BEEBIGA KOOS KARJÄÄRIredelil
Pilt: Erakogu

„Üks mu suurimaid hirme last oodates oli see, kas ma peangi nüüd kogu aeg ainult kodus olema? Olen koduperenaise vastand – neid päevi, mil ma kuhugi ei lähe, on väga vähe,” ütleb kolmenädalase beebi kõrvalt tööle naasnud modell Mari Kitsing. Kuidas on edukalt võimalik ühendada töö ja laste beebiiga, sellest räägivad veel arhitekt ja riigikogu liige Yoko Alender, Buduaari tegevjuht Marge Tava, näitlejanna Katariina Ratasepp ning muusik Maria Väli.

Mis aga üldse sunnib üht naist beebiga koos tööle minema? On meil Eestis ju harukordne võimalus veeta oma lapsega koos tema kolm esimest eluaastat, millest poolteist on tasustatud. Kõik naised vastavad siin kui ühest suust, et kui ema saab jääda iseendaks ja on eluga rahul, on suurem ka võimalus, et ta on päriselt lapse jaoks olemas ja suudab tema arengut toetada. Nii ei jätnud nad oma tööpõldu hooleta ja võtsid ette teekonna jagada seda koos beebiga.

Mari Kitsing (29)

2-aastane laps

„Lapse arengu seisukohalt on oluline, et just esimesel kolmel eluaastal oleks ta võimalikult palju koos oma lähedaste inimestega. See kujundab turvatunnet ja mõjutab tema tulevasi suhteid,” ütleb modell Mari Kitsing veendunult ja lisab, et kohe pärast lapse sündi leppisid nad abikaasaga kokku, et kuna laps on tulnud nende maailma, harjutavad nad teda sellega, mitte ei muuda beebi järgi enda elu. Kuigi iga ettevõtmine nõuab nende perelt nüüd rohkem planeerimist ja tööd teeb naine siiski vähem kui enne, on ta ülikooliõpinguid ja modellitööd saanud jätkata ka lapse kõrvalt. „Minu enda aeg on samuti ülimalt oluline, et naisest ei saaks ainult ema, vaid et selle uue ja suure rolli kõrval jääksid alles ka kõik teised rollid, mis naisest naise teevad,” kinnitab Mari kuldset reeglit, et ennast ei tohi hooleta jätta.

Loomulikult on kõige selle juures ülioluline hea tugisüsteem. „Minul on selleks olnud abikaasa ja Alfredi imelised vanaemad. Enne, kui Alfred pole kolmeaastane, ma teda kuskile võõrasse hoidu viia ei raatsiks.” Samas tunnistab naine, et esimesed korrad olid ikkagi väga rasked, isegi kui laps oli kaasas. „Muretsesin kogu aeg, kas lapsel on ikka kõik korras, kas ta saab minust eemal olla, mis siis saab, kui mind ei lubata ära last toitma jne,” kirjeldab Mari tundeid, mis teda valdasid, kuid lisab kiirelt, et kuna tööandjad olid mõistlikud ja laps oli heades kätes, siis sai ta üsna varsti aru, et muretsemiseks pole põhjust. „Ma arvan, et emana ongi kõige raskem aktsepteerida seda, et lapsel ei ole ainult ema vaja. Mida rohkem on lapsel lähedasi inimesi, keda ta usaldab ja armastab, seda rõõmsam ja rahulikum ta on.”

Suurimaks mureks peab naine hoidja leidmist, sest kuigi laps on rõõm, on ta ka kohustus ja vahel võib tekkida tunne, et kui jätad lapse mehe või vanaemaga, siis äkki „koormad” neid. „Siinkohal on isade ja vanaemade roll mitte ainult nõustuda last enda hoole alla võtma, vaid ka emale öelda, et seda tehakse rõõmuga.”

