BLOGI: Miks põlevad läbi positiivsed inimesed?
FreeDigitalPhotos.net

Kes meist ei imetleks neid säravaid, positiivseid inimesi, kes meie ümber lehvivad ja kõigisse dooside kaupa häid emotsioone süstivad! Minugi tutvusringkonnas on mitmeid selliseid energiapomme ja nende seltsis on alati võrratu olla.

Paraku... olen viimasel ajal märganud, et nemadki on nagu langevad tähed - põlevad eredalt ja kustuvad järsku. Mulle oli suureks üllatuseks see, kui üks mu hea positiivitarist tuttav sattus haiglasse, diagnoosiks ületöötamisest tekkinud südamehäired. Paljude inimeste lood aga näivad kinnitavad väidet, et head inimesed surevad vara.

Mis siis lahti on, miks põlevad läbi inimesed, kes peaksid just positiivsuse najal põlema nagu naftaväljade gaasilõkked, kaua, ja eredat valgust universumisse paisates? Kardan, et ka heade emotsioonide pidev otsimine ja esilekutsumine mõjub kurnavalt. Inimene on oma heade ja vigadega justkui värvispekter ja osasid värve kustutades kaotab see oma väe. Teavad ju ilmselt toredamadki parimate emotsioonide kandjad, et vahel tahaks ennast lõdvaks lasta ja käratada: "P***i kõik!" Tervendajad soovitavad vahel lihtsalt ennast tühjaks karjuda. Üks on kindel - mida tahes endas alla surudes, olgu see siis positiivne või negatiivne, kaob mingi tasakaal ja tekivad pinged, nagu need, mis maakoores koondudes viivad maavärinateni.

Praegu on karmid ajad, mil reaalne ja materiaalne maailm sõna otseses mõttes hävitab inimesi, ja tuge otsitakse esoteerikast ning eneseabiraamatutest. Ka siin on esile kerkinud rida müüte nagu "Igaühe jaoks on kuskil keegi!", "Kõik inimesed satuvad meie teele põhjusega!", "Hingesugulase tunned kohe ära!" või "Kui suletakse üks uks, avaneb kuskil teine!". Need on optimistlikud ja lootustandvad, kuid sageli siiski müüdid. Näen oma lähedastegi pealt, kuidas nad nii käest läinud töökoha kui ka nurjunud suhte puhul ütlevad optimistlikult: "Küllap see siis polnud see õige!". Aga aastad lähevad, kahtlus närib ja lootus kaob...

Isegi otsides on tõenäoline pigem see, et sa ei leia, tõelise ja parimaga satutakse reaalsuses harva kokku. Kui eeltoodud ütlused ka tegelikult töötaksid, poleks meil sedavõrd palju õnnetuid. Ainult nende vähest aktiivsust vaevalt põhjuseks pidada saab.

Ma ei taha öelda, et positiivsus on halb, hoopis vastupidi, see töötab, kui ta on osake meie elust. Kuid ka kurbus, viha ja pisarad on osake meie elust ja neid vägisi oma elust välja surudes me tapame midagi endas. Ilmselt tuleb pisut lubada endasse ka negatiivseid emotsioone. Teiseks, ärge minge väga kaasa nende eneseabiväljaannetega. Need võivad olla õiged, kuid on enamasti liiga entusiastlikud, arvestatud on justkui täiuslike inimestega, mida me pole. Ennekõike võib arvata, et tõelisi teadmisi on harva raamatutesse pandud, veel vähem võib arvata, et neid levitatakse miljonilistes tiraažides. Esoteerilised tarkused on samuti nende lõplikus tões kaheldavad, sest nagu on elu näidanud, pole nendegi kirjapanijad olnud eksimatud. Usaldada tuleks ennekõike omaenda meelt, tundeid, sisehäält, aga seegi tee vajab tundmaõppimist. 

Buduaarile Jüri Kukk