EKLEKTILISELT ELEGANTNE ametnik Annikky Lamp
Pilt: Laura Nestor

Kellele on tarvis veel üht elustiiliblogi? Just nii mõtles aastaid tagasi Annikky Lamp (37), Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusteemade pressiesindaja Brüsselis.

Ühel hetkel oli aga tahtmine nii suur, et blogi saigi valmis. „Ajastus oli täiesti hullumeelne, keset Kreeka euroalast lahkumise hirmu. Jõudsin töölt kell kolm öösel koju ja kell seitse tõusin jälle üles, et raamatutest ja huulepulkadest kirjutada,“ räägib tänaseks ülipopulaarse blogi lifeinacoldclimate.com eestvedaja. 

Annikky on ametilt kommunikaator, kes on oma aastatepikkuse karjääri jooksul ajakirjanikele saanud rääkida nii Kreeka kriisist, Itaalia eelarvest kui ka majandus- ja rahaliidu lõpuleviimise plaanidest. „Kõigile see ilmselt just otsatult paeluv ei tundu, aga minu jaoks on huvitav ja oluline. Olin Komisjoni meediatiimis esimene eestlane ning naudin endiselt väga, et kolleegide hulgas on esindatud pea kõik Euroopa rahvad. Vahepeal tegin 10-kuuse kõrvalepõike Eesti eesistumise kõneisiku rolli. Eesistumise eripäraks on, et pead meediaga suheldes katma meeletu koguse teemasid, IT-st põllumajanduseni ja energeetikast sotsiaalvaldkonnani välja, mis on ühtaegu nii tapvalt põnev kui ka lihtsalt tappev. Meeskonna- ja missioonitunne oli ses ametis samuti täiesti hingetuks võttev.“

Tööpäevad selles ametis on tavaliselt pikad ja pingelised. „Eesistumisega võrreldes on praegune aeg rahulikum ja öösse töötamist tuleb ette harva. Siis aga oli tavapärane, et läbirääkimised kestsid hommikuni ning pressikonverentse sai juhatatud ajal, mil normaalsed inimesed ärkavad,“ meenutab Annikky, kes tavaliselt jõuab tööle natuke enne üheksat. „Meediale heidan pilgu peale ja esimesed meilid vastan kodus. Kella kümneseks koosolekuks, kuhu koguneb meie enam kui 50-liikmeline tiim, peab olema selge, mis maailma ajakirjanduses toimub ning mis teemal ja mida peame olema valmis ütlema. Iga päev kell 12 on Komisjonil meediabriifing, kus ajakirjanikud võivad küsida absoluutselt kõike,“ räägib Annikky, kelle sõnul kogu hommik möödubki selleks valmistumise tähe all ja väga intensiivses tempos. Nii on naine kolleegide seas kurikuulus selle poolest, et unustab lõunale minna. „Proovin olla tubli ning pärast briifingut midagi ikka ampsata.“ Ideaalis teeks Annikky seda koos mõne ajakirjaniku või eksperdiga. „Brüsselis on Financial Timesi toimetaja või ELi ühe parima eelarvespetsialistiga kohvi joomine täiesti realistlik plaan ja see on suur privileeg.“

Päeva teine pool kulub süvenemist nõudvatele pressiteadete, memode ja artiklite kirjutamisele, ajakirjanike tehnilisematele küsimustele vastamine, telefonitsi briifimisele ja planeerimiskoosolekutele. „Tihti tuleb juures olla, kui volinikud intervjuusid annavad või jälgida, mida teised olulised inimesed majandusteemadel ütlevad. Päeva lõpetan kiire ülevaatega sellest, mis homme ootamas, et stardis mitte magama jääda,“ naerab naine, kes püüab kontorist lahkuda hiljemalt kell kaheksa õhtul. „Kuigi see pole lihtne,“ lisab ta. „Kui Brüsselis kogunevad rahandusministrid või Komisjon ise pressikonverentsi plaanib, lööb see kõik kaardid segi ning keskööni kontorisse jäämine on tavapärane. Meilidel ja meedial tuleb silm peal hoida muidugi ka siis, kui kontorist õnnestub mõistlikul ajal jalga lasta,“ räägib Annikky, keda kontori ukse sulgudes ootab hoopis teine maailm.

Enda väike maailm

„Eks blogi ongi tasakaaluks mu üsna tõsisele ametile,“ rõõmustab Annikky. „Ma olen alati oma põhitöö kõrvalt kirjutanud, aga Eestist ära kolides muutus see vajadus kuidagi eriti karjuvaks. Blogi on minu enda väike maailm, kus teen täpselt seda, mida ise tahan. Kuna mul kommertseesmärke pole, ei sõltu ma kellestki ning see vabadus on väga nauditav. Lisaks leidub üle maailma tuhandeid inimesi, kes viitsivad mu tegemisi jälgida, mis on nii südantsoojendav.

