Frederico: Kehakeel ehk armastuse märgid

Miks selline teema päevakorral on? Sest ma olen korduvalt täheldanud erinevaid märke ja signaale, mida naised tänaval, ööklubis, kohvikus või kasvõi lennukis olles meesolevustele saadavad.

Nende signaalide mõtteks on arvatavasti soov anda mehele teada, et naine on huvitatud, et mees teda märkaks, kõnetaks ja astuks ligi, kasvõi suvalise küsimusega. Loomulikult ei tee seda suhtes olevad naised (välja arvatud naised, kes soovivad süütut flirti), vaid ennekõike VABAD ja suhet ootavad naised …

Kuid kahjuks on tihtipeale nii, et mees kas ei näe või teeb sellise näo, et ei näe, või lihtsalt muutub häbelikuks padakonnaks, kes ei saa aru, et temaga soovitakse suhelda. Ennekõike on see probleem tingitud sellest, et me elame Põhjamaal, meie mehed pole kuumaverelised italjaanod, kes kasvõi ühe naise poolt lendu saadetud naeratuse peale ta tähelepanuga jalust rabavad.

Ülalmainitud teemal on mul olnud päris palju isiklikke kokkupuuteid ja kogemusi. Oma tagasihoidlikkuse tõttu olen ma palju huvitavaid võimalusi ja olukordi maha maganud. Või teinud eesti mehele omaselt näo, et mind jätab see külmaks. Samal ajal olen sisemiselt kahetsenud, et miks ma olin nii möku ja ei läinud ligi, ei kõnetanud naist ja ei kutsunud teda kasvõi tassikest teed jooma.

Enne seda, kui räägin teile üksikasjalikult oma huvitavamatest seiklustest selles vallas ja käin välja omapoolse teooria, soovin ära märkida ühe äärmiselt huvitava raamatu nimega „Armastuse märgid“, mille autor on filosoofiadoktor David Givens. See raamat avas mu silmad paljudes huvitavates küsimustes. Raamatu autor on uurinud väga üksikasjalikult mehe ja naise käitumist erinevates olukordades, mis puudutavad kurameerimist vastassugupoolega. Raamatus tulevad vaatluse alla sõnatud märgid, signaalid ja liigutused, mida inimesed kasutavad, et kaaslast kütkestada, endale hoida ja võita. Fakt on ka see, et kehakeelt valdasid inimesed juba miljoneid aastaid tagasi, enne seda, kui ei osatud veel tänapäevaselt suhelda.

Seda raamatut lugedes saab selgeks, kui palju tagamõtteid, tundeid ja hirme paljastab meie keha sõnatu keel. Arvatakse, et 60 kuni 93 protsenti inimese suhtlusest põhineb sõnadeta väljendataval osal. Intiimsuhetes toimub üle 99 protsendi emotsionaalsest suhtluselt sõnatult. Emotsioonide puhul inimesed mitte ei kõnele oma tunnetest, vaid lasevad oma kehal rääkida.

Kurameerimine on jaotatud viide etapi ja need oleks:

1. Märkamine
2. Tunnustamine
3. Vestlus
4. Puudutused
5. Vahekord

Raamatu autor usub, et nende etappidega ei tohi kiirustada ja igal etapil on oma aeg.
Üks huvitavamaid etappe on just esimene, milleks on tähelepanu tõmbamine. Selle käigus edastavad inimesed teineteisele signaale, mis kuulutavad „Ma olen siin“ ning „Ma olen naine“ (või mees).
Juba enne vestluse algust edastavad inimesed tähelepanu tõmbamiseks sõnumeid riietuse, näoilme, lõhnade, liigutuste ja tegude abil. Inimesed edastavad teistele sadu kutsuvaid sõnumeid, alustades naisterahva trillerdavast naerust, millega ta peol endast märku annab, ning lõpetades reserveeritud meesterahvaga, kes seisab, varbad sissepoole, ja ootab eraldi, et keegi ligi astuks.

Sellele järgneb teine etapp, kus otsitakse silmadest sära ja tähelepanu, et kas vastaspool on ikka aru saanud, mis parasjagu toimub.
Kolmandas etapis jõutakse signaalide keelelt vestluseetappi. Eelmises etapis vahetatud märguanded annavad paaridele võimaluse ületada võõristusest tulenev barjäär. Kahtluste nähtamatu sein on sedavõrd pärssiv, et paljud võimalikud paarid jäävad toppama juba enne vestlust. Neljas etapp on puudutus. Puudutamine algab esimesest füüsilisest kokkupuutest, näiteks juhuslikust põlve puudutamisest laua all või hoopis tahtlikumast koputamisest õlale või seljale.
Viies etapp on vahekord. Kui partnerid on saanud teineteise puudutustest kindlustunnet, võib suhe jõuda vahekorrani. See on suhte kõige intiimsem etapp, mis on tulvil sõnatuid signaale nagu kõik eelnevadki etapid.

Et läbida nauditavalt kõik need etapid, kulub paaridel aega - mõnel nädal, mõnel kuu ja osadel isegi aasta või enam. Kõik need etapid on raamatus väga põhjalikult lahti kirjutatud ja kindlasti leiab iga inimene oma küsimustele vastused.

