Reklaam sulgub sekundi pärast

HEIDI RUUL: tere, mina olengi ärev paanikahoog

See teema kuulub nüüd küll nende hulka, millest pigem vaikitakse. Ma ise olen sel teemal peaaegu kümme aastat suu kinni hoidnud ja lihtsalt hambad ristis igapäeva välja kannatanud. Ei taha küll midagi ära sõnuda, sest viimasel ajal on kõik juba paremaks läinud, AGA ma leian siiski, et ärvushäired ja paanikahood on asi, mis paraku aina rohkem ühiskonnas võimust võtab. Kui sa nüüd arvad, et mul oleks aeg võtta ette teekond Paldiski maanteel asuvasse asutusse, siis loe edasi, sest sul pole halli aimugi, mida need kaks tõeliselt vastikut asja endast tegelikult kujutavad. 

See teema kuulub nüüd küll nende hulka, millest pigem vaikitakse. Ma ise olen sel teemal peaaegu kümme aastat suu kinni hoidnud ja lihtsalt hambad ristis igapäeva välja kannatanud. Ei taha küll midagi ära sõnuda, sest viimasel ajal on kõik juba paremaks läinud, AGA ma leian siiski, et ärvushäired ja paanikahood on asi, mis paraku aina rohkem ühiskonnas võimust võtab. Kui sa nüüd arvad, et mul oleks aeg võtta ette teekond Paldiski maanteel asuvasse asutusse, siis loe edasi, sest sul pole halli aimugi, mida need kaks tõeliselt vastikut asja endast tegelikult kujutavad. 

Minu puhul sai see õudus alguse kuskil 2008. aasta lõpus. Tegin ühel õhtul köögis süüa ja äkitselt ei saanud ma enam hingata. Minu toonane elukaaslane kutsus kohe kiirabi, kes vajalikku abi osutas. Peale seda ei julgenud ma enam üksinda süüa teha, sest olin täiesti veendunud, et see juhtub jälle. 

Teine episood. Ülerahvastatud buss marsruudil Viimsi-Tallinn. Kuskil Pirita kandis tundsin, kuidas kogu õhk maailmas otsa saab - ma küll istusin, aga ainuke mõte peas oli, et kui ma KOHE (sõitvast) bussist välja ei saa, siis on kõik. Vsjoo. Maailma lõpp. Õnneks jõudis buss just sel hetkel peatusesse ja ma kukkusin selle uste vahelt välja (valus oli, aga no vähemalt sain värske õhu kätte, eks). Sellest hetkest sai alguse minu taksosõltuvus, mille tõttu töökaaslased mind toona pidevalt tögasid. Paraku polnud mul (oma arust) sel ajal olulist valikut, sest kui ma proovisin uuesti bussiga sõita, siis iga jumala kord lõppes see ühtemoodi - juba bussi astudes olin sada protsenti kindel, et kogu see jama kordub. Nii ka läks ja olin sunnitud esimeses peatuses ikkagi takso tellima.  

Nüüd siis poejärjekorda. Ma ei jõua ilmselt kokku lugeda kordi, kui olen poodi läinud ja ukse peal otsa ringi pööranud, sest järjekorrad on liiga pikad olnud. Miks nii? Sest kunagi hakkas mul järjekorras seistes nii kuradi halb, et ma kukkusin kokku. Peale seda olen oma ostukorvi (pagan teab, mitu korda) kus seda ja teist jätnud ja poest lihtsalt välja jooksnud - põhjus sama. 

Järgmine tase - kuna hirm kõige vastu oli juba niivõrd suureks paisunud, siis muutus keeruliseks (lõpuks teatud perioodiks suisa ületamatuks) see, et hommikul koduuksest välja astuda. Olles 24/7 veendunud, et järgmine hetk on sinu elu viimane, ei ole sa lõpuks võimeline eksisteerima. Mitte kuidagi. Lõppkokkuvõttes viib see selleni, et kõik lubadused jäävad täitmata, sõbrad pettuvad sinus lõpuni ja ärevik on oma higiste käte-jalgadega justkui voodi külge laulatatud. Täiesti üksi. 

Jah, tänaseks on see kõik minu jaoks suuremas jaos ülatatud, aga pelgalt mõte sellest, kui palju võib veel neid vaikselt kannatavaid hingesid siin maailmas olla, kes end oma hirmudel juukseotstest varbaotsteni sisse kiletada on lasknud ja ise selles kookonis piinlevad, tekitab õudusjudinaid. Ma tean, et neid on. Ma tean isegi paari, aga ise nad mulle sellest rääkima tulnud pole - see on kuidagi hästi juhuslikult välja tulnud. Häbi on. Piinlik on. Ainuke soov on normaalse inimese kombel toimida - ma tean seda. 

Nii et kui sina tead, millest ma siin pikalt ja laialt just seletasin, siis tea ka seda, et ärevus ja paanikahood pole sinu igavesed kaaslased. Rohud mind ei aidanud. Jooga ka mitte (jah, ma päriselt proovisin!). Mis aitas? Vea end voodist välja, käi pesus, tee end ilusaks, pane riidesse, tõmba enne üle ukseläve välja astumist kopsud õhku täis ja kinnita iseendale vajadusel kasvõi 1874 korda, et saagu, mis saab, aga ma lähen ja teen, mida ma tegema pean! Ma lähen ja ELAN, oma elu, ja ei lase ühelgi absurdsel hirmul end enam kordagi tagasi hoida. 

See probleem on kahe kõrva vahel - sinu kõrvade vahel ja sa ise kontrollid ju lõppkokkuvõttes siiski ainsana, mis seal toimuda saab või ei saa. Jah, mul on siiani hetki, kui see kõik minust uuesti jagu saada proovib, aga ma ei lase sel juhtuda. 

See on minu elu ja ma elan seda! 

See on sinu elu - roni voodist välja (ükskõik kui halb sul siis ka parasjagu on või ei ole) ja hakka elama! See on ainus toimiv relv selle lollaka haiguse vastu. 

Palju päikest! 

H.