EESTLANNA KADI PAISTE põnev elu marsruudil Tallinn-London-Rio de Janeiro

Kohtun lummavalt kauni Kadiga ühel oktoobrikuu õhtul Tallinna vanalinnas. Õues on juba kargelt külm, kuid Kadi päikesepruunid põsed ja säravad silmad räägivad hoopis teist juttu – ta on kohale lennanud pühakute linnast Rio de Janeirost, jutustades meile oma loo marsruudilt Tallinn-London-Rio-Tallinn.

Kui Kadi Paiste (30) juba rohkem kui kümme aastat tagasi kodumaa tolmu jalge alt pühkis ja Londonisse elama asus, polnud tal aimugi, et juba mõne aja pärast elab ta hoopis Brasiilias, Rio de Janeiros, ühes maailma suurimatest linnadest, olles muuhulgas ära õppinud kohaliku keele, omandanud magistrikraadi ärijuhtimises ja teinud muljetavaldavat karjääri Clubhouse Rio ülesehitamisel.

Aga alustame algusest...

Kohusetundliku tüdrukuna astus Kadi pärast gümnaasiumi lõpetamist sisse Tartu Ülikooli ning asus seal õppima ajakirjandust ja suhtekorraldust. Kuna Tartu elu talle üldse ei sobinud, tõi Kadi oma ainepunktid Tallinnasse üle ning astus sisse hoopiski Balti Filmi- ja Meediakooli. Suvel tabas teda mõte pikemale reisile minna – esmalt üheks kuuks Londonisse, kus sõbradki juba ees ootamas. Kuu sai läbi, aga tagasi Kadi veel tulla ei tahtnud, nii sündiski otsus Londonisse jääda. „Tegin sellise kurva kõne emale, et teda teavitada, kõigepealt selleks, et raha on juurde vaja (naerab – toim), ja teiseks, et ma võtan akadeemilise.”

Tööle asus Kadi Londonis, nagu noored tüdrukud ikka, ettekandajana, aga juba paari kuu pärast tehti talle ettepanek alustada tööd kontoris, kus tema ülesandeks sai kahe baari ja ühe ööklubi organisatoorne pool, selleks et õhtul kõik toimiks (ingl k operations manager). Eestist võetud akadeemilise aasta jooksul tekkis Kadil mõte hoopis Londonis õppima asuda. Erinevaid koole otsides leidis ta Central St Martinsi kolledži, mida peetake üheks tunnustatuimaks kunstiülikooliks Euroopas. „Kuna mul endal üldse kunstiannet ei ole, siis ma leidsin sealt sellise eriala nagu kunstikommunikatsioon ja -kriitika, mille alla läks ka kuraatoritöö.” Kui Eestis on nõue, et gümnaasiumi lõpus peab tegema viis eksamit, siis selleks, et Central St Martinsisse sisse saada, oli vaja kuut eksamit. Õnneks päästis Eestis läbitud ülikooliaasta ning kogutud ainepunktid. „Tegin seal katsed ära ja sain sisse!” jutustab Kadi õnnelikult oma sisseastumiskatsetest.

„St Martins on super kool! Kuigi ma kunstiga täna ei tegele, siis sain sealt kogemusi ja tutvusi ja sellist teistmoodi ülikoolitunnetust. Eestis on kõik väga akadeemiline, seal oli kõik hästi loominguline, loenguid oli suhteliselt hõredalt, iseseisvaid töid ja kirjutamist muidugi rohkem, palju pidi tegema praktikaid ning koostööd kunstigaleriidega,” räägib Kadi oma täiesti teistmoodi õppekogemusest. „Aega jäi mul siiski üle ja jätkasin samal ajal ka tööga ning läksin edasi juba seda teed pidi, mida ma ka praegu teen – ürituste korraldamine ja üritusturundus.”

„Londonisse minek ei olnudki niivõrd otsus, kuna ma esialgu ei arvanud, et sinna jään – see tuli iseenesest ja aja käigust. Ma olin Londonis varem käinud turistina, aga kuna mulle väga meeldis seal ja mul oli kõigest nii positiivne elamus ja ka inimesi seal ma juba tundsin, siis oli lihtsalt julgem minna,” räägib Kadi sellest, miks ta alguses just Londonisse sattus. „Mis mind muidugi ka esialgu sinna tõmbas, oli see suurus, kultuur, muusika, üritused, võimalused, Londonist on nii lihtne igale poole mujale edasi reisida, inimesed. Selline kultuuride mix on seal väga lahe! Samas hakkas see kõik mind aja möödudes väsitama, lõpuks ma enam nii rõõmus ja roosa seal ei olnudki! Kuigi mul oli väga lahe töö, mida ma nautisin, siis hall igapäev hakkas võimust võtma ja Londoni rat race lõpuks tüütas ära,” räägib Kadi põhjustest, miks ta enam Londonis elada ei tahtnud. Toonase elukaaslasega koos tekkiski mõte Brasiiliasse minna! Kuna Euroopas oli just seljatatud majanduskriis, aga seal hetkel kõik õitses, siis tunduski see otsus ainuõige olevat. „Sellest hetkest, kui see mõte tekkis, läks ikkagi terve aasta aega, enne kui me lõpuks oma asjad korda saime ja sinna olime valmis kolima.”

