Reklaam sulgub sekundi pärast

BIRGIT SARRAP RÄÄGIB AVAMEELSELT naiseks olemise kunstist

Birgit Sarrapi avalik imago on olnud pigem armas ja nunnu – teda on kujutatud lastele pühendunud ema ning ingelliku lauluhäälega tütarlapsena. Nüüd on ta 30 ja tunneb, et on saanud Naiseks.

„Ma olen viimastel aastatel palju lastest ja perest rääkinud, aga minus on ka teine pool. Tunnen üha tugevamalt, et olen oma elus jõudnud perioodini, kus tütarlapselik energia jääb tagaplaanile ja ma olen küpsenud naiseks,” selgitab Birgit Sarrap, kes hiljuti tähistas oma 30. sünnipäeva. Ka tema värskelt ilmunud plaat kannab palju naiselikumat ja küpsemat sõnumit, rääkides armastusest, armuvalust ja igatsusest kantud sõnumeid.

Kuidas leida üles enda naiselik ja sensuaalne pool, kui kodus on kaks väikest last, kes vägisi emarolli tõmbavad? Mismoodi hoida armastust tugevana ja kirge elavana, et ka naise-mehe roll saaks vajaliku tähelepanu ning perekonna alustala püsiks kaljukindlana?

Naiseks olemise kunst

Suur muutus Birgitis hakkas pihta sel kevadel, kui perekond Sarrap kaks kuud Tais puhkas. Nad elasid neljakesi pisikeses korteris ning täielik aja mahavõtt töises plaanis andis Birgitile ideaalse aja vaadata sügavamale iseendasse. Temas toimus leppimine nii iseenda kui oma perega, rahu voolas südamesse ja sealt hakkas kasvama õnnetunne, millele ei peagi otsest nimetust või põhjust otsima.

Tais luges ta ka parima sõbranna kaasa antud raamatut „Naiseks olemise kunst,” mis pani teda veelgi tähelepanelikumalt analüüsima oma käitumist, reageeringuid ja mustreid. Ta sai teadlikuks erinevatest naise arhetüüpidest ning oskab neid nüüd teadlikumalt endas tähele panna ja tasakaalus hoida. „See raamat on kindlasti selline, mille juurde pöördun pidevalt tagasi, lugedes raamatust teatud kohti ja endale mõningaid tähelepanekuid meelde tuletades,” sõnab ta.

Birgitis on palju tütarlapselikku energiat ja kuigi naiseks kasvamise teekonnal peaks seda tütarlapselikkust justkui vähemaks jääma, siis täiesti ära Birgit seda kaotada ei kavatse. „See on osa minust ja samal ajal loob just tütarlapselik rõõmsameelsus mängulisust, õnne ja naeru, mis on aluseks naiselikule, sensuaalsele energiale.”

Õnn, rahulolu ja enesekindlus

„Naiselik naine on õnnelik, rahulolev ja enesekindel. Ma leian, et kuigi naiselikkus ja sensuaalsus on seotud ka välimusega, siis tegelikult on ilus naine see, kes on õnnelik ja rahul iseendaga, olgu tema kehakaal või -vormid millised tahes. Loomulikult ma tunnen end palju naiselikumana siis, kui olen end üles löönud, ära meikinud ja kaunid riided selga pannud, mitte kodus dresside ja krunniga lapsi kantseldades, kuid tegelikult on naiselikkus midagi muud kui riietus ja välimus,” mõtiskleb ta neil teemadel. Hoolitsetud välimus saab toetada naiselikkust, mitte ei võrdu sellega.

Naiselikkus on energia, see kiirgab naisest välja. Nii võib olla tagasihoidliku välimusega naine seksikas ja ka vastupidi – väljakutsuvate riietega naine justkui „tühi”. „Õnn ja iseseisvus on minu meelest need peamised märksõnad,” leiab Birgit naiselikkusele viidates. Iseseisev naine ei ripu kellelgi kaelas, ei oota, et keegi teine teda õnnelikuks teeb, hindab ja austab ennast ning on hoolitsetud välimusega.

Mehelikkus seevastu seisneb Birgiti jaoks tugevuses. „Mees peab olema minust tugevam igas mõttes. Nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt ja vaimselt, hoidma ning tooma mind kahe jalaga maa peale ja kui olen ärev, siis oskama oma rahuga ka mind rahustada,” kirjeldab Birgit oma mehelikkuse ideaalset kujutist ning on õnnelik naine, sest abikaasa Indrek Sarrap (40) on just tema ootustele, soovidele ja unistustele vastav. Indrek on otsustav, aga samal ajal oma otsustes naisega arvestav. Ta on rahulik ja kahe jalaga maa peal, samal ajal elukogenud ja positiivne. Lisaks veel töökas, kuid ka pere jaoks nii mehe kui isana igati olemas.