Mul oli huvitav lugeda ka sellest, mida mees või naine vastassugupoole juures esmalt vaatab ja millele tähelepanu pöörab. Samal ajal kui mõned naised põevad oma väikest kasvu, peavad paljud mehed lühikesi naisi erakordselt kütkestavaks. Väiksem kasv muudab naise keha lapsepärasemaks, andes sellele armsama olemuse.
Nii nagu mehed armastavad vormikaid pepusid, nõnda oskavad ka naised hinnata mehe ümarat tagumikku. Väidetavalt peavad naised füüsiliselt kõige külgetõmbavamaks prinki ja väikest tagumikku. Uuringud näitavad, et ebameeldivamaks kehaosaks nii naistel kui ka meestel peetakse liiga suuri tuharaid.

Ma võiksin seda raamatut kirjeldama jäädagi, sest sealt leiab päris palju pärleid, mida sooviksin teiega jagada, kuid jätan selle avastamisrõõmu hoopis teile. Räägin selle asemel hoopis mõnest minu enda säravamast seiklusest, mis kripeldab mul tänaseni hinges.

Olin Tallinna lennujaamas ja ootasin lendu moepealinna, et sõita külla oma tüdruksõbrale, kuid mulle ei andnud rahu üks salapärane tütarlaps, kes oli ilus kui lõunamaa päike, aga oli riides nagu maalt linna sõitnud koolilaps ;). Mulle meeldis tema lihtsus ja armas Hello Kitty käekott, mis köitis mu tähelepanu, sest pidasin seda noorte tüdrukute brändiks. Kuid see sobis talle väga hästi. Ma täheldasin, et selle mittemidagiütleva riietuse all oli peidus huvitav inimene. Me jäime üksteist vaatama ja meie sõbralikud pilgud lendlesid kui nooled edasi-tagasi.

Lennukis ei istunud me küll väga lähestikku, kuid meil oli võimalus ka seal pilke vahetada. Kui ma oleksin vähegi julgem mees olnud, oleksin võinud talle saata stjuardessiga kasvõi väikese šokolaadi komplimendi näol, aga ma ei teinud seda. Selle asemel tundsin hoopis süümepiinu, sest ma sõitsin ju külla oma tüdruksõbrale ja sealt edasi ühisele puhkusele ning kuidas ma nüüd kukun siin naisi rabama. See mõte ei andnud mulle rahu. Terminalis number kolm kohvrit oodates oli see tütarlaps taas päris minu lähedal, ta seisi lausa mul kõrval ja ootas oma kohvrit. Ja nii me seal seisime ja ootasime umbes kümme minutit ning ma ei suutnud öelda mitte ühtegi sõna, kuigi ma nägin ta pilgust, et ta oleks seda oodanud. Kuna ma olin end meelestanud, et ma sõidan külla oma kallimale, ei suutnud ma minna kaugemale, kuigi tegelikult oli mul nii soov kui võimalus olemas. Nädalaid hiljem sirvides moeajakirju tundsin ma ühelt pildilt ära selle sama salapärase Hello Kitty kotiga tütarlapse, ainus erinevus oli vaid see, et meie kohtumisel oli ta ilma meigi ja soenguta.

Mul meenub veel üks lugu seoses lennukitega ... Sõitsin sõbraga tagasi ühelt sukeldumisreisilt ja check in järjekorras seistes märkasin enda ees sihvakat tütarlast, kes seisis enesekindlalt ja ei teinud väljagi, et tema selja taga on kaks noormeest, kes muhelevad kui seitsmenda klassi koolipoisid ;). Sellegipoolest tekkis meil silmside, mis kestis terve lennu vältel. Kuna ta istus minu selja taga, siis aegajalt meie pilgud kohtusid - näiteks siis, kui oli vaja midagi ülevalt riiulilt võtta või tagasi panna.
Olles juba Tallinnas ja oodates kohvreid, suutsin ma minna tema juurde ja teha süütu komplimendi, et ta on kena. Vastuseks sain ma kõrvadeni ulatuva naeratuse. Olin vist sellest naeratuses nii ähmi täis, et sellega meie vestlus piirduski. Läksin nagu möku minema, ilma et oleks suutnud temalt telefoninumbrit küsida. Tagantjärgi mõeldes olin ma enda peale väga kuri …
Igaks juhuks, mainin ka seda, et siis olin ma vaba mees ja mingeid süümepiinu numbri küsimine poleks tekitanud.

Loomulikult on neid lugusid rohkem kui ülalmainitud kaks, kuid nende näidete mõte on see, et NAISED, olge ka ise aktiivsed ja ärge kartke tulla mehele ligi, tegemaks juttu millest iganes. Päevast päeva jalutame mööda erinevatest huvitavatest ja sümpaatsetest inimestest, kellest mõni võib vabalt olla meie hingesugulane või kallim, kuid me ei saa seda kunagi teada, kui me ei julge läheneda.

Frederico

PS! Kui soovid Fredericole uut teemat soovitada, temalt midagi isiklikult küsida või oma mõtteid privaatsemalt jagada, siis võid kirjutada [email protected] .