Kui aega saaks tagasi kerida, sooviks Mari, et oleks ennast rohkem usaldanud. Samuti ei võrdleks ta ennast enam teistega, sest kõik emad on erinevad. „On okei olla kodus ja on okei käia tööl, on okei anda rinda ja on okei anda piimasegu, on okei muretseda palju ja on okei üldse mitte muretseda – peaasi et ema oleks eluga rahul ja rõõmus, sest siis on seda ka laps.”

Yoko Alender (39)

Neli last vanuses 6, 8, 11 ja 16

Arhitekti ja riigikogu liikme Yoko Alenderi peres on kasvamas koguni neli last ning kõikide nende beebiiga on naise sõnul olnud omamoodi erinev nii tema enda kui ülejäänud pere jaoks. „Esimese lapse sündides käisin ülikoolis, võtsin akadeemilise puhkuse ja olin aastakese ainult pisikese Kaarli päralt. Teise lapsega olin umbes üheksa kuud tõeline titemamma: tegin kõik toidud ise, küpsetasin leiba ja nautisin täiel rinnal. Pärast seda aga tekkis justkui küllastus ainult pereemaks olemisest, tahtsin üha enam jälle ühiskonnaelus kaasa lüüa,” kirjeldab Yoko esimese kahe lapse esimesi aastaid. Nädal enne kolmanda lapse sündi sai naine kätte Kunstiakadeemia arhitektuurimagistri diplomi. „Küll oli hea kerge tunne sünnitama minna, teades, et see etapp elust on läbi.”

Kolmanda lapse Uma kõrvalt hakkas Yoko juhuste tahtel toimetama päris varakult. Laps oli vaid neljakuune, kui nad koos abikaasa Priiduga F-Hoone restorani loomisel kaasa lõid. „Uma oli mul pidevalt igal pool kaasas, magas Telliskivi Loomelinnakus vankris, kui meie asju ajasime ja kasvas võibolla seetõttu ka väga sotsiaalseks lapseks. Kui ta üheksakuuseks sai, tuli meile teatud õnnistusena ka armas lapsehoidja.” Kolmega oli nii lihtsam, sest selle asemel, et kõiki riidesse toppida ja kuhugi sugulaste juurde viia, tuli lapsehoidja nende juurde koju. „Minu enda jaoks oli aeg kuni lapsehoidja tulekuni tegelikult päris raske, sest restorani käivitamine oli keeruline ja vastutusrikas,” meenutab Yoko ka murelikumaid aegu.

Vahetult enne seda, kui naine jäi ootama pere pesamuna, kandideeris ta tööle Kultuuriministeeriumisse. Selleks ajaks, kui teda tööle kutsuti, oli aga selge, et väga pikka vanemapuhkust ta ka seekord ei pea. „Uus väljakutse oli põnev ja pereelu ka juba paika loksunud. Kuna Dag oli väga rahulik laps, sujus kõik kenasti.” Tööl sai Yoko süveneda tööasjadesse, kodus mõnuga koduasjadesse. „Eks see, et vilumus oli juba olemas, andis julguse nii ka edasi toimetada.”

Pereks kasvamine on naisele teinud suurt rõõmu. „Just kolmanda lapsega tundsin, kuidas elu sundis kõiki pereliikmeid kaasa lööma, et kodune elu oleks kõigile hea ja toimiks.” Samas tunnistab ta, et vahel on ikka raske. „Mina näiteks ei kannata enam pärast kõiki neid aastaid magamata olla. Vajan väga oma ööund – ilma selleta olen ärrituv ega suuda ka tööülesandeid hästi täita. Vahel kimbutab mind süütunne, et tahaks teha asju põhjalikumalt, aga pigem olen õppinud olema leplikum nii teiste kui enda suhtes ja tean, et ka tolmurullid võivad oodata, kui on vaja aega lihtsalt niisama olemiseks.”