„Meil on juba esimese lapse sünnist saadik nii, et hoolitseme Indrekuga võrdselt laste eest. Kõigile paaridele see tõenäoliselt nii ei sobi, aga meie usume, et lapsed ei pea olema enamuse mahust eelkõige ema vastutada. Me teeme kõike enam-vähem võrdselt ning see annab mõlemale hea sideme lastega ja samal ajal võimaluse elada ka muud elu kui ainult beebimajandus,” selgitab Birgit, kes on mõlema lapse kõrvalt kogu aeg ka laulmisega tegelenud, plaate salvestanus ja esinenud. Seda kõike saab teha ainult tänu abikaasa toele ja kui Birgit saab käia emarollist väljas, siis on ta ka suuremas kontaktis oma õnnega. See omakorda jälle tugevdab armastust mehe ja naise vahel. Kõik on omavahel seotud.

Paarisuhtes on rääkimine kuld

Öeldakse, et iga perekond püsib koos naise-mehe, mitte ema-isa suhtel ning just seetõttu, et naise-mehe roll lükkub laste sündides kaugele tagaplaanile, paljud paarid lahku lähevadki. Kuidas igapäevases elu virvarris suuta olla naiselik, leida kiire elutempo juures aega naiselikkuseks ning energiat tegevuste tasakaalus hoidmiseks?

„Minu jaoks on rääkimine hästi oluline. Ma leian, et kui paarid omavahel räägivad, arutavad ja iseend avavad, siis on suhted palju paremad, side tugevam ja armastus suurem,” ütleb Birgit, kelle sõnul on aus rääkimine üks peamisi alustalasid, mille peal nende suhe püsib.

Teine oluline koht on loomulikult teadlikult kahekesi olemiseks aja võtmine. Ka neil juhtub vahel, et üks vanem jääb lapsi pannes ise kogemata magama, aga seda pigem harva. Üldiselt on neil reegliks, et lapsed lähevad ühel ajal ning nemad Indrekuga teisel ajal magama, püüdes vältida olukorda, kus ema läheb lastega magama ja isa tuleb paar tundi hiljem voodisse.

„Loomulikult on meilgi erandeid, kui mind või Indrekut pole õhtul kodus ning poole öö pealt ronivad lapsed ikkagi meie juurde voodisse, kuid me võtame alati kasvõi 15-20 minutit igal õhtul, et teha midagi koos. Me kas vaatame televiisorit, räägime juttu või teeme midagi muud koos enne magamaminekut. Nii saame iga päev kasvõi väikese hetke naise-mehe rollist ja see toidab suhet palju!”

Nende 5-aastane Simeon ja 2,5-aastane Helin on juba sedavõrd suured lapsed, et vanematel jääb üha enam ruumi teineteisele. Nii käiakse aeg-ajalt koos kinos või söömas ja õnneks saavad nad ka töises plaanis aeg-ajalt koos laval olla. „Laval olles näeb Indrek mind küll seljatagant ilusas kleidis ringi kapsamas, kuid usun, et see ikkagi meenutab talle ka meie algusaega, sest just laval ta minusse ju armuski,” meenutab Birgit, kes naudib iga hetke nii ema kui naise rollis.

Emalt nii mõndagi õppida

Birgit on pärit perekonnast, kus kasvas kokku neli tütart. Seega on naiselikke eeskujusid tal lisaks emale ka kahe vanema ja ühe noorema õe näol, kuigi ta suur iidolite looja polnud. Emalt on Birgit saanud märksõnad, et naine peaks olema mõistev ja mõistlik, aga samas on tütar näinud ka, kui kerge on end nelja lapse ja abikaasa kõrvalt tagaplaanile seada. „Tänu ema eeskujule oskan väärtustada iseenda aega ja vajadusi ning ei lase lastel liiga palju iseendast tähtsamaks muutuda, sest lapsed vajavad ju tegelikult õnnelikku ema,” teab ta. Nüüd, ise ema olles, julgustab Birgit oma vanemaid võtma aega iseendale, reisima ja nautima elu.

