BRITT SAMOSONI VIIMSE DETAILINI korrastatud korralagedus

Ühel kevadisel hommikul Kalamaja kuldkollaste majade vahelt seda õiget – helekollast – otsides jõuan majani, mille pimedast ja tagasihoidlikust koridorist viib pisike, keeruga puutrepp üles. Just seal elab imeliselt andekas disainer, illustraator ja stilist Britt Samoson (36). Korterisse astudes tervitab mind lisaks säravale Britile endale ka soe kevadpäike. Kuid see on vaid killuke ilu selles väikeses, ent muuseumiga võrreldavas 80m² korteris.

Britt jagab oma pesa koos puidutislerist elukaaslase Timi ja poeg Oskariga (4). Kuigi tegemist on üürikorteriga, ei jaga Britt üldlevinud arvamust, et see peaks olema justkui vähem omaniku nägu  kui „päriskodu“. „Mina ju olen siin iga päev ja ma tahan, et siin oleks võimalikult mugav,“ ütleb perenaine resoluutselt ja ringi vaadates võib olla viimse detailini kindel, et sellel kodul on omanike tegu, nägu ja süda!

Briti jaoks teevad kodust kodu inimesed, kes seal elavad ja elu, mida seal elatakse: „Isiklikud esemed, armastatud esemed, ajakirjad, sokid põrandal, lapse näpujäljed klaasil ja veidi tolmu.“ Tolm on inimlik, ja inimlikku ehedust ning kõike, mis on päris, selles kodus austatakse ja armastatakse. „Päris palju on puitu, nahka, klaasi ja metalli ehk kõike seda, mis on päris!“

Näiteks on selles peres saanud ema sõbranna vanast kapiuksest maailma vingeim voodipeats, sektsioonkapist köögisaar, vanavanaisa kirjutuslaua plaadist aga imeline aluslaud Briti peegelaltarile. Saunapinkidele, ümber stiilse (taaskasutusest leitud!) klaaslaua koonduvad istuma külalised. Valgustiteks on monteeritud Rootsi „sekkaritest“ leitud mürsud ja köögilaua kohal...“Söögilaua kohal on meil üks lamp, mis sai lõpuks kokku keevitatud erinevatest juppidest, millest üks peaks olema vist mingi puuviljavaagen ja teine hambaharjatops.“

Briti sõnul võib tema kodu hästi iseloomustada lausega „Näeb välja fancy, aga tegelikult on odav!“ Naine lisab naerdes: „Visuaalse ägeduse kokku kompunnimine ei vii tegelikult eriti kuhugi, kui see ei ole praktilise eluga harmoonias. Näiteks ei ole ma ilusate, aga ebamugavate toolide fänn. Samuti ei meeldi mulle disainlambid, mis valgust häirivalt otse silma kriiskavad.“

Kopsud seinal ja korallid laual

Siin elamises kriiskavad kõige paremas mõttes silma – lisaks päikesevalgusele – ka mitmed erilised tööd seintel ja seinaäärtes. Näiteks on elutoa keskmeks kolmeosaline jackson-pollocklikult abstraktne taies, mis sai loodud pereliikmete endi poolt. „Kõige lõpuks lasime Oskaril veel sellest üle ka kõndida,“ viitab Britt pisikestele mustadele jalajälgedele lõuendil. Magamistoa seinalt võib kaunilt raamituna leida aga röntgenpildi Timi kopsudest...

Kes Briti loominguga tuttav, peaks juba teadma, et naisel on ka anatoomiahuvi. Seega leiab siit ka näiteks sõbralt kingiks saadud hiirekoljud, vanaisa kunstsilmad ning hulgaliselt putukaid-mutukaid. Kõik need põnevad olevused elavad Briti vitriinkapis, mis sai igaks juhuks muretsetud siis, kui Oskar sündis. „Nüüd vaatame neid asju mõnikord koos ja Oskar juba teab, et need on emme omad,“ naerab Britt, kes aeg-ajalt oma lemmikkapikesesest tolmu pühib ja asjadele hellalt „Tere!“ sosistab.

Kuid eelnev loetelu pole veel kõik! Oma viimaselt USA-reisilt rändas Britiga koju ka imekaunis korall, mis nüüd elutoa laual pilke püüab, ning veel üks eriline „elukas,“ nagu Britt oma lemmikuid kutsub. Tegemist on horseshoecrab´iga, mis on üks vanimaid loomaliike maal! Naine on oma leiu üle äärmiselt õnnelik ja hoiab seda kaunis klaaskarbis, toa kesksel kohal.

