EMA VAKTSINEERIS OMA last ühiskonna survel ja kahetseb nüüd väga oma otsust
Foto: shutterstock

Vaktsineerimine on teema, mis pea alati kirgi kütab ning inimesed kaheks leeriks jaotab - on neid, kes pooldavad vaktsineerimist ja lasevad oma lastele kõik kohustuslikud vaktsiinid teha ning neid, kes vaktsineerimist mingil juhul ei poolda ning oma lastele ühtegi vaktsiini teha ei lase. Hiljuti juhtus ühe tubli Eesti ema lapsega olukord, mille tagajärjel sai temast täielik vaktsineerimisvastane. Oma kogemust vaktsiiniga jagas naine ka enda blogis Maakas pajatab

"Nonii, poisid ja tüdrukud! Te ei kujuta ette. Mina ise poleks ka kunagi ette kujutanud, aga tänaseks on saanud minust vaktsineerimisvastane ema.

Pärast eelmist blogipostitust ning lisaks pärast eilset postitust ravimite ja vaktsiinide kõrvaltoimete grupis on nii mu blogi postkast kui ka isikliku konto postkast umbes. Umbes emade kirjadest, kellel on täpselt samamoodi läinud nagu meil Hermaniga. Mõnel kordades hulleminigi.

Neid inimesi ja lugusid on kordades rohkem kui ma oleks oodanud. Pole alust arvata, et minust sai üleöö naine, kes läheb tänavale karjuma ja teiste lapsevanematega hurjutama, et ärge te jumala eest vaktsineerige! Ei. See on meie pere otsus ja see ei puutu mitte kellessegi. Ka ei puutu minusse teiste perede otsused antud teemal.

Kui Hermanil ei oleks tekkinud mingeid napakaid reaktsioone täpselt 2 päeva pärast teist rota vaktsiini + hexa vaktsiini, siis ma arvaks siiani, et vaktsineerimisvastased on sellised natuke teistmoodi inimesed, kes mässavad mingi imeliku missioonitundega tervele ülejäänud maailmale vastu.

Olles tänaseks aga Hermani tervise pärast liitrite kaupa pisaraid valanud, ei kahtle ma enam, kas lasta teda veel ever torkida või mitte. Fakt on see, vähemalt seda versiooni ma olen oma peas veeretanud ja uskuma hakanud, et vaktsiini tõttu juhtus tema organismis midagi sellist, mis pani aluse kõigele järgnevale.

Ma olen söönud kohupiima isuga terve elu. Kõiki piimatooteid tegelikult. Ka raseduse ajal. Heigo teab, et kohupiim oli põhiasi, mida poest alati tuua oli vaja. Pakkide viisi. Ma sõin ka pärast Hermani sündi iga päev piimatooteid. Mitte midagi hullu. Ja nüüd järsku piimaallergia! Kaseiini vastu. Tere tali?!

Tuleb välja, et see atoopiline dermatiit, mis tekkis peale esimest rotat, oli selge signaal sellest, et järgmist vaktsiini teha poleks tohtinud. Mulle aga öeldi, et lapsel lihtsalt kuivem nahk kui teistel. Ometi on dermatiit rota üks kõrvalnähtudest. Kahetsen surmatunnini, et ma ise nii loll selle koha pealt olin. Loll, et uskusin meditsiinitöötajat, kes on süsteemi poolt kinni makstud. Ometi mulle ütles üks õde, et ta ei või nii rääkida, aga kuulake oma südant, kui järgmisi vaktsiine tegema peab hakkama. Vähemalt ühel oli süda sees.

Mind ei mõista vanemad, kelle lastel ei juhtunud pärast vaktsineerimisi mitte midagi. Mina ütlen, et teil vedas ja mul on hea meel, et teil vedas. Oleks mul ka vedanud, ma ei kirjutaks siin praegu seda postitust, vaid koristaks oma elamist, mis näeb välja nagu hooramaja peakorter. Aga ma tahan kirjutada praegu. Tolm peab ootama.

Vaktsiini teema iseenesest on kirgi kütnud aastaid. Seal saab alati olema kaks leeri ja neil tegelikult pole mõtet omavahel vaielda.

Ma vaktsineerisin, sest kõik mu tuttavad vaktsineerisid ja nende lastel polnud midagi viga. Ühiskonna survel ma vaktsineerisin. Sest nii on normaalne ja nii tehakse. Nii peab tegema. Ma ei saa aega tagasi keerata, kuid ma kahetsen kõiki vaktsiine, mis Herman saanud on. Samas poleks ma ju ennem teada saanud, et talle selline teema ei sobi. Ikka omal nahal peab kõik läbi elama. Ja mis veel hullem, tegelikult oma kolme kuuse lapse nahal.

Muidugi kiideti ka perearstikeskuses takka. Küsiti, kas vaktsineerin? Jah. Tubli! Vaktsineerima peab. Mida muud mul sealt oodata oli. Naljakas oli veel see, et kui läksime teist rotat ja hexa vaktsiini tegema, tehti ruttu süst ära ja siis pisteti mulle infoleht pihku, et näe, loe kodus. Pole jälle kedagi peale iseenda süüdistada.

Vaktsineerimise tõttu tekkinud probleemide jada ja nendega seotu on nii vaiba alla pühitud teema. Sellest ei kuule väga kuskil, kui just ise samas ämbris ei kolista ja sama saatusega inimestega kokku ei juhtu.

Edasi pean ma teatama ravimiametile tekkinud kõrvaltoimest. Siis kirjutama perearstile kirja, et ma ei soovi enam oma last kuni 18. eluaastani vaktsineerida ning seejäärel pöörduma homöopaadi poole, kes aitab veel päästa, mis päästa annab.

Kõlab hullusena. Ma naeraks sellise kirjutise autori välja, kui mul ei oleks praegu kodus last, kes on saanud tänaseks kaks hormoonsüsti, et allergiast tekkinud vesist löövet alla suruda. Nimelt esmaspäeval tulime ju haiglast ja kolmapäeva hommikul läksin tagasi, sest seis oli sama mis pühapäeva õhtul. Ma vilistaks selle jutu peale, kui Herman ei oleks tänaseks täpselt 2 nädalat kõik ööd magamata. Gaasivaludest saime lahti paar nädalat enne teist rotat ja nüüd on need tagasi nii et tolmab. Ma peaks naljanumbriks sellist postitust, kui mu last ei oleks viimase paari kuu jooksul sama palju torgitud kui mind 20 aasta jooksul.

Mu laps pole terve, tal on midagi viga. Nagu perearst ütles, siis kõik need probleemid võivad olla sajast erinevast asjast. Ometi ma ei saanud mitte ühtegi varianti, millest see veel olla võiks. Ma ainult loodan siiralt, et need vaktsiinid, mis tänaseks tehtud, ei näita oma kurja palet veel ka tulevikus jumal teab mis kujul.

Arvasin, et minuga ei juhtu selliseid asju mitte kunagi. Ju seda siis oli vaja, et silmad jälle mingi kandi pealt avanema hakkaks. Loodan, et Herman saab terveks ja ühel päeval on see jama lihtsalt üks väike seik tema lapsepõlvest, millele me saime õigel ajal käe vahele panna."