Pole just väga tavaline, et ametnik riietub monokroomsete toonide ja klassikalisetele lõigetele vastupidiselt – värviliselt ja pilkupüüdvalt. „Mul on vedanud, et minu stiilihuvisse on alati kas positiivselt või siis vähemalt leebe heatahtlikkusega suhtutud,“ leiab naine. „Kindlasti on ka neid, kes peavad mu valikuid kohatuks, aga näkku ütlema pole tuldud,“ rõõmustab ta. „Ise usun, et kui oled oma töös hea, on keerulisem ka su riietevalikust probleemi tekitada. Ja eks ma olen juba täiskasvanud naine, enesekindlus aitab! Kui su olek saadab selge signaali, et litritega seelik on täiesti adekvaatne tööriietus (mõtlemist see ju ei sega!), kipuvad inimesed sinuga nõustuma.“ Annikky sõnul on kolleegid on pettunud, kui ta vaoshoitumalt riietub. „Täna käisin tööl lihtsas tumesinises kašmiirkampsunis ja sama värvi pükstes. Kohe küsiti, et kus on värvid?“ naerab naine, kes sai kõige südamlikumat tagasisidet oma riietele eesistumise ajal, kui võttis eesmärgiks pressikonverentse juhtides ainult Eesti disainerite riideid kanda. „See tähendas üle 20 komplekti ja viis mu pankroti äärele, kuid minu jaoks oli asi pingutust väärt.“

Laia ampluaaga stiil

„Mul on üsna lai ampluaa – sportlikust igapäevastiilist maksimaalse glamuurini välja,“ vastab Annikky küsimusele, millised on kõige temalikumad riided. „Tunnen end ühtmoodi mugavalt teksades ja bleiseris; pliiatsselikus ja tviidjakis; maani õhtukleidis ja stilettodes; kampsunis ja kummikutes,“ jutustab naine, kellele meeldivad lihtsad lõiked ja sihvakad siluetid, traditsiooniliselt mehelike ja naiselike elementide koosmõju ning tekstuuride ja stiilide kontrastid. „Siidist midipikkuses slip-dress maskuliinse pintsakuga, millel käised üles kääritud, on näiteks väga minulik kombinatsioon. Või siis teksad rabavates värvides kimonojaki ja koletossudega. Kui ma püüan oma stiili kahe sõnaga kokku võtta, siis ehk „eklektiline elegants“? Ehkki teised peavad hindama, kas seda ka saavutada õnnestub,“ naerab naine, kellel sõnul ei ole asja, mida ta kohe kindlasti selga ei nõustuks panema. „Loomulikult leidub neid, mis mu keha või stiiliga just ideaalselt ei sobi, aga maitse muutub ning silm areneb: iial ei tea, mis kunagi võib meeldima hakata. Stiilireeglid, käsud-keelud irriteerivad mind kohutavalt ning mul puudub igasugune soov teistele ette kirjutada, kuidas peaks riides käima. Muidugi on esemeid, mille võlu jääb mulle tabamatuks, aga ma ei peagi kõige võlu tabama. Igaühele oma.“

Kui riietud silmapaistvalt, siis üsna tõenäoliselt satud ka koomilistesse situatsioonidesse. Seda on otse loomulikult juhtunud ka loo peategelasega. „Kord mind sõbra sünnipäevale sõidutades arvas taksojuht, et olen teel enda pulma. Teinekord kandsin Estonia uusaastakontserdil nii hiiglaslikku seelikut, et pidin paluma end kõige äärmisele istmele ümber paigutada – tooliridade vahele ei mahtunud seelik kuidagi ära. Aga mul on ka t-särk kirjaga Girls Can Do Anything, mis toob inimestele alati naeratuse näole. Vähemalt seda sorti inimestele, kellega mina ühtekuuluvust tunnen.“

Pisult kreenis garderoob

Annikky garderoobis valitsev värvigamma on üsna kirju ja lemmikud muutuvad pidevalt, aga pole vist ühtegi värvi, mida ta ei selga ei paneks. „Kõik oleneb täpsest toonist. Must, valge, beež, hall ja punane on alati esindatud, aga praegu on kapis näiteks ka rohkelt smaragdrohelist, sinepit, karamelli, puudersinist ja kahvaturoosat. Mustrite osas olen tiba tagasihoidlikum, kuid mul on näiteks märkimisväärne opulentsete brokaatseelikute kollektsioon,“ räägib naine, kes tunneb end ka  mustas, hallis ja neutraalsetes toonides suurepäraselt ning kannab neid tihti. „Ma lihtsalt vajan vaheldust. Mu meelest on erinevad toonid üks elu suurtest rõõmudest – nad on lihtsalt ilusad ja kõige kiirem tee misiganes emotsioonini, mida tahad edasi anda. Visuaalselt uudishimuliku inimese jaoks pakuvad värvid nii palju võimalusi ja mängulisust. Eelmisel nädalal näiteks tabas mind veendumus, et sirelililla ja salveiroheline on geniaalne kombinatsioon, aga ilmselt pean selle katsetamisega natuke soojemat ilma ootama.“