„Ega ma ise ei arva, et mu asjad on kiiksuga,“ muigab Britt. „Mina näen ikka oma esemetes eelkõige ilu. Näiteks looduse enda poolt toodetud esemed nagu korallid, uitpuit või mingid juurikad ja kivid on mõne jaoks kiiksuga, aga minu jaoks megakaunid!“ Naise sõnul on tema elukaaslase jaoks täiesti tavaline vaatepilt, et Britt naaseb koju, ühes käes massiivne torujupp või suur puust juurikas. „Kord läksime koos Timiga lõunale ja teepeale jäi üks taaskasutuspood. Loomulikult astusime sinna sisse ja lõunalt tulime tagasi juba suure metallist kirstuga.“ Seesama kirst kaunistab nüüd esikut ja peidab endas kõiki Briti „pooleliolevaid projekte,“ ehk neidsamu torujuppe, juurikaid, sulgi ja muud põnevat, mis ootavad oma aega ümbersündmiseks kunstiteose näol.

Britt arvab, et asjad jõuaavad tema juurde mingisuguse seletamatu äratundmise järgi, mis on „oma“. „Päris palju konsulteerin ka oma elukaaslastega – nii suurema kui väikesemaga. Nemad peavad ju samuti nendega elama ja kui Tim arvab, et mõni ese on „suvakas“ ja see ei meeldi talle, ma alati arvestan sellega. Puidutislerina huvitavad teda alati rohkem mööbliesemed. Mina olen pigem dekoratiivsete asjade silmaja,“ räägib naine, kellele meeldivad väga ka pika ajalooga esemed. „Mitmed minu asjad on kuulunud vanavanematele. Neid aeg-ajalt hooldades tunnen, et saan justkui minevikuga suhelda.“ Antikvariaatidest leitud esemed läbivad alati pärast ostmist vajaliku puhastuse, lihvi. „See on nagu omamoodi sisseõnnistamise protsess. Õnnistan neid oma energiaga ja ütlen, et saa minu omaks!“

Süsteem süsteemis

Kuigi asju on silmnähtavalt palju, on täiesti fenomenaalne siinne süsteem süsteemis, mis tähendab seda, et absoluutselt igal asjal on oma kindel koht. „Kodu kujundus võiks otseselt haakuda tarbija harjumustega ning igal esemel võiks olla oma kindel koht,“ leiab Britt.

Nimelt armastab perenaine tohutult kaste ja karbikesi ning neid on tal palju. Igaüks asub vastavalt värvigammale nii sobivas kohas, et esmapilgul neid ei silmagi. Näiteks üsna minimalistlikus ja tillukeses magamistoas võtab Britt justkui muuseas voodi serva alt välja oma õmbluskarbikese, milles peitub kõike stilistile vajalikku: paelad, pärlid, litrid... “Ma soovitan väga läbipaistvaid kaste – kohe on näha, mis sees on!“ Samasuguseid karbikesi võib oskuslikult peidetuna leida kõikjalt korterist. Oskari magamistoas elavad kastikestes oma elu toa värivigammat riivavad värvilised Disney-tegelased, puust kapp-karbis mudelautod, teises monokroomsemas kastis sinna kamoflaažina sobituvad dinosaurused, kolmandas mänguklotsid jne.

Koristamine ja asjade sättimine on Briti jaoks ka teraapiline protsess. „Kujundada ei saa kodu, mis on sassis. Ma usun, et mitmed kodud ei vaja niivõrd sisekujundajat, vaid eelkõige mingeid mugavaid korrashoiulahendusi. Kodu koristamine võiks ideaalis võtta üsna vähe aega, aga seda saab korraldada siis, kui kodu omanik teab täpselt, kus tema asjad peaksid asuma. Sisekujundaja ülesanne võiks ka olla inimese aitamine nende süsteemide loomisel, mitte lihtsalt kallite trenditoodete kokku ostmine,“ jagab koduse võlumaa omanik salanippe. „Kui aga see praktiline pool on paigas, ei olegi muud nõuannet, kui et tuleb lähtuda inimese eelistustest. Näiteks kui mõnele meeldivad jaburad hüpervärvilised portselanist loomakujulised muusikatoosid, aga tal ei ole neid kuhugi panna ja need on kuskil voodi all või erinevates kohtades laiali, siis kujundaja esimene ülesanne oleks ju luua neist terviklik kogum, mis aitaks omanikul esemeid esitleda, vaadelda ja nautida.“

Briti juures jagub vaatlemist ja nautimist nii palju, et pean lausa mitu korda ukselt tagasi tulema, et mõnd uut „avastust“ lähemalt piiluda.