Marge Tava (45)

Kolm last vanuses 3, 6 ja 15

Buduaari tegevjuht Marge Tava, kellel on kodus kasvamas kolm last, ütleb, et kui sa oled ettevõtja, siis polegi väga muud võimalust kui juba sünnitusmajast tööd jätkata, sest juhatuse liikme staatusest beebipuhkus ei vabasta. „Kuna ma olen kõiki oma kolme last umbes poolteist aastat imetanud, on meie ühine kulgemine vähemasti esimese aasta jooksul olnud minu elu loomulik osa ja ühtlasi ka kõige lihtsam ja mugavam variant mulle endale,” täpsustab Marge ja lisab, et kui beebi on terve ja tubli, on see tõenäoliselt kõige parem aeg, mil lapse kõrvalt tööd teha ja teda endaga kohtumistele kaasa võtta. Muidugi on naisel ette tulnud ka olukordi, kui beebit kaasa võtta ei saa, aga siis on abiks olnud lapse isa või vanavanemad. „Lapsehoidjaid olen ma kasutanud alates sellest vanusest, kui laps oskab oma põhivajadusi väljendada. Beebid on õrnad ega oska end väljendada, et pärast mulle rääkida, kas tema eest hoolitseti hästi ja ega hoidjatädi teda maha ei pillanud – puhtalt juba seetõttu ei oleks ma beebit võõrale hoida jätnud,” on Marge oma otsuses veendunud. Õnneks on tema töö olnud alati selline, mis on võimaldanud esimene aasta lapsega koos toimetada. Suurem mure oleks naisel olnud just siis, kui ta ei oleks saanud beebi kõrvalt oma igapäevaseid tööalaseid toimetamisi jätkata. „Oleks olnud väga keeruline sel viisil ettevõtet juhtida ja firmas toimuvaga kursis olla ning see teadmatus oleks tekitanud mulle suurt lisastressi.”

Loomulikult ei ole võimalik beebiga koos päevast päeva kaheksatunniseid kontoripäevi teha ja ka töökoormus ei ole päris sama, aga Marge kolleegid on beebiga koos töötamisse suhtunud igati mõistvalt. „Mäletan, et viimase lapsega oli kontoris nii, et ta käis naistel käest kätte ja kõik tegelesid temaga vaheldumisi. Eks beebid väsivad ära, aga minu omad on kõik suured rinnapiimasõltlased olnud ja kui tita tuju läks tööl kehvaks, oli mul lahendus alati pluusi alt võtta,” naerab naine. Kontoris käimine läks nende puhul keerulisemaks kui beebi enam turvahälli ei mahtunud ja jalad alla sai – siis püüdsid nad rohkem kodukontoris toimetada.

Marge sõnul on väikelapse jaoks ainus töökollektiivi ja koosolekutega seotud risk viirustesse nakatumine, aga talle ei meenu küll ühtegi olukorda, kus laps oleks töölt mõne haiguse saanud. „Arengu seisukohalt on beebi kaasamine töistesse toimetustesse ainult positiivne. Hiljuti juhtusin lugema ka üht vastavat uuringut, mis kinnitas mu isiklikku veendumust, et mida varem laps harjub seltskonnaga, seda intelligentsem on ta emotsionaalselt juba lapsena.”

Katariina Ratasepp (32)

Kaks last vanuses 2 ja 10

Seriaalist „Padjaklubi” tuntud näitlejanna Katariina Ratasepp naasis võtetele, kui tema teine laps sai pooleteisekuuseks. „Esialgu oli mul beebi alati koos hoidjaga kaasas – ta oli kas teises toas või siis vahel ka stseenis sees ja sai regulaarselt rinda,” räägib Katariina, kelle beebi oli võtetel alati suur staar. Kui alguses käis naine tööl enamasti ühel päeval nädalas, siis hiljem juba ka ilma beebita ja tihemini. „Tasapisi naasin ka teatrietendustesse ning kui mu poeg oli veidi üle aasta vana, asusin juhtima meelelahutussaadet „Naudime elu”. Seda ennekõike soovist kodust välja saada ja olla vahepeal ka midagi muud kui ema.” Katariina sõnul kimbutab iga töövaldkonna vabakutselisi tihti hirm n-ö rongist maha jääda – loobudes lapse kasvatamise ajal pakkumistest, võib hiljem olla raske endale taas tööotsi leida. Kuna tööle naasmise aeg langes Katariinal kokku suhte purunemisega lapse isaga, tundus tööleminek talle eriti loogiline ja iseenesestmõistetav.

