HEIDI RUUL: mine õige tagasi sinna, kust sa tulid!

Ärkasin mina ühel hommikul oma telefoni piiksumise peale üles. Tundub esialgu tüüpiline ja igatepidi normaalne, kuid ometigi oli see hommik kõike muud kui tavaline. Minu telefoni sõnumiriiulisse oli potsatanud suure tõenäosusega üks maailma pikimatest sõnumitest. Temalt, kellest ma üle kolme aasta mitte sõnagi kuulnud pole. Temalt, kes mulle kolm aastat tagasi teist eelistas. Aga tead mis? Kao õige tagasi sinna, kust sa uuesti välja ilmusid! 

Ma tõesti absoluutselt ei mõista inimesi, kes arvavad, et neil on õigus aastate pikkuse vaikuse järel uuesti tühja koha pealt välja ilmuda, teha suured armsad Shreki animatsioonist tuttavad kiisusilmad pähe ja vanduda, et tegelikult oled sa mu mõtetes alati olemas olnud ja sinna sa ka jääd! No mis asja?! Kui isekas saab siis lõppude lõpuks üks inimene olla?

Kolm aastat pole inimkonna ajalooga võrreldes just meeletult pikk aeg, kuid see on oma eluga edasi minemiseks ning valu unustamiseks igati piisav periood. Krokodillipisarad saavad enda silmist viimseni välja valatud, selg saab uue sirge vormi ja enesekindluse müürid saavad samuti selle aja jooksul ilusad uued tsemenditriibud ning kui eriti hästi läheb, siis jõuab mõni naine end isegi uue ja parema mehe käte vahele usaldada. Miks siis südames peituvad kummitused arvavad, et nüüd oleks just õige aeg uuesti inimkuju võtta ning kogu mu elu ühe sõnumiga pea peale pöörata? 

Ka mina ise olen olnud kurjas mahajätja rollis ning mul ei tuleks pähegi seda inimest aastaid hiljem kummitama hakata! Isegi, kui mul oleks tema vastu sama tugevad tunded, kui mul on näiteks punase veini, juustu ning magamise vastu. Vahet pole! Ma saaksin aru, et nüüd on juba hilja. Otsus sai juba ammu langetatud ning nüüd tuleb sellega elada. Kui kellegi teise tunded on minu otsustest konkreetselt puudutatud, siis ma lihtsalt ei saa olla nii pagana isekas, et kukun iga aasta igavusest oma otsusega mängima ning seda oma suvaliste tujude järgi muutma hakkan.  

Hollywood on puupüsti täis erinevaid linateoseid, mis on just sellistele süžeedele üles ehitatud. Kaks noort armuvad, siis tekib kaks tuhat viiskümmend kaheksa takistust, millest üks neile siis loomulikult saatuslikuks saab. Seejärel mööduvad aastad, mõlemad jõuavad uut elu alustada ja siis äkki (täiesti ootamatult, eks ole) kohtuvad kunagised armastajad uuesti. Kustunud leek lööb taas kord lõkkele ning nad elavad happily ever after. Päris elus need asjad paraku nii ei käi! Filmi käsikirjast on lihtne erinevaid inimesi välja kirjutada, aga oma elust kedagi suvaliselt välja visata on võimatu! Vahepeal möödunud aastaid ei saa koondada pooletunniseks kurva taustamuusikaga ekraaniteose osaks. 

Võibolla on mul antud teemale liialt resoluutne lähenemine, aga tõesti - miks peaks üks naine tahtma enda ellu tagasi kedagi, kes teda vääriliselt kohelda ei osanud? Sest ehk ta on muutunud? Kui see mees just äsja täisealiseks saanud pole, siis on igasugune muutumine põhimõtteliselt välistatud. Vana koera naljalt juba ümber ei õpeta, kui üldse... 

Ma soovitan südamest kõigil enne lahkumineku otsuse tegemist väga tõsiselt oma otsust kaaluda. Igat viimast kui aspekti selle juures. Alati on võimalus, et selle suhte lõpetamine on vale otsus ning seda hakatakse hiljem (no näiteks kolm aastat hiljem) kogu hingest kahetsema. Paraku on siis juba hilja. See sõnum, mille sa mulle saatsid, jäi täpselt kolm aastat hiljaks.  

Heidi Ruul

Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar sügis 2015