EESTI DISAINERITE PALJASTUS SELLEST, MILLINE ON ELU maailma moemajades tegelikult

Viibida praktikal või leida töö mõnes mainekas moemajas on tõenäoliselt iga noore moedisaineri üheks suurimaks unistuseks. Kui keeruline on seda unistust täide viia ja milline on elu glamuurse moemaailma kulisside taga, seda uurisime kolmelt andekalt Eesti naiselt, kellel on õnnestunud tõsta jalg üle Iris van Herpeni, Ralph & Russo ja Alexander Wangi moemaja lävepaku.

Moemaja: Iris van Herpen

Mariliis Niinel (25), kelle lemmikdisaineriks oli juba põhikooli ajal Iris van Herpen, avanes 2014. aastal võimalus Hollandisse praktikale asuda netist erinevaid disainereid ja nende kontakte otsides. Iris van Herpenile meili saates ei lootnud Mariliis algul suurt midagi, kuni sai kirja „We need you in 10 days”. „Esmalt oli intervjuu ja portfoolio esitlus ning seejärel proovitöö – pidin „SS15 Magnetic Motion” kollektsiooni kleidilõike tegema. Päeva lõpus pidin oma tööd esitlema ja sain vastuseks „Congratulations, this place is yours. See you tomorrow!” meenutab Mariliis, kes viibis mainekas moemajas kokku seitse kuud. Selle aja jooksul oli Mariliisil mitmeid erinevaid ülesandeid ning ta osales nii ready-to-wear kui ka couture-tiimi töös. Seega mõnel päeval õmbles andekas neiu butiikidesse riideid ja järgmisel päeval alustas juba mõne couture-kleidi kanga loomist. Kõige erilisemaks seigaks moemajas veedetud aja jooksul oli Mariliisi jaoks hetk, mil ta nägi oma kätega valmistatud kleiti Pariisi moenädala laval kõndimas ja hiljem nii Prantsusmaa kui Jaapani Vogue’i esikaanel. Koos disaineriga töötab Iris van Herpeni moemajas kokku vaid kolm inimest – Iris, stuudio assistent ja konstruktor. „Nemad on palgalised töötajad. Reaalselt valmistavad asju praktikandid, neid oli kokku 16-20,” täpsustab Mariliis. Iris van Herpen viibis ka ise igapäevaselt stuudios – igal hommikul olid koosolekud, kui ta jagas kõigile kätte ülesanded ja vaatas üle eelmisel päeval tehtu. „Tema ütles ka, millal on lõunapaus ja millal meie tööpäev lõpeb. Lõunapauside ajal sõi ta koos kõigi praktikantidega ja uuris meie elude kohta. Inimesena oli ta väga lihtne, siiras ja südamlik,” kirjeldab Mariliis moeloojat. „Stuudio elu sõltus väga ajast – kas tegu oli ajaga enne show’d või pärast show’d. Enne show’d oli täielik kaos, sealhulgas 16tunnised tööpäevad. Stressi oli palju! Pärast show’d oli natuke rahulikum. Inimesed olid väga toredad ja nalja sai palju.” Mariliis peab kogemust mõnes välismaa moemajas praktikal olla noore disaineri jaoks väga oluliseks. „See avardab silmaringi ja sa oskad ennast ka paremini positsioneerida – millised on sinu tugevamad ja nõrgemad küljed, mida peaks paremini tegema ja juurde õppima. Maailmas on nii palju andekaid inimesi ja see on äärmiselt hirmutav. Parim viis õppida on ikka parimatest parimate käe all. Väga inspireeriv on näha, kuidas maailmakuulsad disainerid töötavad, millesse nad usuvad ja mis neid inspireerib,” ütleb Mariliis. Moevaldkonna suurimaks erinevuseks Eesti ja välismaa vahel on Mariliisi arvates see, et välismaal on kõik rohkem käegakatsutav, unistatakse suurelt ja, mis peamine, tegutsetakse suurelt.

