BLOGIJA HELENA-REET ENNET: minu tee miljardäriks

Blogija Helena-Reet Ennet mõtiskleb oma hiljutises postituses Nordenbladet lehel sellest, kuidas saada miljardäriks. Miljardäre on maailmas üks iga kolme miljoni inimese kohta ning näiteks 2017. aastal oli Forbes'i hinnangul neid kogu maailma peale 2043. Ent mida peaks selleks tegema, et jõuda nende inimeste hulka?

Helena-Reet tegi statistikat ning allpool on välja toodud tema viis nii-öelda juhist, mida peaks selleks tegema, et saada miljardäriks:

1. Rikkad vanemad

Ligikaudu 45% kõigist maailma miljardäridest on saanud oma rikkuse pärides.

2. Sa pead olema hea ettevõtja

80% miljardäridest on oma varanduse ise kokku lükanud, isegi kui neil on olnud rikkad vanemad. 55% maailma miljardäridest on miljardäri staatuseni jõudnud täiesti iseseisvalt.

3. Abielu

Kui soovid olla miljardär, tasub olla ja püsida abielus. Lahutus toob kaasa suured kulud ning rahakaotuse. Statistika järgi 89% mees- ning 65% naismiljardäridest on abielus.

4. Ole maailmakodanik

Miljardärid on maailmakodanikud ning tihti kolivad oma kodu või äri sinna, kus see on neile kasulikum. Suur osa maailma miljardäridest elab, on sisse kirjutatud või ajab äri ametlikult nendest piirkondades: Liechtenstein, Bermuda, Luxembourg, Hongkong, Šveits, Singapur, Araabia Ühendemiraadid, Katar, Kuveit ja Norra. Kuulsust ja rikkust saavutatakse just võõrsil ning enamik kogu maailma miljardäridest elab Ameerikas.

5. Ole valmis ohverdusteks

Paraku tuleb ohverdada aeg - aeg perele ja lähedastele. Mõlemad - vaba aeg ja väga palju raha pole võimalikud - sul on kas karjäär või sul on pereelu. Sul kas pole miljardit või sul pole pereelu. 

Aga me ikka tahame saada suureks, võimsaks, rikkaks - ning nagu ütleme - laste nimel - me teeme seda kõike laste nimel, sest kõik see jääb neile? Mõtlen aina enam, mis neile siis jääb? Krussis närvidega joodikutest vanemad, kes maksavad kõik kinni, kellel on suured tiitlid "Maailma tähtsaim", "Skandinaavia kuulsaim", "Kõige rikkam" ... jne... aga kes on nii oma pereelu kui tervise edusse matnud. Ma ei usu, et ükski laps sellest rõõmu tunneks. Neile teeb palju suuremat rõõmu see, kui sa neid sülle võtad ja ütled, ma armastan sind. 

Ütlen ausalt, et ma pole enam sugugi nii kindel, kas ma üldse midagi saavutada tahan - kui ma ülehomme sureksin, siis ma tahaksin, et mu lapsed armastaksid mind ja ütleksid, et nende kõige paremini veedetud aeg elus oli koos minuga.

Jah me ikka tahame... On inimesi, kes ikka tahavad... Mina kuulun nende hulka, kes ikka tahavad. 

Loe täispikka postitust Helena-Reeda blogilehel siin