Annikky sõnul kipub ta ostma liiga palju seelikud ning vähem toppe ja kogu garderoob on seetõttu „pisut kreenis.“ „Plisseerseelikud, brokaatseelikud, tviidseelikud, pliiatsseelikud, satiinseelikud, litterseelikud – kõiki on mul mitu,“ loetleb ta ja lisab, et iga vähegi normaalse inimese jaoks on tal ilmselgelt liiga palju ka õhtukleite – umbes 30 ringis. Enda kaitseks ütleb Annikky, et kasutab neid tihti: „Panen pika kleidi selga pea iga kord, kui teatris, kontserdil või muul üritusel käin. Kui ise peo korraldan, kannan tihtipeale õhtu jooksul mitut kleiti – aastaid tagasi tegin ühe kostüümivahetuse ja nüüd on see juba nagu traditsiooniks kujunenud. Õhtukleitide plussiks on ka see, et nad väga ei vanane – kaunis kangas ja maani lõige sobivad alati, eriti kui nad on mõõdu järgi tehtud. Ma just möödunud jõulude ajal kandsin kleiti, mille koodnimi on „Külmetav bojaaritar“ ja mis on julgelt kümme aastat vana.“

Naine ei mäletagi aega, kus poleks teadnud, mida ta tahab kanda. „Hädad on ikka olnud kuskil mujal: kas pole vajalikke asju saada või on nad liiga kallid. Tihti on mu maitse olnud liiga ebapraktiline, reaalsusega sobimatu. Probleemiks on ka see, et mulle meeldivad nii paljud asjad – kõike tahaks kanda!“ naerab Annikky.

Osta vähem ja paremini

Brändid on naisele abiks eelkõige orienteerumisel. „Kõiki maailma riided ju ei suuda selga proovida ning kaubamärgid aitavad sorteerida. Minu jaoks on tihtipeale disainer olulisem kui kaubamärk – Celine enne ja pärast Phoebe Philot on kaks väga erinevat asja (nende päikeseprillid olid parimad!) ning Raf Simonsit jälgin, kuhu iganes ta ka läheks. Mu personaalse stiiliga haakuvad hästi korraliku moedoosiga moodsate naiste brändid nagu Roksanda Ilincic, Victoria Beckham, Attico, The Vampire’s Wife,“ loetleb Annikky ja lisab, et kui vaid saaks, telliks ta pool oma garderoobi kadunud Alexander McQueenilt. „Nädalavahetuse rõivad võtaks The Row'st. Alessandro Michele käealune Gucci tundub endiselt tore ja ega ma ära ei ütleks, kui keegi kingiks mulle Hermès'i Kelly. Igapäevane reaalsus on sageli ikka Zara ja & Other Stories. Everlane ja Sezane on samuti sümpaatsed mõistlikuma hinnaga brändid.“ Naise enda kalkuleeritumad ja kulukamad ostud on olnud kõik kallimad kingad ja kotid.“ Tänu sellele on nad end üldiselt ka ära tasunud. Oma Gucci loafereid kandsin kaks aastat peaaegu iga päev ja küllap kannan ka edaspidi.“

Annikky süda põksub kiiremalt ka Eesti disainile. Kui on tarvis pidulikku kleiti, on naise esimene peatus alati Embassy of Fashion. „Riina Põldroos, Ketlin Bachmann ja Aldo Järvsoo – kõik disainivad jalustrabavaid tualette,“ leiab naine. „Klassikaliste töörõivaste osas pole Lilli Jahiloole vastast. Kvaliteet on imeline ning lõiked läbi mõeldud. Kuigi mulle väga meeldib kui ta teeb vahel vähem klassikalisi asju! Guild pakub erakordselt lahedat moodsat rätsepatööd ja nende materjalid on vapustavad. Inga Vatsk-Laasner teeb kõike supertüünelt. Väga ootan, et Karolin Kuusik ja Liisi Eesmaa jälle oma kollektsioonidega välja tuleks – igatsen esimese lillelapselikku perfektsionismi ja teise loovat hullust. Uus bränd The Korsar tekitab ka põnevust!“

Mis puudutab tarbimist ja ületarbimist, üritab Annikky kogu aeg natuke paremaks muutuda. „Osta vähem ja paremini, võõrutada end kiirmoest ja uurida, kuidas ja millest riided on tehtud. Väldin üliodavaid riideid ja kui võimalik, siis sünteetilisi materjale ning ka karusnahka ei kanna. Õnneks on mul peres palju naisi, kes mu soosingust langenud riided tänulikult vastu võtavad, nii et päris raisku ei lähe naljalt midagi.“

 

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar märts-aprill 2019.