kellel on ülearenenud omandiinstinkt. Mida võiks  veel lisada? Tõepoolest, kellele siis meeldiks, kui ta armsam suhtleb kellegi teisega, pühendab talle tähelepanu ning püha müristus, veel seksikate patutegudega vahele jääb! See on ju tõeliselt jube ja paneb tegema tõelisi meeletusi. Armukadedusest tingitud stseenid jõuavad seltskonnaajakirjanduse vahendusel meie kõrvadesse iga nädal ning piisab, et me teeme lahti teleka või võtame kätte kriminulli, et veenduda, kui palju on inspiratsiooni mõrvalugudele andnud just armukadedus. Tõepoolest, tegemist painava ja hulluksajava tundega ning ma olen kindel, et igal hetkel, ka pragu, toimub meie pisikeses Eestis kümneid sellest emotsioonist tingitud tülisid. Kui mitte midagi isegi hullemat...brr...

Inimene tekitab probleeme endale eeskätt ise, ütlevad targad mõtlejad. Nii nagu asju näed ja ette kujutad, selliseks muutub sinu jaoks ka reaalsus. Öeldakse veel, et kui sa elad pidevas usus, et teine sind petab, siis lõpuks ta sind ilmselt ka petab. Miks? Sest sa viskad tal oma armukadetsemistega pidevalt üle ja suhe läheb jamaks kätte, kuna kes siis viitsiks pidevat paranoilist kahtlustamist taluda. Psühholoogid soovitavad, et ole enesekindel ja võta asja külmalt. Et püüa mõelda, et teine sind armastab ja püüa näha positiivseid asju. Ja et kui sellised tunded ilmnevad, siis püüdke koheselt suhteprobleeme arutleda.

Ok, kõik on teoorias õige, kuid nagu teame, on elu tegelikult teistsugune. Kui su kallima telefonile saabub õhtul hilja sõnum, siis on ilmselt enamus meist tuttav mõtetega, mis meie peast läbi käivad: „Kes see ometigi saatis? Äkki on tal mingi austaja?”  Ja kui ta läheb dushi alla, siis libistame vaikselt käe ta telefoni järele ja püüame kiiruga vaadata, kellega ta suhtleb või sms-e vahetab. Ja siis, nagu välk selgest taevast, avastame midagi sellist, mis meile ei meeldi. Mõni tegelikult süütu flirt. Aga peale seda hakkame kahtlustama iga ta sammu, jälgima, esitama küsimusi, läheme lõpuks endast välja ja siis... ohh! Masendav tunne. Tahaks sellest lahti saada, kas pole?

 Olen rääkinud paljude nii meeste kui naistega, kes möönavad, et see on tõsine probleem nende jaoks. Mida teha? Kuidas saada jagu liigsest armukadetsemisest? Kas on mingit retsepti, kuidas olla ükskõiksem ja vähendada sellel pinnal tekkida võivaid tülisid?

Ekke Lainsalu
www.ekke.ee