Reklaam sulgub sekundi pärast

HEIDI RUUL: täiskasvanud või lasteaed?

Mäletan hästi, kuidas ma kooli lõpus peaaegu silda viskasin ja seda sugugi mitte seetõttu, et antud etapp seljatatud sai, vaid hoopis sellepärast, et mul oli igasugustest lapsikutest juba nõks rohkem kui kõrini. Oleks ma siis vaid teadnud, et TÄISKASVANUD suudavad veel kordades lapsikumalt käituda ja seda suisa massiliselt ning ilma igasuguste süümepiinadeta, oleks ma hea meelega täiskasvanute hulka astumise asemel läinud tagasi lasteaeda, kus põhimõtteliselt eranditult kõik ütlevad sulle täpselt seda, mida nad parasjagu mõtlevad (peale rühmas vastutava kasvataja) ja keegi ei viitsi teiste inimeste elu rikkumise nimel kurja vaeva näha. 

Mäletan hästi, kuidas ma kooli lõpus peaaegu silda viskasin ja seda sugugi mitte seetõttu, et antud etapp seljatatud sai, vaid hoopis sellepärast, et mul oli igasugustest lapsikustest juba nõks rohkem kui kõrini. Oleks ma siis vaid teadnud, et TÄISKASVANUD suudavad veel kordades lapsikumalt käituda ja seda suisa massiliselt ning ilma igasuguste süümepiinadeta, oleks ma hea meelega täiskasvanute hulka astumise asemel läinud tagasi lasteaeda, kus põhimõtteliselt eranditult kõik ütlevad sulle täpselt seda, mida nad parasjagu mõtlevad (peale rühmas vastutava kasvataja) ja keegi ei viitsi teiste inimeste elu rikkumise nimel kurja vaeva näha. 

Isiklikult olen ma püüdnud elus kindlat joont hoida - ma ütlen inimestele alati seda, mida ma mõtlen ja seda isegi juhul, kui see neile haiget teeb. Mu lähedased teavad seda ning on sellega leppinud ning need, kes sellega harjuda ei suuda, on ükshaaval mu elust vaikselt kadunud. No ja siis on teine seltskond inimesi (oi kurat kui silmakirjalikke inimesi), kes teevad su ees sellist nägu, nagu sinu käes oleks viis miljonit sularaha, mille ta kohe endale saab, aga kohe, kui selja pöörad, lennutab seesama inimene sinna totra naeratuse saatel minimaalselt kaheksateist eriti nüri nuga. Halvemal juhul hakkab ta neid veel ükshaaval ka lihtsalt oma lõbuks haavas keerama (võibolla loobib soola ka peale - igaks juhuks, et ägedam oleks). 

Teate, usaldus on selline imeliselt õrn asi ja kui keegi sellega mängima hakkab, siis ma lähen tõeliselt leili (nagu näiteks praegu). Mina usaldan vaid umbes kolme inimest ja neid lõpuni välja. Kui keegi arvab, et ma olen tema usalduse vääriline, siis on see minu jaoks auasi ja käsi südamel - ma hoian seda nii, kuis vähegi oskan. Kui aga nüüd tuleb mängu keegi, kes arvab, et tal on oma lõbuks õigus eelpool mainituga mängida, siis ausalt öeldes tahaks talle küüned aegluubis silma torgata ja küsida, mida kuradit sa endast arvad?! Kes sa selline oma arust oled? Rooma paavst, proua Igavik või lihtsalt üks ajudeta (ent tõenäoliselt piiritu fantaasiaga) inimloom? 

Naised on parajad ussid - seda on vist küll igaüks juba varasemalt kuulnud. Kuid miks ometi? Ma olen ka naine - ma ei ussita (küll aga olen vajadusel võimeline pikema sissejuhatuseta üsna mürgiselt salvama). Ma lihtsalt ei mõista absoluutselt, mis pagana vajadus see on, et inimene lausa peab oma nina teiste elusse toppima? Miks sa enda kümne varba ette ei vaata? Usu, seal toimub asju, millest sul endal aimugi pole! Siinkohal võiks need kõik ju pidulikult kirja panna, aga ei saa - mind on usaldatud, palutud, et ma ei räägiks - seega ma ei teegi seda. 

Minu palve täiskasvanud inimestele sellel kaugeltki mitte kevadisel teisipäeval on see, et PALUN püüdke käituda rohkem nagu 5aastased. Kui sulle keegi ei meeldi, ütle talle seda otse näkku. Ilustamata. Kui meeldib, tee sama. Ole aus, mitte silmakirjalik. Ära mõtle välja lugusid, mida tegelikult juhtunud pole. Veel enam - ära levita neid. Ära tee inimestele sihilikult haiget. Ära muuda nende elu keerulisemaks, tegele parem enda elu elamisega. Aitäh! 

H.