BRITT ERNEWEIN emmede tõehetkes: "Lapsed on õpetanud mulle kamaluga kannatlikkust!"
Foto: Maris Sits
Vanematele mõeldud infoportaali Emmede Klubi reklaami- ja turundusjuht ning hobikorras ka blogi pidav Britt Ernewein on tubli ema oma kolmele tütrele: viiesele Eileenile, kolmesele Ellale ja aastasele Eloisele. 28-aastane Britt räägib emmede tõehetkes, et lapsed on talle õpetanud kamaluga kannatlikkust ning naisele meeldib mõelda, et ta on ka ise säilitanud viisi näha maailma läbi lapsemeelsete silmade. Loe, mida Britt emmede tõehetkes veel räägib. 

1. Kas oled kunagi tundnud, et oled emana läbi kukkunud?
Jah. Praegu ratsionaalselt tagasi vaadates saan aru, et peamiselt on tegu olnud lihtsalt magamatuse ja emotsioonide sissepoole elamisega, aga no see on see tagantjärgi tarkus nagu ikka, eks. Mõnikord on lihtsalt juhtunud selline päev, kus kõik asjad on kuidagi kokku kuhjunud, kõikidel paha tuju, miski ei sobi ja siis on tekkinud täiesti selline "appi-ma-ei-oska-ei-saa-ei-taha" emotsioon. Lihtsalt vaatad seda hetkes õnnetut olevat last ja mõtled, et ongi sinu süü. Ise oled ta õnnetuks teinud ja kehv ema. Ununeb ära, et kõik on vahepeal õnnetud ja lapsed peavad samamoodi oma emotsioone läbi töötama ja välja elama.

2. Kas lapsed on sulle avalikus kohas piinlikkust valmistanud?
Jah/Ei. Need on pigem sellised olukorrad, kus teises kultuuriruumis võiks piinlik olla. Elame Prantsusmaal, räägin lastega ainult eesti keeles ja eks nad pisematena, alles rääkima õppides on loopinud küll selliseid "pärleid," et kui need Eestis avalikus kohas oleksid lagedale tulnud, siis oleks punastama võtnud küll. Näiteks palusin lapsel istuda ja rahulikult oodata, millele ta vastas: "Ma ju juba s*tun".. Ilmselgelt sellist sõna ta sõnavaras ei eksisteeri ja tegu oli lihtsalt sõnas tähtede järjekorra eksliku vahetusega, aga mul oli ikkagi hea meel, et keegi peale minu sellest aru ei saanud.

3. Kas sinu lapsed on sulle midagi õpetanud?
Jah. Kannatlikkust. Kamaluga kannatlikkust. Mulle meeldib mõelda, et ma olen ise ka säilitanud viisi näha maailma läbi lapsemeelsete silmade ja loen endiselt suure rõõmuga aeg-ajalt üle lapsepõlves juba kapsaks loetud teoseid, aga lapsed on seda poolt veelgi rohkem esile toonud. Näidanud, kuidas ka kõige pisemad ja täiskasvanute jaoks argisemad asjad võivad tuua nii palju rõõmu ja elevust.

4. Kas oled pidanud laste pärast millestki loobuma?
Ei. Loobuma mitte, edasi lükkama jah. Ma ei ole see inimene, kes suudaks või tahaks teha kümmet asja korraga. Mulle piisab, et mul on mu kodust tehtav palgatöö, mu pere ja mu pisikesed hobid. Mingeid muid asju ma siia juurde pookida ei suudaks, ilma et kuskilt midagi kannatama ei hakkaks. Ometigi on päris mitu asja, mida ma tegelikult tahaks teha, aga annan endale aru, et igal asjal on oma aeg. Naudin praegu parem rohkem seda aega, mil lapsed nii pisikesed on ja hiljem vaatame edasi.

5. Kas pead oma lapsi teistest lastest paremaks?
Ei. Niiviisi must-valgelt kindlasti mitte. See tuletab meelde internetis levivat pilti erinevatest loomadest, keda tahetakse kõiki hinnata oskuse järgi puu otsa ronida. Küll ütlen ma ausalt, et olen mõnikord lihtsalt uhke, märgates neid näiteks mänguväljakul konfliktisituatsioonis ja nähes, kuidas nad olukorra rahumeelselt lahendavad. Aga kellestki paremaks  ei.