Birgiti tütar Helin on hetkel küll veel liiga väike, et sellisel teemal õpetussõnu mõista, kuid Birgit tajub, et vastupidiselt oma emalt saadud näitele soovib ta oma tütrele just edasi anda leplikkuse märksõna. „Helin on minust erinev, ta on hästi kange ja tugeva iseloomuga, teab täpselt, mida tahab,” ütleb Birgit. „Üldiselt mul ei ole lastele mingeid nõudmisi, nad ei pea käima eliitkoolis või õppima headele hinnetele. Pigem väärtustame armastuse jagamist ja headeks inimesteks kasvamist.”

Paarisuhe on teadlik otsus

Statistika järgi läheb natuke üle poolte paaridest lapse esimese kolme eluaasta jooksul lahku. See on karm statistika ning Birgit nõustub, et esimesed kolm eluaastat ongi vast kõige raskemad. „Indrek rasketel aegadel ikka ütleb mulle, et see kõik on mööduv ja ärgu ma liialt muretsegu. Sageli ongi meil sellised filmistsenaariumi situatsioonid, kus on variant kas nutta või naerda. Õnneks me valime Indrekuga enamasti naermise,” puhkeb Birgit ka praegu naerma. Selliseid hetki tuleb ette igas peres – kodu on tõeliselt sassis, üks laps kallab piimaklaasi ümber, teine on iseend või vanemat täis pissinud ning kõik on halenaljakas. Vihastamise asemel on naer lõõgastav ning ühendav, sest reageerimise viis on lihtsalt otsus – mündilgi on alati kaks poolt.

Ka pikk ja truu paarisuhe on teadlik otsus. Maailm on valla ja võimalusi palju, alati võiks otsida täiuslikumat printsi valgel hobusel ja arvata, et kuskil on ideaalsem partner, kellega saab osaks veelgi suurem õnn. „Ma usun, et püsiva paarisuhte üheks oluliseks märksõnaks on teineteise vigadega leppimine. Me keegi pole täiuslikud ja kui ma suudan võtta teist inimest täpselt sellisena, nagu ta on, siis tekib suhtesse vabadust rohkem. Ma ei eelda ega oota salamisi, et Indrek mulle lilli tooks, vaid ütlen talle otse, et ta võiks mulle vahel punaseid roose tuua. Saan aru, et teine ei suuda mu mõtteid lugeda ja seda pidevalt oodates ma tahes-tahtmata pettun,” on Birgit jõudnud järeldusele. Ta tunnistab, et elas pikalt justkui filmis, lootes mehelt romantilisi žeste. Kui on aga ootus, siis on ka pettumust ja see on suhet pärssiv. „Nüüd tean, et kui ma midagi soovin, siis pean seda ka väljendama. Ehk teisisõnu on taas kord kõige alus rääkimine,” naeratab ta rahulikult.

Avatult tuleb rääkida ka siis, kui ühel õnnetunne väheneb ja armastuseleek enam nii tugevalt ei põle. Birgit jagab ausalt, et tal oli hetk, kus neil oli Indrekuga justkui kõik täiuslik – kodu, väike laps, värskelt peetud imeilus pulmapidu –, aga Birgiti hinges polnud suurt õnnetunnet. Selles kohas, kus väliselt on palju, sisemus on aga tühi, on kerge hakata mujalt lohutust otsima ja uutele jahimaadele liikuma. „Ma jagasin Indrekule oma tundeid ja ta sai mulle toeks olla, öeldes, et kõik on mööduv ja küll see õnnetunne tagasi tuleb. Tuligi,” rõõmustab naine, kelle sõnul võiksid lahku minevad paarid anda oma suhtele enne suurt elumuutust natuke rohkem aega – ehk tuleb õnn ja armastus tagasi?

Birgiti sõnul on armukadedus suur kurjajuur, mis võib suhtes palju liiga teha. Teatud maani on armukadedus mõnus, kuid see piir ületatakse kiirelt. Birgit on tundnud suhet, kus oli liiga palju armukadedust ega soovi seda enam tunda. Lisaks on Birgiti töö selline, mis toob endaga kaasa kuhjaga austajaid ja vastassoo tähelepanu. „See paneb usalduse paari vahel korralikult proovile, aga muudmoodi ka ei saaks, siis suhe ei töötaks,” leiab naine. 

„Olen aru saanud, et ennast tuleb täiega armastada, sest siis olen mina ise õnnelik, suudan teha oma mehe õnnelikuks ja ka lapsed on ju õnnelikud, kui vanemad on õnnelikud. Seega on enesearmastus, enesekindlus, rõõm ja õnn see, mis muudab naise naiselikuks, pere rõõmsaks ja paarisuhte püsivaks,” võtab Birgit kogu teema suurepäraselt kokku.

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar oktoober- detsember 2018.