Elina: rasedus jätab igale naisele omamoodi jälje
Pilt: erakogu

Rasedus ja sünnitus on naise jaoks pikk protsess ja seega jätab see kindlasti igale naisele mingi jälje. Olgu see siis emotsioone täis või pigem oma kehaga pahuksisse minemine või hoopis tõdemine, et "OHH, mina näen küll välja täpselt selline nagu polekski sünnitanud..". Ka neid sõnu kostub siit ja sealt päris palju. Ka mina olen seda kõike kogenud kaks korda ja nüüd, kus ma olen kahe imearmsa lapse ema, ei kahetse ma midagi, isegi mitte siis, kui tean, et minu keha pole enam see, mis 10 aastat tagasi ja peeglisse vaadates näen seal kõhu peal olevaid rasedusarme  ja väikest punnkõhtu, mis kunagi ei lase unustada, et olen sünnitanud naine.
Just peale teist rasedust olen ma hakanud oma keha rohkem austama just tänu kogemusele, kus kokkuvõttes kõik on paigast ära, mingiks hetkeks on 90% naistest mitte rahul muutustega nende kehas  ja üritavad midagi ette võtta, et saada tagasi kas siis nn barbifiguur või vähemalt midagi ligilähedast sellele, millised me välja nägime.
Täna hommikul peeglisse vaadates tundsin ma tugevat kihku minna välja jooksma või vähemalt teha midagi, mis minu füüsilist toonust natukenegi tõstaks ja kuna nüüdseks on pea 2 kuud Sebastiani sünnist möödas, siis kihk ratta selga hüpata või jooksma minna on suur. Vaikselt olen juba treeninud kodus Grosstraineril nii 40 min päevas. Kuigi selle aja pean ma näpistama ajast, millal võiksin puhata või lapsega tegelda. Kõhulihaste toonuse tõstmisega ei tahaks veel kiirustada. Ja alguses on see kindlasti pingutust nõudev, kuna keha tundub nii raske ja selle ülesvedamine pingutust nõudev. Kevadel, kus enamustel inimestel on väsimus ja tülpimus pikast talvest ja venivast kevadest, on minul just vastupidi energiat rohkesti. Olen nüüdseks kaalus peaaegu samas seisus tagasi, mis enne Sebastiani, kuid  oma keha jaoks oleks siiski veel väga palju vaja ära teha. Raseduseelsed teksad lähevad juba jalga, kuigi naljatades paar nädalat tagasi ütlesin sõbrannadele, et tuleb hakata vist seebiga teksaseid jalga ajama.. Eks see rasedusjärgne vormi taastamine ongi individuaalne igal naisel. Mina pean pigem tõdema fakti, et teine rasedus on mõjunud siiski niivõrd, et pean tõsiselt trenni tegema, et taastada lihaste algne toonus. Eks just keisrilõige teeb ka oma töö, sest puutumata ei jää lihased, mis läbi lõigatakse, ja juba selle lihase taastumine võtab palju-palju aega. Noorematel ja treenitud naistel on kindlasti kergem saada tagasi see, mis 9 kuud on kehaga teinud. Eks me kõik aegajalt tunneme masendust ja kritiseerime ennast, aga miks peaks sünnitanud naine välja nägema nagu mittesünnitanud? Ei peagi. Minu elukaaslane on mind alati  julgustanud just selles osas, et miks ma peakski olema selline nagu 10 aastat tagasi... Mina olen ju ema!
Ma tean, et kui palju minu keha ka muutunud pole, on mind õnnistatud siiski kahe armsa lapsega. Päike paistab ja kevad on juba alanud. Emmed välja ja vankri- ja kärurallile. See ju ka treening omaette, mis paneb silma särama ja ennast mõnusamalt tundma

Päikest!
Elina