6. Kas sa lubad oma lastel päevas mitu tundi nutiseadmes ja teleri ees olla?
Ei. Nutiseadmetest ei tea mu lapsed suurt midagi. Telekas mängib meil kodus ka pigem harva. Ma lihtsalt ei kannata taustamüra. Mulle tundub, et me oleme niigi pidevalt mürast ümbritsetud ja aina enam jääb mulje, et paljud inimesed ei oskagi vaikuses olla. Muidugi ei tähenda see seda, et lastele multikad ei meeldiks. Ikka meeldivad. Üldjuhul on multikate jaoks hommikul kümme minutit eeldusel, et nad on riides, söönud, juuksed soengus. Üle kümne minuti lihtsalt ei jääks, sest lasteaeda tuleb nad viia kindlal kellaajal (kohalik süsteem). Teisipäeva õhtuti (sest kolmapäeviti lasteaeda pole) või nädalavahetustel tohivad nad ühe täispika multifilmi valida. Mõnikord juhtub ka muudel aegadel natukene, aga see on pigem erandlik, sest meil ei jäägi selliseks telekavaatamiseks suurt aega - möllame niisama ringi.

7. Kas tunned vahel puudust sellest elust, mis sul enne laste saamist oli?
Ei. Ma sain esimese lapse üsna noorelt - 22 aastaselt. Ma polnud veel inimesena päris korralikult välja kujunenud ning kõik nurgad vajasid lihvimist. Just lapsed ja abikaasa ongi neid nurkasid lihvinud ja ma olen väga uhke selle inimese üle, kes ma täna olen ning ei igatse vähimalgi määral taga seda, kes ma varem olin või varem olnud elu.

8. Kas oled kunagi oma lastele nutiseadme andnud, sest sa ei viitsi nendega tegeleda?
Ei. Küll olen ma pannud käima mõne lühikese multika (eelpool mainitud erandlik juhtum), aga mitte siis kui ma "ei viitsi", vaid kui mul on vaja mingi tööasi ära teha, mis polnud planeeritud ja mida ei anna edasi lükata.

9. Kas oled tundnud, et peale laste sündi pole sul enam üldse oma aega?
Ei. Mul on väga-väga vedanud suurepärase tugivõrgustiku ja abikaasaga. Abikaasa on alati hoolt kandnud selle eest, et saaksin puhata ja enda jaoks aega võtta. Alustades sellest, et öised ärkamised on meil olnud alati ära jagatud ja töölt koju jõudes läheb ta tavaliselt lastega õue, et saaksin veidike vaikuses olla. Ämm ja äi võtavad lapsed igal nädalal üheks ööpäevaks enda juurde ja seda mitte meie palumise peale, vaid enda soovist. Kui olen mõnel nädalal öelnud, et jätan lapsed ikka koju, on nad hiljemalt kahe päeva pärast platsis jutuga, et nende kodu ikka lasteta nii tühi. Ja tänu sellele on lastel nendega väga lähedane ja armastav suhe, mis mulle ilmselgelt vaid rõõmu valmistab. Samamoodi elavad meie ligiduses ka abikaasa mõlemad vennad oma peredega ja tädi. Oleme kõik väga lähedased ja alati valmis teineteist aitama, nii et endale aja leidmise osas pole minu jaoks suurt midagi muutunud. 

10. Kas oled kunagi oma laste peale armukade olnud?
Ei. Ma ei oska isegi midagi juurde kommenteerida. Armukade... mille peale?

11. Kas oled kunagi lapsi ettekäändena kasutanud, et mingist tüütust kohustusest vabaneda?
Ei. Ma üritan oma elu elada niiviisi, et tüütuid kohustusi eriti ei tekikski ja saaksin tegeleda rõõmu pakkuvate asjadega, aga kui mõni tekib, siis loobun sellest otse, öeldes, et mulle ei sobi, mitte ei hakka lastega välja vabandama. 

12. Kas pooldad vabakasvatust ja lased oma lastel kõike teha, mis neil pähe tuleb?
Ei. Ma pooldan seda, et laste ja vanemate vahel on armastuslik ja usaldust täis suhe, milles lapsed kasvavad teades, et nendega arvestatakse, neid kuulatakse, nad on perekonnas olulised liikmed, kelle hääl loeb, aga kelle jaoks kehtivad siiski teatud reeglid. Ma ei poolda keelamist keelamise pärast või vanema enda viitsimatuse pärast. Küll ei ole ma nõus sellega, kui lapsed saavad teha mida iganes, sest "laps on laps". Psühholoogilisest aspektist on piiranguid vaja kasvõi turvatunde arendamiseks. Minu jaoks sobib hästi meetod, kus laps saab otsustada, aga vanema poolt pakutud valikute vahel.