Moemaja: Ralph & Russo

Mirjam Kristianil (25) õnnestus 2016. aastal leida nii praktika- kui hiljem ka töökoht mainekas Londoni moemajas Ralph & Russo. „Sinna saamine oli kolme asjaolu tulemus – meeletult palju kandideerimist ja avalduste esitamist peale ülikooli lõpetamist, tugeva ja läbimõeldud portfoolio olemasolu, mida intervjuul ette näidata, ja edukas intervjuu peadisaineriga,” räägib Mirjam ning lisab, et sellisele positsioonile saamine tõepoolest nõuab väsimatut avalduste saatmist, õigete inimeste otsimist, kellele oma CV-d saata, ja järjepidevust. Peale kolme kuud moemajas võeti Mirjam praktikalt tööle, mis oli tema sõnul suures osas õigel ajal õiges kohas olemise tulemus. Nimelt otsis nende aksessuaaride tiim juba pikemat aega püsivamat tugeva iseloomuga assistenti ja osakonna peadisaineril sujus Mirjamiga koostöö niivõrd hästi, et tal oli suur soov neiu oma tiimi saada. Kuigi esialgu alustas Mirjam couture-rõivaste osakonnas, on ta nüüdseks ääretult tänulik sellisele asjade kulgemisele, kuna just see positsioon inspireeris teda disainerina ise oma aksessuaaride brändiga tegelema hakata. Kokku viibis Mirjam Ralph & Russo moemajas veidi alla aasta. Seal oldud ajal õppis Mirjam meeletult palju nii couture moemaja toimimise kui ka toodete loomisprotsessi kohta. „Vastab tõele, et sellises moemajas töötamine võtab sinult sageli kogu su ärkvelolekuaja ja rohkemgi veel,” tõdeb Mirjam, kes töötas otseselt peadisaineri assistendina ning käis temaga sageli Euroopas tootjate juures kaasas. Mirjami tööülesanded varieerusid uute ideede loomisest kuni tootearenduse ja tehniliste jooniste tegemiseni. Mirjami sõnul peab sellises kohas disainimeeskonnas töötamiseks olema oma valdkonna fanaatik. „Inimesed on väga oma ala professionaalid, sageli ka keerulised isiksused ja loomingulise ning omapärase mõtlemisega, kuid õppida on seal inimestelt palju,” leiab Mirjam. Erilisena on Mirjamile sellest ajast meelde jäänud Pariisi moe-show jaoks töötamine, mil vahetult enne show’d sai ööd ja päevad kollektsiooni viimistletud. „Show lõpuks oli tunne, nagu oleks maailma vallutanud. Hilised tunnid möödusid tavaliselt värvide, materjalide valimise ja kollektsiooni terviku loomisega. „See on imeline tunne, kui ajad taga võrratut tulemust ja naudid protsessi, mitte töötundide täistöötamist.”

Moemaja: Alexander Wang

Gerly Pesoril (27) avanes viis aastat tagasi võimalus pääseda praktikale armastatud moelooja Alexander Wangi moemajja tänu sellisele sponsorprogrammile nagu Balti-Ameerika Vabaduse Fond. „Kõik käis väga kiirelt ja kuidagi üllatavalt lihtsalt. Seetõttu tundus kõik väga sürreaalne ja uskumatu, samuti veidi hirmuäratav,” kirjeldab Gerly oma emotsioone, mil sai teada, et on pääsenud Wangi juurde praktikale. Praktikal viibis Gerly täpselt ühe aasta ja selle aja jooksul nägi ja õppis noor naine kõige enam seda, kui tähtis on tiimitöö. Põhiline tööülesanne oligi disainerite ja tootmismeeskonna abistamine igapäevases loome- ja tootmistöös. Alexander Wangi moemajas töötab umbes 200 inimest. Igas tiimis töötab mitu disainerit (pea-, vanem-, nooremdisainer ja disaineri assistent) ning nendega koos töötas Gerly igapäevaselt. Alexiga kohtus ta aga igal koosolekul ja mõnikord ka maja peal. Koosolekuteks oli tavaliselt suhteliselt limiteeritud aeg, seega oli moelooja alati väga kiire, konkreetne ja enesekindel. „Otsuseid võttis ta vastu väga kiirelt ja julgelt. Minu kui aeglase eestlase jaoks oli see kõik väga imetlusväärne,” räägib Gerly. Üldine õhkkond olenes perioodist, kuid tavaliselt käis kõik suhteliselt tempokalt, samas sõbralikult ja kokkuhoidvalt. Stereotüüpse filmidest ja sarjadest nähtud õhkkonna, jaburate ülesannete ja tööalase kiusamisega Gerly Alexander Wangi moemajas kokku ei puutunud. Gerly arvates on Eesti ja välismaa moemajade vahel nii palju erinevusi, et kõike ei ole isegi mitte võimalik lahata. „Põhilisteks erinevusteks on aga see, et suurtel moemajadel on kiirus, süstemaatilisus ja produktiivsus. Kuna aga asukoht ja klientuur ja vajadused on täiesti erinevad, siis on ka neid raske võrrelda,” arutleb Gerly. Praktika nii mainekas moemajas noore disaineri jaoks on Gerly arvates üks olulisemaid kogemusi, kust edasi minna. „Suures moemajas töötamine annab lisaks töökogemusele ka väga hea elukooli, kus sa õpid iseennast tundma. Ka ebameeldivad kogemused tulevad tegelikult kasuks, nendest õpib lõpuks kõige rohkem,” leiab Gerly. New Yorgis elamine ja töötamine tähendab aga seda, et peaaegu iga päev on üllatusi täis ja mingis mõttes meeldejääv. Tööalased tipphetked Gerly jaoks olidki New York Fashion Week’i show’d, kus mitme kuu raske töö kulmineerus.

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar oktoober-november 2018.