Elu Rios

2011. aasta oktoobris koliski Kadi Brasiiliasse, Riosse, otse Ipanema rannale. „Seal oli kõik ikka väga teistmoodi, päike säras, ilm oli soe, liivarand kohe ukse ees,” meenutab Kadi esimesi emotsioone oma uuest kodust. Kuna alguses ei olnud tal võimalik vastava viisa puudumise tõttu seal tööle hakata, jätkas Kadi oma senist tööd distantsilt. „Selle viisa tegemisega oli suur jama, ma ei ole näinud ühtegi teist kohta, kus bürokraatia on nii hull kui seal. See on täiesti uskumatu, peab päris palju kannatust olema! Iga asja jaoks on seal oma spetsialist, aga ükski spetsialist ei tea tegelikult mitte midagi,” kirjeldab Kadi esimesi takistusi sisseelamisel. Tööviisa saamine osutuski ületamatult keeruliseks ning selle selle asemel otsustas Kadi hoopis kooliviisa taotleda ning magistriõppesse astuda. „Otsisin välja mõned ingliskeelsed MBA kursused ühes parimas äri- ja õigusülikoolis, Fundaćão Getulio Vargas Instituudis, aga siis tuli välja, et nad ei saanud piisavat arvu inimesi täis ja pistsid mu hoopis portugalikeelsesse gruppi,” meenutab Kadi seda, kuidas sai alguse tema kohaliku keele õpe. „Alguses loengutes mitte midagi aru ei saanud, raamatuid lugesin nii, et ühe peatüki lugemine võttis terve õhtu aega, kuna peaaegu igat sõna tuli tõlkida, et asjast aru saada. Muidugi ma ka guugeldasin hästi palju, sain võtmesõna kätte ja siis lugesin inglise keeles... Kokku kestis see õpe kaks aastat ja kooli lõpus ma juba rääkisin soravalt portugali keelt,” jutustab Kadi sellest, kuidas on võimalik võõras keeles õppima asuda ja keel paari aastaga selgeks saada.

Professionaalselt peab Kadi oma suurimaks saavutuseks boutique-hotell ja privaatliikmeklubi Clubhouse Rio ülesehitamist. „See, mida selleks läbi tuleb teha, et üks koht üles ehitada, sõna otseses ehitamise mõttes...” jääb Kadi hetkeks mõttesse ja lisab, „firma asutamine, paberite ajamine, personali palkamine, tarnijate leidmine, turundus ja muud pisidetailid, kõik see on nii-nii keeruline ja vajab tõsist pingutust.”

Parimaks stressimaandajaks, mis teda ka sellest eluetapist läbi aitas, peab Kadi rannavollet. „Olen suur rannavolle fänn ja Rios on muidugi ideaalsed tingimused selleks – suurepärased treenerid ja kaaslased, kellega mängida,” kirjeldab Kadi oma hommikurutiini Rios, kui tunnike rannavollet on hetk, mil ta unustab kõik muu.

Clubhouse Rio näol on tegemist liikmeklubiga, mis on osa suuremast kontseptsioonist nimega Oasis Collections, mis tegeleb lühiajalise korterite ja majade üürimisega mitmetes suurlinnades. „Liikmeklubina Eestis teatakse näiteks NoKu klubi, maailmatasemel näiteks Soho House’i, Clubhouse Rio täpsemalt öeldes ongi eraklubi kunsti- ja loovinimestele, kes tegelevad moe, muusika või mis iganes muu alaga,” jagab Kadi selgitusi, mida taoline klubi endast kujutab.

„Oasis Collectionsi esindajaga sain tuttavaks ühe Londoni kontakti kaudu, kes palkas mu sinna tegevjuhiks ja see hõlmas siis kõike alustades ehituse esimesest päevast lõpetades uste lahtitegemiseni,” võtab Kadi lühidalt kokku oma tööülesanded Clubhouse Rio tegevjuhina. „See projekt sai läbi selle aasta juunis ja tegelikult on mul väga hea meel, et ma seda tegin. Stress oli küll suur, aga see kogemustepagas, millega ma sealt ära tulin, on vägev,” on Kadi oma saavutuse üle õnnelik.

„Kuna töö oli nii tihe ja ma ei olnud juba aasta aega saanud kodus käia, olin ennast seal läbi põletanud ja väsinud ning otsustasin, et tulen koju,” võtab Kadi kokku, miks ta hetkel Eestis on. „Soovitasin oma kohta ühele oma sõbrannale, aitasin tal CV kokku panna ja andsin talle vihjeid, kuidas erinevate inimestega suhelda ja lõppkokkuvõttes ta saigi selle töö. Lisaks sellele sai ta ka minu endise korteri, kus ma elasin, nii et nüüd naudib ta seal n-ö minu elu ja mul on tema üle väga hea meel,” on Kadi ka sõbranna edu üle õnnelik.

