DERMATOLOOG VASTAB: Kõik, mida peaksid melanoomi kohta teadma
Foto: shutterstock

Viimase sajandi jooksul on nahavähist saanud valgete inimeste seas võimas, kuid vähetuntud epideemia, ja nii on nahakasvajad ühed sagedamini esinevad vähivormid. Vähiliit juhib tähelepanu, et viimase kümne aasta vältel on haigestumus melanoomi Eestis kasvanud lausa poole võrra. Buduaaris küsis Vitaclinika nahahaiguste arstilt Mare Aarnelt, kuidas melanoomi ära tunda, kui tihti peaks sünnimärke kontrollima ja milline on ravi.

"Nahamelanoom on kõikides läänemaades üks kiirema levikuga pahaloomuline kasvaja. Kasvaja on põhjustatud melanotsüütide (pigmendirakud) maligniseeruvast transformatsioonist pealisnahas, pärisnahas või limaskestadel. Maliigne melanoom moodustab 3% kõigist vähkkasvajatest ning oma esinemissageduselt on Euroopa riikides kolmandal kohal. Suremus melanoomi moodustab 1 – 2% suremusest kõikidesse vähkkasvajatesse," sõnas dr. Aarne. 

Tema sõnul on suurimateks riskifaktoriteks UV kiirgus, kaasasündinud pigmentneevused, „sünnimärkide“ rohkearvulisus, perekondlik atüüpiliste sünnimärkide sündroom, lähisugulastel naha pahaloomuline kasvaja ning hormonaalne staatus (naissuguhormoonid ja kilpnäärme hormoonid).

"Melanoomi tekkes peetakse ohtlikuks naha korduvat ja kiiret põletamist päikese käes, mitte pikaaegset kumulatiivset disponeeritust UV-kiirgusele, st. päevitus on tekkinud aeglaselt ilma nahka põletamata.

Kaasajal haigestuvad maliigsesse melanoomi mehed ja naised enamvähem võrdselt ning levinumaks lokalisatsioonikohaks on kehatüvi.

Pindmiselt laienev maliigne melanoom esineb kõige sagedamini 20 – 60 aastaste vanusegrupis ja laigutaoline e. lentignoosne melanoom vanusegrupis üle 60 eluaasta! Ohustatud on inimesed, kellel on blondid või punased juuksed, kahvatu/hele nahk, sinised või rohelised silmad, tedretähnid ja kalduvus võtta päikest kuni naha pruunistumiseni. 6 – 12% juhtudest on melanoom perekondlik.

Olenevalt melanoomi tüübist on kasvaja arengu faas mõni kuu kuni 2 – 7 – 15 aastat. Kõige kiiremini areneb sõlmjas e. nodulaarne melanoom ja kõige aeglasemalt laigutaoline e. lentignoosne melanoom," selgitas dr. Aarne lähemalt. 

Kuidas melanoomi ära tunda?

Tähelepanu tuleks pöörata sünnimärgi mõõtmete muutumisele, kuju muutusele (ebaühtlased servad), värvi/värvide muutusele (koldes võib esineda halle, helesiniseid, valgeid, punakasroosasid ja tumedamaid pruune/musti alasid).

Sõlmja melanoomi korral on lööbeelemendiks ümbritsevast nahast teravalt piirdunud sinakas-must või roosakas sõlm diameetriga 1 – 2 cm. Kiire kasvu tõttu võib sõlm haavanduda.

Laigutaolise melanoomi korral on kolle algselt päevituspruunist kuni musta värvuseni, tumedamad alad võivad paikneda täppidena või võrgutaoliselt. Koldes on hästi nähtav nahajoonis. Kui koldesse tekib sõlm või nahajoonis kaob on pahaloomulisus välja arenenud!

Melanoomid võivad paikneda ka peopesadel (pöial), taldadel (suurvarvas), küüne loozhis, silmas ja limaskestadel. Küüneloozhis paiknemise korral levib pigmentatsioon küünevallile. Silma melanoomi on diagnoositud peamiselt atüüpiliste sünnimärkide sündroomiga inimestel.

Limaskestade maliigset melanoomi esineb rohkem mustanahalistel! (suu, genitaalid, päraku piirkond).

Subjektiivselt võib esineda kasvaja piirkonnas sügelust, valulikkust või inimene tunnetab kolde olemasolu.

Kui tihti peaks sünnimärke kontrollima? 

Tänapäeval kasutatakse sünnimärkide uuringuks dermatoskoope (ka digitaalseid) ja konfokaalset laserit. Soovitav on kõikidel inimestel käia kontrollis 2-aastaste vahedega ja riskifaktoritega inimestel kord aastas.

Uuring on kiire ja valutu, uuringut teostavad dermatoloogid. Saatekiri dermatoloogi juurde ei ole vajalik.

Kahtluse korral maliigsele melanoomile teostatakse koetüki rakutasandil (histoloogiline uuring) uuring vastavate markeritega. Eelistatakse eksisioonbiopsiat (kogu kolde kirurgiline eemaldamine). Suure kahtluse korral maliigsele melanoomile on lõikepiir 1 cm kolde servast!

Suurte kollete korral võetakse koeproov tumenenud või tihenenud alast.

Milline on melanoomi ravi?

Maliigne melanoom jaotatakse staadiumidesse IA,B; IIA,B; IIIA,B ja IV.

Ravi sõltub maliigse melanoomi staadiumist. Ravi teostavad reeglina onkokirurgid, hilisema staadiumi ravi onkoloog-radioloogid.

Kolde kirurgilisel eemaldamisel arvestatakse tuumori paksust. Ühemillimeetrilisele tuumori paksusele arvestatakse 1 cm tervet kude kolde välispiirist. Toimub ka valikuline lümfisõlmede dissektsioon ja mikrometastaaside (laialilevimine) kindlaksmääramine immuunokeemiliste analüüside (S-100, HMB-45) ja molekulaarbioloogilise tehnoloogia (PCR) abil.

Maliigne melanoom on immunogeenne tuumor, st. et võimalik on spontaanne remissioon. Koldes võib toimuda regressioon ja kaasneda vitiliigo (pigmendi kadu). Seepärast saab raviks kasutada mittespetsiifilist immunostimulatsiooni Bacillus Calmette-Guerin´i või Corynebabacterium Parvum´i tüvedega. Kasutusel on ka intra-arteriaalne jäsemete perfusioon Melphalan´iga, Interferoon-alfa, Interferoon-beeta, Interleukin-2 kombineerituna Interferoon-2-ga. Kasutusel on KIT geeni mutatsiooni mõjutamine CTLA-4 inhibiitoritega, näiteks Ipilimumab kombineerituna Bacarbazin´iga jt.

 

Varases staadiumis diagnoositud melanoomi prognoos on hea, hilisemas staadiumis avastatud melanoomil aga halb, mistõttu on oluline, et lisaks arstidele teavad ka tavainimesed, millist pigmendimuutust tuleb pidada pahaloomuliseks.