Reklaam sulgub sekundi pärast

EVELIN ILVES selgitab, mis tema koeraga tegelikult juhtus

Evelin Ilvese palavalt armastatud koer Schubert läks mõni aeg tagasi kaduma ning segaste asjaolude selgitamise eesmärgil otsustas Evelin oma Facebooki lehele ka vastava postituse teha. Kuigi esiti külvati Evelin üle õudust tekitava infolaviiniga, siis lõplikult saab kahtlemata väita, et kõik läks siiski hästi.

Evelin Ilvese palavalt armastatud koer Schubert läks mõni aeg tagasi kaduma ning segaste asjaolude selgitamise eesmärgil otsustas Evelin oma Facebooki lehele ka vastava postituse teha. Kuigi esiti külvati Evelin üle õudust tekitava infolaviiniga, siis lõplikult saab kahtlemata väita, et kõik läks siiski hästi.

Nimelt saabus Evelini ja Siimu koju Rahvusringhäälingu võttegrupp ning see omakorda tähendas, et maja uksed ja väravad olid poole tunni vältel lahti ning Evelin oli Schubertilt rihma samuti ära võtnud, mis tähendas, et koer sai vabalt minna sinna, kuhu tal võimalus tekkis. "Sel ajal, kui seitse meest hooviväravast tehnikat sisse tassisid, olid poole tunni jooksul nii maja uksed kui väravad lahti, sagimist ja inimesi palju. Nii ei märganudki keegi, kui Schubert välja jalutas. Olin tal just enne nii kaelarihma kui traksid ära võtnud, sest uskusin end olevat järgmised kuus tundi kodus. Telefoni palus saatejuht kohe lennurežiimile panna. Nii juhtuski, et Schubertit esimesena kohanud peaaegu naabrimees, kes mulle FB-sse foto saatis koos küsimusega, on see ikka minu koer, minult vastust ei saanud. Ega saanud ka teised. Nii läks mööda tunde, enne kui taas levis olin ja mu telefon laadis alla kümneid küsimusi ja sõnumeid. Kuna koer oli ilma ühegi rihmata, ei saanud keegi tuttavatestki temast kusagilt kinni haarata, et koju tuua. Nii olla helistanud üks venekeelne naine Viljandi mnt varjupaika, kes Schuberti sinna viis," kirjutab Evelin.

Viljandi maantee varjupaiga kohta hakkas Evelinile aga ohtralt negatiivset vastukaja tulema ning ta hirmutati ära, andes teada, et see pole üldse hea koht, kus koeral olla. "See kõik on üks suur äri, nad püüavad tõukoeri kinni selleks, et suurt lunaraha küsida või sootuks maha müüa! Viljandi mnt varjupaigal pole mingit õigust kesklinnast koeri püüda, neil on territooriumid jagatud ja Lai tn kuulub hoopis Paljassaare varjupaiga alla!" jne jne jne... Tagatipuks ei antud koera mulle ka õhtul kätte, kuigi samas asuv kliinik oli avatud. Niisiis elasime meie kodus ja Schubert kusagil puuris äärelinna varjupaigas koos kuuekümne saatusekaaslasega üle enneolematu öö...

Hommikul sain oma kalli sõbra elusalt ja tervelt tagasi. Viljandi mnt varjupaik oli puhas ja korras ning töötajad sõbralikud ning viisakad. Keegi minut midagi välja ei pressinud, tolle veedetud öö eest oodati vaid annetust varjupaigale. Mis on loomulik. Nii et kõikide halbade asjade kokkulangemine lõppes lõppude lõpuks hästi või isegi õnnelikult. Võtan üleelatut kui õppetundi ja loodan, et ka Schubert sai selgesti aru, et ta pole enam Hiiumaal, kus võib vabalt ümber maja ringi jalutada.

Ma tänan südamest kõiki, kes infot jagasid ja meile kaasa elasid ning Schuberti taas koju aitasid. Sügav tänukummardus teile!"

Postitust näed ka Evelyni Facebooki lehel siin