„Ei saa salata, et nautisin tööl käimist väga. Kuigi ootasin raseduse alguses lapsega koju jäämist, sain juba raseduse lõpus mitu kuud kodus passides aru, et koduse ema materjali minus siiski liiga ohtralt pole,” tunnistab Katariina, kelle töönädal ei meenutanud ka päris täiskohaga töötaja nädalat – mõni päev oli küll pikem võte, siis aga sai ta mitu päeva järjest jällegi lapsega koos veeta. Samuti oli beebile suureks tugisambaks vanem vend, kelle kohalolek kodus mõjus alati rahustavalt.

„Suurem igatsus selle väikemehe järele on tulnud alles nüüd, mil tööle on lisandunud ülikooliõpingud ja olen palju lapsest eemal. Nüüd oleksin hea meelega palju rohkem kodus,” jääb Katariina pisut nukraks. Suurim mure on olnud lapsehoidjate graafikute tegemine ja nii mõnigi kord on Katariinal viimase hetkeni olnud hirm, et ei leiagi kedagi. „Aga ometi on alati kõik lahenenud. See pole mulle muidugi ka võõras mure – vanem laps sündis, kui õppisin lavakunstikoolis, seega sai juba siis harjutatud viimasel hetkel lapsehoidja leidmist.”

Täna arvab Katariina, et teisiti ta midagi ei teeks, kuigi usub, et beebile oleks siiski kõige parem olla esimese eluaasta jooksul kogu aeg emaga koos. „Kui aga ema saab teha lapsega koos tööd või saabub tööpäeva lõpus koju õnnelik ema, kes suure rõõmuga oma maimukese sülle kahmab, mitte ei ole kodus passimisest närviline, siis ongi kõik hästi.”

Maria Väli (30)

Kaksikud vanuses 6 kuud

Kuidas on aga lood tööle naasmisega siis, kui sulle on sündinud kaksikud? „Olen vabakutseline muusik ja töötan vaba graafiku alusel, seega ei olnud lavale naasmine keeruline. Ainuke, mis asja veidi keeruliseks teeb, on tõsiasi, et sain juulis ühe lapse asemel kaks,” muigab ansamblist Estonian Voices tuntud muusik Maria Väli. Värske emadus ei ole takistanud tal ansamblis edukalt kaasa löömast ning ta ei ole laste sünnist saati pidanud vahele jätma mitte ühtegi kontserti. „Esinemiste ja proovide ajal tegeleb lastega elukaaslane või kui ka temal on tegemist, siis vanaemad, minu õde või mõni teine abiline,” kiidab naine oma tugipersonali. Kuna paaril ansambli liikmel on veel lapsed ja ka nemad on oma maimukesi proovidesse kaasa võtnud, ei ole see kellegi jaoks probleem olnud. „Kõik on mõistvad ja toetavad,” on Maria õnnelik.

Kõige raskem on naise jaoks pidev magamatus. „Kui lapsevanem on väsinud, mõjutab see oluliselt ka lastega tegelemise kvaliteeti. Aga ma siiski arvan, et on hea, kui lapsed harjuvad algusest peale mitmete inimestega läbi käima ja koos olema, siis loodetavasti ei tule neile ka võõrastamise periood nii raskelt peale.” Rohkem muresid naine nimetada ei oskagi, küll aga rõõme ja need on tal pigem isiklikud. „Mul on hea meel, et saan end väljaspool kodu teostada ja erinevate inimestega suhelda. Arvan, et see on väga oluline, et ema saab vahepeal olla ka muus rollis, sest vastasel juhul võib mingi osa tema olemusest hääbuda. Vähemalt minu jaoks on see nii! Loomulikult on mu juntsud mulle kõige tähtsamad ja nende heaolu ning naerunäod esikohal.”

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar märts-aprill 2019.