ENDINE ILUBLOGIJA HELEN: ma ei suutnud enam lugejaid petta
pilt: freeimages.com

Helen oli üks esimesi ilublogijaid Eestis, kes ligi kaheksa aastat tagasi oma blogi pidama hakkas. Ta ei teinud seda küll oma nime all, mis jättis talle võimaluse jääda persoonina tundmatuks ja rääkida nüüd julgelt ilublogimise tagamaadest ja põhjustest, miks ta tänaseks sellega lõpparve on teinud.

“Olin siis 16, kui oma ilublogi pidama hakkasin,” räägib blogija, kes viimase aasta jooksul pole ühtegi uut iluteemalist postitust teinud. Helen alustas blogimist puhtast hobist ning kui ühel hetkel loetavus keskmiselt 3000-4000 inimest päevas hakkas olema, siis hakkasid ka erinevad ilufirmad tema vastu huvi tundma. “Eks ma alguses küsisin ka ise tooteid testimiseks ja nii ma sellesse lõksu astusingi, kust väljatulemiseks oli ainus võimalus ilublogimisega lõpparve teha,” räägib täna ilu- ja moevaldkonnas töötav noor naine. “Blogin ikka edasi, aga nüüd on teised teemad, peamiselt toit ja reisimine.”

Põhjus, miks Helen ilublogimise katki jättis, oli lihtne - tema meelest on see odavalt ja tihti vaid üksiku tasuta tootega kinnimaksud reklaamiäri. "See on alatu tootereklaam, mida iluhuvilised lugejad võtavad kui kellegi siirast arvamust, aga tegelikult puudub enamikus nendes postitustes erapooletus." Alguses tundus kõik noorele naisele väga äge. "Olin siis ju veel koolilaps ja loomulikult ei olnud mul raha ise kalleid ilutooteid osta. Sain tasuta põnevaid uusi tooteid testida ja erinevaid hooldusi katsetada, aga peagi jõudis mulle kohale, et “tasuta lõunaid” ei ole olemas ja vastuteeneks kiitmatajätmine on sama suur kuritegu nagu halb kommentaar toote kohta. Ma lihtsalt ei suutnud seda rohkem teha, tekkis prostituudi tunne. Ma ei suutnud inimestele soovitada asju, mis tegelikult mulle ei meeldi või ei oma väljareklaamitud efekti,“ räägib endine blogija, kes ütleb, et enamus Eesti ilu- ja moeblogijaid on nõus tasuta toote nimel ükskõik mida tegema ja ausat isiklikku arvamust ei peaks lugejad nendelt ootama.

Helen meenutab, kuidas mõne aasta eest käis ka tema erinevate ilufirmade üritustel. “Mind kutsuti sinna alati lootuses, et ma midagi ka toote kohta kirjutan. Alguses oli see lõbus, ma ei rääkinudki nii palju toote kvaliteedist kui lihtsalt sellest, mida ma proovin. Siis aga hakati mind järjest rohkem survestama, isegi tekste ette saatma ja tühiste toodete eest vastuteeneid ootama. Samuti hakati nõudma, et ma peaksin oma blogi rohkem oma persooniga seostama, et siis inimesed usuks minu soovitusi rohkem. See oli väga ebameeldiv õhkkond. Ilufirmade inimesed olid enamasti toredad, aga kõige hullemad olid PR-firmade töötajad ja pressiesindajad, kes otseselt selle eest palka said, et võimalikult paljud blogijad nendest kirjutaks. Üks PR-inimene saatis mulle viis kirja Facebooki postkasti ja nõudis, et ma ütleksin talle kuupäeva, millal lugu ilmub.”

Helen arvab, et blogijale peab siiski jääma õigus kiita ainult neid tooteid, mis talle tõeliselt meeldivad. “Üldiselt on reegel selline, et kui sa ühe korra mingitmoodi välja vabandad ja ei kiida nende toodet, siis teine kord saab see sulle juba saatuslikuks. See tähendab, et enam sulle asju testimiseks ei saadeta ja oled nn kinnimakstud blogijate listist väljas. Ja kuna Eesti blogijate ainus rõõm ja tasu ongi põhimõtteliselt nende tasuta toodete saamine, siis tähendab see seda, et kui sa ei kiida mingit toodet, siis närid samaaegselt oksa, mille peal sa istud.” Helen ütleb, et blogijate edukus Eestis sõltub paljuski sellest, kes rohkem nänni välja loosib ja rohkem järgijaid saab. “Vahet ei ole, kas räägid tõtt või teed puhast kommertsi. Peaasi, et auhindu jagad," naerab Helen.

Buduaar.ee