Kodumaaga on Kadi kogu selle aja jooksul siiski tihedalt seotud olnud, tal on väga lähedased suhted oma ema ja vanavanematega, kelle juures ta igal võimalikul vabal hetkel koertega mängimas käib.

Kurvikad naised ja bling-bling

Kui nüüd Riosse tagasi minna ja sealset elu veidi lähemalt uurida, jutustab Kadi: „Inimesed on Rios rõõmsameelsed, suhteliselt kaootilised, kellegi peale seal loota ei tasu. Kuigi nad on väga sõbralikud, siis suuri plaane pole mõtet kellegagi teha, enamik asju öeldakse lihtsalt viisakusest,” iseloomustab Kadi tüüpilist carioca’t (Rio kohalik elanik – toim). „Kui eestlane ennast lõpuks avab, siis ikka suhteliselt põhjalikult, carioca on pigem pealiskaudne, ta paistab hästi avatud, aga oma privaattsooni kedagi väga lasta ei taha. Aja jooksul muidugi tekivad sõbrad, kellele näidatakse oma kodu ka. Nii rikas kui vaene, nad oskavad siiski elu nautida, inimesed ei ole nii muserdunud kui siin pimedates Põhjamaades,” võrdleb Kadi eestlasi ja carioca’sid.

„Suhtluskultuur ja tänavapilt on Rios üsna rõõmsameelsed, vahel juhtub, et mõnel jääb kommetest puudu, aga seda juhtub igal pool,” naerab Kadi. „Mood on seal väga eklektiline – neile meeldib selline bling-bling ja naistele muidugi meeldib kanda hästi liibuvaid riideid. Siis on neil seal sellised sportimise kostüümid, mida on tänavapildis väga huvitav jälgida – tõmmatakse selline hästi ümber lükrast kombekas selga, selle peal on peaaegu põlvedeni üles tõmmatud sokid ja tossud jalas, lisaks selline peapael-nokkmüts. Ja kõik see on hästi kirev, sokid on tavaliselt valged, ja kindlasti hästi palju meiki peal,” kirjeldab Kadi sealset eriskummalist power walk’i kostüümi. Kadi sõnul on inimesed seal palju vabamad ja tunnevad end oma nahas hästi. „Piitspeenikesed naised ei ole seal väga moes, hinnatakse head figuuri, pigem musklis ja kurvikas kui ülipeenike,” kirjeldab Kadi sealset naiseideaali.

„Kui ma sinna alguses koos oma elukaaslasega läksin, siis olime mõlemad võõramaalased ehk gringod nende jaoks ja seoses sellega koosnes meie suhtlusringkond peamiselt teistest gringodest ehk Rios elavatest võõramaalastest. Igapäevaselt lävisingi teiste tüdrukutega, kes olid samuti sinna oma meestega läinud, aga kes olid ikkagi välismaalased. Kui ma oma endisest elukaaslasest seal olles lahku läksin, oli see mõnes mõttes nagu õnnistus, sest siis Rio tegelikult alles avanes minu jaoks, siis tutvusin ma nende inimestega, kellega ma praegu suhtlen. Võõramaalastega on veel see asi, et nad kas lähevad kuhugi edasi või koju tagasi,” kirjeldab Kadi oma sõprusringkonna kujunemist, kellest 90% on hetkel carioca’d.

Tuleviku osas ei pane Kadi ühtegi ust kinni. „Olen rahutu, püsimatu elustiiliga, kui ma ühe asja olen ära teinud, siis ma tahaks edasi liikuda! Ma ei välista midagi, kümne aasta pärast võin olla siin, võin olla seal, aga pigem tõmbab mind soojematesse kohtadesse. Olen mõelnud, et võiks aasta näiteks New Yorgis veeta, Californias võiks päris lahe olla,” mõtiskleb Kadi oma tuleviku üle, olles avatud uutele salapärastele võimalustele...

Kadi soovitused, kui hing ihkab Eestist ära:

• Ole hästi avatud, inimesed on need, kes sind alati edasi aitavad!
• Äraminek tuleks eelnevalt oma pereliikmetega läbi arutada!
• Vali välja koht, kuhu minna! Selgita välja, mis on just sinu jaoks oluline ja kas see paik vastab sinu ootustele!
• Kindlasti soovitan kõikidel noortel vähemalt aasta Eestist eemal olla – maailm on nii segunenud, et peab õppima tundma teisi kultuure, aru saama ka teistsugustest väärtustest ja mitte hukka mõistma nii äraminejaid kui tulijaid.
• Raskuste ees ei tohi põnnama lüüa, neid tuleb välismaal ette iga päev!
• Saa osa sealsest kultuurist! Kindlasti tutvu kohalikega!

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar, talv 2015

Tekst: Annaliisa Köss